Paula pulmas

Juuli keskel hakkas aeg korraga eriti kiiresti jooksma, sest lisaks sellele, et kihlus Teispoole enda lihane õde, viimane vaba ja vallaline meie majas (st asjassepuutuvast põlvkonnast), lisaks sellele kippus abielluma ka Teispoole parimaid sõpru Paula, too siingi blogis juba kajastatud noormees Ülem-Egiptuse Minya provintsist, kes mingil juhul eestlannat naiseks ei tahtnud. 😛

Meid ootas niisiis u 350 km teekonda lauspäikeses, just kestva viiepäevase kuumalaine ajal… Mõtlesin korraks, et kas ma üldse julgengi minna. Aga õnneks julgesin.

Teispool valmistus reisiks ülima hoolega – istus kõik õhtud autohoolduses ja vahetas välja kriitilisi juppe. Nagu kiuste tekkis ka ilmselt ramadanist põhjustatud bensiinikriis. Terve üks õhtu seega kulus bensiini jahtimisele – isegi suhteliselt kalliks peetavat pigem ainult häda korral ostetavat 92-te polnud saada.

Pidasime algul plaani startida umbes kell 3 öösel. Sõit võis kesta kuus ja seitsegi tundi ning päris pimedas tundmatutel maanteedel Teispool liigelda ei tahtnud. Nii aga alustanuksime peatse koidikul eel kodustelt radadelt ja teisele poole Kairot jõudes olnuks juba kõrge valge.

Sellest ei tulnud midagi välja, sest teine sõber ajaloolisest “Savoy” kolmikust, kes meiega kaasa tuli, keeldus eelmisel õhtul kodust väljumast, õieti küll naine ei lasknuvat. Tuli ta ju koju kõigest nädalaseks puhkuseks ja sellestki siis olnuks kaks ööd eemal – ei!

Ehk et saime kokku hommikul kell 7 Kairo külje all ja jätkasime sealt.

Minyasse viib samuti kaks maanteed nagu ka Aleksandriasse – vanem ehk põllumajandusmaantee, ja uuem ehk kõrbemaantee. Minu üllatuseks kulges vanem tee hoopis lääne pool Niilust – olin alati arvanud, et peamine asustus jääb just Niilusest Punase Mere poole. Kuid ei tuhkagi . Kontrollisin täna kaardilt üle – jah, alles Luxor ja Assuan jäävad itta, allpool aga kõik puha läänekaldale.

Põllumajandustee nägi ka tegelikult välja üsna kobe – vähemalt sama lai ja mitmerealine nagu maantee Ain Sokhnasse, kuigi muidugi veidi rohkem ära trööbatud. Ja mitte just kõige, hmmm… vaheldusrikkam. Maastik oli selline Vooremaa laadne – kulgesime järjekordsed kümmekond kilomeetrit ühe voore tipust teise, ja avaneski taas uus, surmsirge maanteelint, järgmiseks kümneks kilomeetriks, järgmise voore tipuni.

Päris magama me siiski ei jäänud, mõned kurvid olid teel ka ja üht sellist mõõtes (olime just välimisel sõidureal) tuiskas kurvi tagant äkki välja täiskiirusel kihutav minibuss – täpselt meile vastu! Teispool sai eest ära tõmmatud, aga neid vastassuunas kihutajaid tuli vastu veel  ligi kümmekond, kuni jõudsime järgmise ristmikuni. Ilmselt oli see kõige otsem tee ühest paremale jäävast asula mahasõidust teise paremale jääva asula mahasõiduni , riigis kus lähima tagasipöördekohani on tihti kümmegi kilomeetrit ja ka muidu nt ringristmikul nt vasakult “otse” lõigata on kestev rahvuslik traditsioon.

Meie autojuht (siis Teispool) ehmatas end päris korralikult erksaks, ka meil ülejäänuil hakkas veri uuesti liikuma ja ei olnudki ergutuseks teed juua hetkel enam vaja.  Paar korda nägime sama “actionit” ka vastassuuna poolel. Ning teel, nagu ikka, nägi aeg-ajalt muudki lõbusat jne.

Ühel hetkel hakkas vasakult paistma miski ulmelise olekuga küngas keset tühermaad, hetkel ei meenugi, kelle maalidel just sellised on. Kas tõesti püramiid? Ja oligi püramiid – pärastpoole möödusime teeviidast ka. Püramiidi kohta saad lähemalt lugeda siit:

http://www.egypttourinfo.com/maidum-pyramid.html

Teed jõime pärastpoole siiski – päevinäinud teemajas miski bensujaama kõrval. Tualett haises ja selles oli samasugune auk nagu ämmal ja äial kunagi oma ema tarvis alles oli – Teispoole vanaema nimelt, rahu tema õilsale põrmule,  ei nõustunud kuni surmani sedasamust igapäevast asja ajama miski kõrge poodiumi pealt. Tema eelistas ikka madalalt ja maadligi, ja nii ka Egiptuse maarajoonides – ikka madalalt ja maadligi.

Kuid kraan oli, vett tuli ja mida siis ikka nuriseda. Üks viivitus tekkis veel – taskutes kobades leidsin neist ainult kaamera puhastamise lapi (millest oli kahju), viienaelase (millest oli ka kahju) ja kolmandast taskust siis puuvillase taskuräti, no see tuli loovutada. 😛

Mingit “On the Runi” taolist establishmenti, millega turiste pikal teekonnal Kairosse ja tagasi lohutatakse (saab osta kohapeal  värskelt küpsetatud kaneelisaiu ja suures papptopsis cappuccinot) sellel traktil ei olnud ja, ette rutates, ei olnud ka alternatiivsel traktil teisel pool Niilust. Kuid tee oli mitte kotikraam aga korralik Al Arosa ja kõrvale valisid mehed miskeid vaniljekreemiga vahvleid, mis ajasid asja ära küll – veresuhkur tõusis jälle uhkesti üles ja tuju läks märksa rõempsamaks. 😉

Mõtlesin eelnevalt, et mis ma küll selga panen (nagu siin oleks väga valida!), aga panin ikka sellesama, mind viimased seitse aastat truult teeninud linase pükskostüümi  ja jaki alla õhukese ilma varrukateta puuvillase pluusi. Aknad hoidsime lahti ja oli täiesti OK. Huvitavalt isegi peatselt pärast Kairot märkasin, et olemine oli kuidagi lahedam kui kodus. Siin meie niiskes poolmerelises jõeoru kliimas leemendan nagu kala, peatumatult juuni algusest kuni septembri alguseni välja. Nahale tekib lööve – mähkmekreemid ja -vedelikud lähevad hästi loosi, samas kui dušši all käia nagu eriti ei tahakski – esiteks peaaegu valus on, kui veel suuremas koguses vett nahka puudutab, ja teiseks, tõesti, veel märjemaks end teha pole miski nauding. Külmikus hoitud kuiva käterätiga üle hõõruda oleks ehk normaalseim lahendus.

Kuid teisel pool Kairot algas kuivem kõrbekliima, nagu ta on Hurghadas ja Sharmis, ja kuigi temperatuur tõusis, siis ebameeldiv ei olnud ja mingit ülekuumenemise hädatunnet küll ei tekkinud, st varjus ei tekkinud. 😀 Hiljem jõge ületades saime ka oma pooltunnikese lauspäikeses seista ja mina varjusin suure laia salli alla, aga mehed said lihtsalt järjest vett pähe valada. Kõrval tundsid küll kohalikud oma turbanites päris mugavalt, kuid turbaneid pähe sidumast minu saatjaskond keeldus ja galabeyat nad enda sõnul ka ei kandvat “mitte iialgi”. Kahju, sest iseenesest päris elegantne ju? Ja kliimasse igati sobiv.

Kell hakkas juba keskpäevale lähenema, kui võtsime suuna põhimaanteelt kõrvale jõe suunas ja piki kitsukesi põldudevahelisi teid keerutades ja igal ristmikul teed küsides (teeviitu polnud, see-eest on pea igal pool saadaval häälinformatsioon puude vilus kuumuse eest puhkavate kohalike näol – tiheasustatud riigi eeliseid!) orienteerusime jõesadama suunas, kust pidime praamiga jõe ületama. Kuna Paula küla niisiis asub tollel väheasustatumal poolel, ja kuigi sealkandis on ka üks sild, siis see seisab hetkel veel lõpetamata.

Missugune see praam on, oli omaette hirm ja küsimus, kuna Teispool oma sõitudel mesilaste karjatamise maadele mitmel pool on ka näinud üsna erisuguseid “praame”, muuhulgas selliseid, kuhu autod pandi seisma põiki nii, et esirataste ja serva ja tagarataste ja serva vahele jäi täpselt sentimeeter vaba pidamist… ja praam oli koorma suunas kaldu ka. Või nii ta mulle igatahes jutustas.

Siinne praam oli siiski suurem ja laiem, sellele mahtus kummassegi otsa kõrvuti umbes neli sõiduautot kahes rivis, ning kui need ja üks eeslivanker olid kohad sisse võtnud, tulid üksteise järel veel üks… kaks… kolm viietonnist kallurit suurte liivakoormatega ja parkisid end põiki kõige keskele. Praam vajus märgatavalt, kuid ju see polnud neil esimene kord selliseid vedada. Mootor pandi tööle, suur roolilaba keerati üle põranda jooksvate trosside abil õigesse asendisse ja reipas taktis hakkasimegi kaldast eemalduma. Õieti meenutavad need praamid pigem tühjadele tünnidele ehitatud parvesid, kuigi kandevõime järgi on ehk all siiski midagi enamat kui tühipaljad  plekist tünnid.

Fotode tegemine oli praami asustavate kohalike ainult meesolendite tõttu välistatud. Teispool siiski klõpsis teha paar pilti jõest. Lõhnas mere järgi ja keset jõge puhus meeldiv tuuleke. Vaatasin kadedusega meesolendit, kes teise kalda lähedal end praami “tiibade” külge riputas ja lasi end kaasa vedada nagu delfiin, ise õnnelikul t kiljudes nagu oleks tal pooleli üks seesamunegi  (khm!) et hoopis teistlaadne mõnutegevus. Naised juba nii ei tohi! 😦

Veerand tunnikest, ja põiki veidi vastuvoolu jõe teise serva liikudes jõudsimegi vastaskalda sadamasse. Siit Paula külla oli vaid mõne minuti tee ning küla servas, pärides et “kus siin asub selle ja selle mehe maja”, saime juba konkreetse juhatuse.

Kokku siis kaheksa tunni möödudes olime õnnelikult kohal. Majja sisenedes – astuge edasi, astuge edasi! – tabas mind väike segadus. Oli selgelt näha, et vasakul, kuhu mind nagu viibati, istusid ainult mehed, ja naised istusid kõik kobaras hoopis paremal, päikese eest varjavate võlvkaarte all. Siin kandis on nii.

Selgus siiski, et meid kaugete külalistena viibatigi hoopis tagaruumi, kus peokülalistele (ainult meestele!) ja peatselt ka meile pikkadelt laudadelt lõunat serveeriti. Õu oli kaetud seks puhuks renditud pulmamustriliste palakatega, mi s olid päikese varjuks majade vahele tõmmatud, ning ka pikad puupingid ja muusikasüsteem olid renditud. Sellist värvilist valgustust nagu meil siin, ma ei märganud, kuid see võis ka tuleneda, et erinevalt meie kandist peetakse seal pulmi juba hommikust alates ja õhtust pidu polnud Paulal plaanis – kuskilt ju peab noor alustav paar siiski ka kokku hoidma! Kuid eelmisel päeval oli veristatud lehm (12-15000 paundine mats seegi) ning terve küla käis peiu kodust läbi õnne soovimas, ja igaühele anti ka süüa. Minu tähelepanekul käisid ainult mehed, kuigi põhimõtteliselt võis ka naiste poolel mõni külaline olla, ega ma ju nii täpselt jälginud.

Tähelepanu muuseas – esimest korda väljaspool hotellide ja restoranide keskkonda serveerisid meile jooke, sööke ja teed – ainult mehed! Kuna naised meestele serveerida ei tohtivat, aga meie ju istusime “meeste poolel”! No, minul polnud selle kombe vastu midagist. 😉 Las mehed jooksevad! 😀

Ka kokk oli mees ja oligi palgatud päris professionaalne kokk, kes selle päeva eest küsinuvat palgaks miski 400 paundi. Ja söök oli ausalt öelda väga hea. “Kas teile ehk külma Birelli või mida?” päris peigmees kohe, üsnagi meie hämmastuseks, ja vabandas käed laiali, et nende kandis seda “päris” kraami eriti ei olevat, kuid Birelli siiski olevat varutud. “Külalised ju tahavad!”

(Õhtupoole hakkas siiski  jutt liikuma ka “muule kraamile”, kuid kuna meie olime pikast reisist uupis ja ülejäänutest ka õiget asja ei saanud, siis asjaks ei läinudki ka.) Vot mehed siis – on ju! Meie kandis on pidudel valida peamiselt ainult Fanta või Pepsi vahel, ole sa mees või naine.

Birelli kõrvale serveeriti kilekotiga(!) kaetud vahtplastist kandikukesel nuudlitega segatud riisi, tomatikastmes kartulit (mis oli eriti peenelt maitsestatud ja väga hõrk) ning meile kamba peale toodi eraldi korralik kuhi liha (kohalikele serveeriti kõik valmis portsjonitena). Stiili üle võib ju niisiis vaielda või imestada, aga igatahes väga puhas ja maitsev oli kõik.

Ning siis toodi Teispoolele teed ja meile ülejäänuile kohvi. Teest ma tegin pilti – selline tee oli! Aga kui kohvi tahtsin mina suhkruta ja Teispoole sõber suhkruga, ütles Paula: “Ei ühekaupa nad ei tee. Teevad terve poti ja valavad järjest.” Meestele tegi see koledasti nalja, kuna vähemalt siin meie kandis küsitakse igalt külaliselt väga oluliselt, et mitme lusikatäie suhkruga ta oma teed või kohvi soovib, ja külalise maitse vastu eksimine on ränk aps, mis võib lõppeda uue tee või kohvi keetmisega. Veidike moodsamalt võib  suhkrut ka eraldi pakkuda ja külaline ise segab. Kuid mõne pere jaoks on see juba liiga palju DIY-i*.

*DIY –  Do it yourself ehk komme teha asju ise ja käsitsi, selle asemel, et osta mugavamalt ja valmiskujul

Seal Paula külas siis käis veidi karmimalt poti kaupa. See-eest te pidanuks nägema, kuidas seda teed sealt kannust valati – kõrge elegantse kaarega, nagu ehk grusiin võiks valada kannust veini, tundub, et see oli omaette veidi taotluslik vaatemäng ja ühe korraliku naise auasi seda niiviisi valada.

Üritasin pilte klõpsida nii palju kui just viisakalt oli võimalik. Kõik mehed kandsid galabeyat, vist ainult paar nooremat käis ringi ka pükstes ja särgis. Ning kõik naised kandsid küla kombel sõlmitud pearätti ning spetsiaalset Ülem-Egiptuse stiilis rõivastust – harilikust lühemat umbes 4/5 pikkuses kleiti, mille all midagi dressipükste laadset. Meil siin kantakse külas lihtsalt (põhimõtteliselt) maani öösärke – sissevõttude ja pihata. Kuid seal kanti vöökohast korralikult kokku tõmmatud kleite ja nende all siis neid dressipükste moodi pükse. Usutavasti on nii lihtsam kükitades igasugu kodutöid teha? Kuna enamik töid ju tehakse ära põrandal.  Majades on küll ka köögid ja kapid jms, aga naised istuvad ikka varjulises hoovinurgas maas ja toimetavad seal.  Köögid on ju imetillukesed ja päeval olekski neis tapvalt lämbe ja pime ka.

Poisid kippusid muidugi peigmehele pulmaöö eel nõu andma, kuigi peig punnis vastu kuidas suutis… 😀 No mina sellest jutust midagi aru ei saanud ;-).

Edasi nurusime end vaatama pruutpaari uut kodu – vargsi, kuna loomulikult peab ametlikult olema pruudi jalg see, mis uude koju esimesena siseneb.

Kodu oli ausalt öelda täitsa (kuidas seda öeldagi?) kobe! Tube oli neli – elutuba, söögituba, magamistuba ja lastetuba, ning lisaks selline Mustamäe mõõtu köök – Egiptuses igati korralik suurus; ning ka vannitoas oli ruumi rohkemgi kui lihtsalt ringi keeramiseks. Elektriga soojaveeboiler, täisautomaatpesumasin (!) ajal, mil meilgi siin veel pooled pered plastmassist poolautomaatseid ostavad (loputusvesi tuleb ise uuesti sisse lasta), korralik külmik. Ja lastetoa seintele olid maalitud palmisalu ja paar mängulist delfiini…

Söögitoas oli esialgu ainult laud toolidega – puhvetit ei. Kuid mulle nii isegi meeldis – egiptlaste kodud on sageli täiesti võimatult mööblit täis topitud, kuid nii jäi palju avaram ja õhulisem mulje. Toad olid kõik ka korraliku suurusega.

Noorpaari uhkeim tuba on teadagi magamistuba. Siin mööbli pealt kokku ei hoita! Ja sisustus on kõigil täpselt ühesugune – hiigelsuur laeni riidekapp, nii-suur-kui-annab voodi, nii uhke päisega kui noorte fantaasia lubab, kaks öökappi ja uhke trümoopeegel. Meie noorte tuba oli roosades-lillades toonides, voodi päis oli ühtlasi peegel 😉 ja seinale olid maailitud noorte nimetähed – E nagu Erene [I’riin’i] ja P nagu Paula [puu’la]. Nurgast avanes uks maja ainsale rõdule, seegi oli juba kaunilt värviliseks võõbatud.

Tõeliste papparazzodena piilusime ka külmkappi – see oli juba täis head-paremat noorte esmasteks öisteks vajadusteks. Küllap homme tuuakse lähipäevadeks juurde…

  

Kõik see on ehitatud jooksvalt (miinimum)palga eest, kopikatki laenu võtmata, tõsi mööbli ja sisustusega aitavad harilikult vanemad.

Mis viga siit homme ärgata uuele elule, ah?

Jõudsime meie just alla tagasi, kui läksid ära nii vesi, kui elekter.  (Elekter naases mõni tund hljem väga märkimisväärselt just uue abielu kirikus õnnistamise ajaks, keset tseremooniat. Rahvas ohkas õndsalt – hea märk või mis?! 🙂

Peigmees sai end siiski kuidagi kasitud ja riidesse. Te vaadake kingi!

Meil oli vahepeal veel üks oluline asi ajada – nimelt oli meie Sahinal taas täita pulmaauto roll.  Teispoolel oli kaasas kilekotiga paberkaunistusi ja õhupalle ning, auto veega üle kasitud, oli see vähemalt sel õhtul selle küla kõige kaunim auto, kui mitte öelda et ainus sõiduauto vist.Tõsine külamees ostab muidugi ikka mõne kastiga töö auto vms, mis ei ole ka muuseas üldsegi odav kraam! Pigem ikka kallim kui tühipaljas sõidukas.

Mina piilusin nii kaua ümberkaudseid maju. Kristlaste majad selles külas olid kõik tähistatud ristiga – kellel bareljeefike värava kohal, kellel niiviisi krohvi valatud. Ja küll vanad majad olid kõrged – oma 3,5 m kindlasti, ja küll neil olid ilusad uksed!

Läksimegi pruudile järgi. Väga kaugele minna ei olnud vaja – kümmekond meetrit tänavanurgani, pööre,  ja veel paarkümmend meetrit pruudi isakoduni. Sealgi oli maja ette suur sinine telk püsti löödud ja käis samuti külaliste kostitamine, küllap millegi külma või kuuma joodavaga.

Pruut peale võetud, sõitsime sada meetrit mööda nii kitsast tänavat, et Teispool ajuti sirutas käe välja, et autot seinast eemal hoida. Oligi kirik. Seal ootas juba korralik rahvasumm, sealhulgas paar käputäit lapsi, kelle käed kohe nagu ahjualuse muinasloos sirutusid auto kaunistuste järele. Teispool sai veel sabast kinni poisiklutil, kes autole laotatud looriga vehkat tegi, kuid tagasi jõudes olid juba läinud kõik õhupallid ja ustele liimitud roosid. “Ara!” nagu ütleb egiptlane –  “tühi” nagu kiilas pea või õõnes arbuus või naine kes lapsi ei saagi (need kõik on “ara”).

Tseremoonia oli nagu kopti tseremooniad ikka pikk ja põhjalik, sellest lähemalt fotodel. Kui pruutpaar väljus, pandi ukse ees tööle masinavärk, mis puhus paari teele seebimulle. Istusime kõik meie “tühja” autosse, mina ikka ka, sest keegi mul rahvaga koos jala kõndida ei lubanud, ja sõitsime pruutpaari uue kodu treppi.

Mis oligi suures plaanis kogu üritus. Sugulased veel tantsisid veerandtunnikese maruliselt ja kaameramees võttis pildile pruutpaari koos lähematega neist. Seejärel, umbes kaheksa paiku õhtul, paar lahkus ülakorrusele, ning meie koos onude, tädide ja käputäie vanemate lastega jäime alla teed jooma ja sündmustest toibuma. Sealkandis ärgatakse vara – koos koiduga kella 4 paiku, siis ka on õhtud varased, sest mida pimedas ikka õieti teha. Pärast kella 9-10t hommikul pole päikese käes viibida suvisel ajal enam mingit mõnu, sestap kõik vajalikud toimetused õues, turul käigud jms, õiendataksegi võimalikult vara.

Meid viidi magama pruudi isa venna poja majja – ikka jälle üsna sealsamas kvartalis, aga ka meie Sahin viidi magama “kindlasse kohta” – nimelt ühte peresse, kelle kõik kaheksa või üheksa maja on must külast veel omakorda suure kaarja väravaga eraldatud. Vastu ööpimedat läheb see värav lukku, ja avatakse alles koos päikesega. Selle värava taga meie Sahin öö veetiski, kindluse mõttes oli autole veel üks pikk pink risti ette tõmmatud. 😀 Mitte et ma näinuks põhjust seal oluliselt turvalisuse pärast karta, kuid egiptlane ei jäta asju juhuse hooleks. Lasta külaliste auto kogemata ära varastada või sellele muud häda sündida – seda häbi ei elatakski üle!

Majad sel hoovil olid just need minu lemmikud – kolme-ja-poole-meetrised ning hirmuhkete kõrgete värviliste ustega. Osad neist tundusid olema tühjad, kuid mõnedes askeldasid naised esimesi hommikusi toimetusi – ikka kõik mustades sallides ja poolpikkades kleitides, mille alt dressipüksid välkusid. Kogu see haudvaikus, inimtühjus ja aovalguse poolpimedus kõrgete pooltühjade vanade majade vahel, kus ainult harv naine hiirvaikselt ringi liikus, kandikut eelseisvate asjatoimetustega pealael balansseerides, tekitas tunde, nagu oleksime kandunud mõnda ajaloolisse filmi, mille valgust mitte kannatavad tegevused sageli toimuvad just mõnes Ülem-Egiptuse külas. Või Raya ja Zekina aegadesse läinud sajandis, nende naismõrtsukate kohta leiad rohkemat vanematest lugudest krimiloo alt või muidugi ka Google’ist.

Tagasi kulgesimegi siis järgmisel hommikul kella viie paiku, juba samal pool Niilust, kuna mehed olid meile seda teist ja lähemat maanteed siiski palavalt soovitanud. Tõepoolest – too teine tee oli viis-pluss  ja märksa otsem ka, Kairo külje all olime pelgalt kahe tunni pärast. Kaks järgmist (oeh!) kulus siis ringteed mõõtes, kuna olime jõudnud enam-vähem hommikuseks tipptunniks, kella seitsme ja üheksa vahel. Teispool ei tahtnud tundmatuid teid taas pimedas läbida – piisab ühest august sillutises, et seisadki tee kõrval, keerutad pöidlaid ja sellisel teel inimtühjas kõrbes ootad, et kas möödub täna veel mõni auto ja peatub ja aitab, või ei möödu või (kartusest röövide eest) ei peatu…

Paar bensiinijaama ja kummiparanduskoda siiski tee veeres olid, bensujaamadel (ja siis ka neis asuvatel kauplusekestel) aga olid tõkkepuud ees. –“Kas bensiini pole?” hõikusid mehed läbi akna. – “On, aga avame alles kell seitse,” hõiguti vastu.

Muidugi – mis komme see selline ongi enne kella seitset hommikul bensiini tarbida?

“Ei olegi sellel Paula külal nii viga midagi,” poetasin siiski Teispoolele. Tõepoolest, kui puhtalt sõiduaja järgi otsustada, siis enam-vähem kahe tunni kaugusel Kairost elame meiegi, kuid meie jupp maanteed on märksa ebameeldivam. Ja meie kandi mehed pole sugugi nii elegantsed. 😉 Kliima on niiske ja märksa ebatervislikum. Ja külma Birelli külalistele ka ei pakuta…

Tõepoolest, sinnateel läbi külade keerutades olin mõttes nõustunud Paula kunagise väitega, et ega “Euroopa tüdruk” sellises kolkas küll elada suudaks. Kuid tagasiteel polnudki ma enam nii kindel. Siitsamast küla tee otsast algas teejupp, mis risti läbi Idakõrbe lõpeb Ras Ghalibis, näiteks. Veidi edasi möödusime kuskil Zaafarana mahasõidust, see oleks siis Ain Sokhna kaugem ots…  Ning Kairosse “lendasime” uhkelt 120 ja 130ga, perfektselt asfalteeritud ja tähistatud, täispikkuses kuuerealisel ja peaaegu tühjal maanteel.

“Mh-mh,” turtsus Teispool – “ei ole jah elul seal viga – ainult paar korda päevas on ära elekter ja veel paar korda vesi jne…”

No ma sain aru küll ja teemat edasi ei arendanud. 😉

Sibulaid, kanu ega muid pudulojuseid sel teel ei veetud, kuid oma kümmekond korda möödusime sellise koormaga veokist. Marmor järgmiste noorte perede köögilettide jaoks!

Eks tal oli omast kohast õigus ka – kui meil siin on kombed ja kombed, siis neil seal on veel rohkem kombeid ja kombeid, ja kombeid, selle kohta, kuidas täpselt ja ei mitte kuidagi teisiti peab kõik käima.  Elad nagu puurilind, mitte et keegi puuris hoiaks, aga kuna “kombed” ei võimalda ei seda ega teist ega kolmandat, mida süda ihkaks. Vastu hommikut näiteks liikus jutt taas peigmehele – eks mehed kibelesid ju “uudiseid” kuulda. 😛 Kuid peig ei võtnud algul üldse vastu ja pärast paar korda lükkas telefoni kinni. Alles lõuna eel suvatses torule tulla, no õige ka. Aga selles külas olevat üks ema, vahendas mulle Teispool, kes isegi koju minna ei malda, vaid veetvat öö noorpaari ukse taga, nimelt. Ning kahtluse korral nii umbes tunni aja pärast koputab, ja pärib et, noh, kas on juba ka asjaks läinud või mis siis viga on, et ei lähe???

Kuid meie “peiul” siis, jumal tänatud, sellist ema ei ole ja mis täpselt või millal täpselt juhtus, või kas üldse juhtus… kes seda teab. Või kui teabki, siis ei räägi. 😉

Igatahes me kutsusime noored enda poole külla, nädalaks või nii – teeme tiiru Aleksandriasse vms, või siis ka mitte: ülem-egiptlaste jaoks nagunii on kõik see 250 km meie pool Kairot kuni Vahemereni  “Sahel” ehk “rannik”. (Selle määratluse järgi muidugi ka mulgid oleks meil rannarahvas. :P)

Rannarahva tervitustega! 🙂

2 thoughts on “Paula pulmas

  1. väga ilus pruut!:)
    kleit ja välimus on väga euroopalikud, kas seal ongi nii kombeks, et pulm on nö erand st oled nagu tahad? või miks pulmariietus pole egiptuse stiilis?

    • Thx! 🙂 Ja miks küll eestlased rahvarõivastes ei abiellu? 😛 Riides käiakse loomulikult “euroopalikult”, kuigi mõningate kohalike iseärasustega. Ei tea, et kuskil oleks galabeyas abiellutud, tõesti. Nuubialaste kohta ei tea, mida nemad kannavad, nende pulmad olevat kõige algupärasemad, mis Egiptuses säilinud. Mis üldse oleks “Egiptuse stiil” – siit on üle käinud araablased/moslemid, prantslased, inglased… kõik on omade mõjudega. Nt pikad püksid, pikad ja lühikesed alukad, seelik jms mõisted on siiani prantsuspärastena käibel.

      Kohalik stiil oleks ehk, et õlgu paljastava pruutkleidi all kannab pruut lühikeste varruaktega “body”. Moslem kannaks ehk täispikki varrukaid – nende jaoks see ongi asendamatu rõivaese, milel peal võib siis kasvõi tänaval kanda ükskõik mida – igasugu toppe, korsette ja mida just fantaasia lubab. Meil siin provintsis kaetakse ülad harilikult salliga (kristlased), ja üldiselt mida suuremasse linna ja kõrgemasse klassi asi liigub, seda vähem on katta vaja. 😛 vähese erandiga et on muidugi ka pealinnas elavaid ülirikkaid padumoslemeid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s