Meie suvepuhkus Eestis 2012

Nädal on möödunud päevast, mil Egiptusse naasime, kuid ma ei oska ikka veel õieti meie Eesti-reisi muljeid kokku võtta. Mõtted on hajevil just nagu kahe aja ja koha vahel, üks osa istub kinni Eestis, sealsetes sündmustes ja probleemides, mida ajakirjandus läbi veebi ju edasi vahendab, ja mida just nagu tahaks ka kaasa korraldada (kuigi mis on minul tegelikult asja sellega, kuidas kodu-eestlased oma elu elavad, kui nad ise rahul on? või nii ma endale igatahes üritan sisendada :), kuid ka sisseelamine Egiptusse õieti veel ei suju – kui puhkusel oli kindel ajakava ja eesmärgid, mis aitasid päevi sisustada, siis siin pool võtab uuesti võimust suur mittemidagitegemine, kui just mitte pidada “tegemiseks” mitte iialgi lõppevat kodu koristamist ja kasimist.

Laste koolid pole ka veel alanud – õnneks, sest nii ei jäägi kumbki oma kooliaastasse uues seltskonnas hiljaks, või ka kahjuks, sest Eesti-reisi järel eriti on tüdrukud nagu kleepsud, kes minuta peaaegu sammugi liikuda ei taha. Veidike rahu iseenda mõtete tarvis tuleb neilt nii lausa kurja häälega ja poolvägisi kätte nõuda.

Üks peaks oma esimest klassi alustama laupäeval ehk ülehomme, kui ikka alustab, sest homme on ju vaba päev, aga vähemalt praeguse pärastlõunatunnini ei ole veel keegi helistanud ega teatanud, et oleks võimalik minna koolivormi välja ostma… Kas minnakse siis kooli vormita?

Anyway, kuidas meil siis ikkagi meie puhkus kulges? Ühe lausega kokku võttes – lennukamalt kui eales varem ja tõesti üllatavalt armsalt. Nii palju käinud ja näinud pole me ühelgi varasemal reisil, tõsi need varasemad toimusid teistsugustel aastaaegadel ja teistsugustes terviseoludes (ehk et palju siis pimedatel vihmastel talvekuudel või ka viimast kuud lapseootel olles ikka jõuad ringi kapata).

Veetsime Eestis umbes täpselt kuu, millest esimese nädala Tallinnas, siis kümnepäevane tiir Hiiumaa kaudu Saaremaale, ja tagasi Tallinna, kus selleks ajaks juba kippus algama september ja uus kooliaasta ning valitsesid juba suve lõpetamise meeleolud, aga ka toimusid mitmed hooaegade avamise ja lõpetamise üritused, millest siis meiegi osa saime, nagu näiteks “Estonia” uue hooaja algus vahetult ooperimaja ümber, mis oli tore üritus ja huvitavate elamustega nii suurtele kui väikestele. Jõudsime külastada kõiki teele jäävaid Tallinna mänguväljakuid, aga ka 5D kino, mis oli täiesti 3D (just) vääriline elamus ning lastele meeldis ja läheb Egiptuses kindlasti kordamisele. Käisime läbi kõik teele jäänud või meelde tulnud mererannad, vähemalt jalgupidi. Külastasime mustikametsa ja saime suud siniseks. Korjasime samast veel ka pohli, istusime sugulaste sõstrapõõsastes, tikripõõsastes, vaarikapõõsastes ja käisime Kassari rahvamaja taga avalike kirsside raksus (egiptlaste üksmeelne otsus – liiga hapud!). Valisime Võsu pisikeses selvepoes maailma kõige suurema grill-liha ja vorstide valiku hulgast (tõesti – see pood vist müüs ainult grillijatele!) ja pidasime pisikese pikniku Käsmu rannas. Mängisime Milla-Miia-Minna mänguhoovis ja nägime Kadrioru murul jalgu puhates möödumas ehtsat  pruuti päris lumivalges kleidis! Sõitsime trammi, trolli ja tervelt kolme praamlaevaga. Jalgratastega päris muru peal. Ja Lasnamäe lastepargis köistooliga. Sõime kohukesi vaarikamoosi, pohlamoosi, mustikamoosiga ja isegi ilma moosita. Iga päev. Jõime isegi Limpat ja kiitsime üsna heaks, kuid ei leidnud kuskilt (peaaegu!) Pepsit… Sõime Hiiumaal lesta ja vähki ning lasime end keelitada jalgsi linnuvaatlusmatkale läbi roostiku (ainult 0.8 km!). Ronisime igasuguste rändrahnude otsa ja olime Kivi Kuningad! Nägime elu kõige suuremas koguses suuremaid ja väiksemaid koeri, ja lõpuks (peaaegu) enam ei kartnud neid. Üks isegi mängis nendega veidi.  Toitsime kolme Eriti Suurt ja Karvast kassi, kes olid meie korterinaabriteks. See meeldis eriti Kahele väga – ta oleks neid toitnud terve päeva. 🙂 Jooksime ringi õues vihma käes, joped seljas, ja astusime kummikutega suurtesse lompidesse. Ja muidugi nägime Eesti-vanaema ja kõiki sugulasi keda pole näinud enam teab mis ajast.

Kuid kui Egiptuse-sugulased meie tagasi jõudes Ühelt ja Kahelt pärisid, et mida huvitavad nad siis ka Eestis ette võtsid, vastas Üks, et “Külastasime surnud inimesi. See on väga oluline!” …. 😎 Tõesti, muidugi käisime viimas lilli vanaemade haudadele jne, ja ma teadsin ette, et Teispool seda küllap üsna kummaliseks peab (“Aga miks te viite lilli surnutele – nad ju ei näe seda!?”), aga ma ei kujutanud ette, et ka lapsed tegelikult üsna hästi aru saavad, kus või milleks me oleme. Et nad sellesse samas nii loomulikult suhtuvad, surma olemuse üle veel tegelikult päriselt aru pidamata. Vot siis, mis ka meelde jäi.

Mis olid muud valdavad muljed? Eesti on muidugi veel ontlikum, veel puhtam ja veel rohkem korras, kui on eales varem olnud. Isegi puumajade tagahoovid Kalamajas on haljastatud ja sillutatud ning endiste kolhoosikeskuste igavaid telliselamuid piiravad lilleklumbid, grilliplatsid ja aiapaviljonid. Tõesti kõik aiad näevad välja, nagu kannaksid need Eesti kauneima kodu tiitlit. Ja igas aias, kus on lapsi, on suur batuut – see, saime aru, on viimaste suvede trende lapseperedele (ja kellegi suur turundusvõit :P).

Kaubanduskeskused, need, mida mäletan kõige suurematena, on nüüd tagasihoidlikult teisel või kolmandal kohal ning asemele on kerkinud uued, veel suuremad tegijad.  Päris lõpupäevil tegime ühe tiiru Rocca al Mare keskusse, jõudsime sellest läbi käia ehk viiendiku ja piiluda korraks Prismasse taganurgas. OK, City Starsi keskus Kairos on ehk sama suur tervelt seitsmel korrusel, kuid see on ka ehitatud kahekümnemiljonilise linna jaoks. Kes aga peaks ostlema kõikides neis tohututes ostukeskustes vähem kui poole miljoni inimesega Tallinnas, tekitas minus kerget kõhedust. Kas on eestlased vahepeal saavutanud nii müstilise ostujõu, et tõepoolest on vara osta kõiki neid peeneid sisustuskaupu, 50tollise ekraaniga viimase sõna telereid jms, tuhandeid või võib-olla miljoneid toooteid ja tarbeid, mida inimtühjade butiikide suured vaateaknad kenasti kuvasid?? Olime kohati ainsad vaatajad-jalutajad; kuigi Prismas pärastpoole siiski nägime (kesknädala õhtusel ajal) ehk mõndakümmet kuni sadat inimest veel.

Kuid vähemalt kolm tuttavat peret vahetasid just suve lõpupoole välja oma auto, mitte et sel oleks midagi viga olnud, aga et on ju kombeks nii 3-4-5 aasta tagant vahetada oma liisinguauto uuema ja mugavama vastu. Ning varasemate BMW-rontide asemel, tundus, on uueks järelturult ostetavaks rahvaautoks tõusnud märksa viisakama välimusega, uuem ja suurem (kuigi endiselt kasutatud) Audi, kõigi nende jaoks, kelle pangakonto liisimist ei soosi. 😛 Üldse tohututest kogustes kõikvõimalikke luksuslikke autosid hakkas silma. Tundus, et kenasti elavad (vähemalt) kõik need, kes mingit konkreetset käelist tegevust hästi oskavad ja seda ettevõtjatena pakuvad, nt juuksurid, ahju- ja kaminaladujad, eriti trendikate välikaminate ladujad, igasugu muud metsamehed ja ehitajad jne.

Positiivse elamusena keskmine vein supermarketis maksis u viis eurot  ja vähemalt esimesel nädalal tundus, et kõik need viieeurosed veinid on ka väga või igatahes piisavalt head. 🙂 Kuid kui singipiruka eest küsiti Prisma letis 1.50 eurot, see on ju siis 22 krooni ringis, või harilik pisem ost apteegist (huulebalsam, laste hambapasta ja üks üpris tavaline üleletiravim) läks maksma 20 eurot-midagi, siis minu kulmud küll kerkisid. Ehk et on asju, mis on naljakalt odavad, ja asju, mis on kummaliselt kallid, ja nõuab natuke harjumist, et oma igapäevaseid samme nende kahe kategooria vahel seada ja kulusid juhtida.

Edasi – Kalamaja! Seesama “kala-maja”, mille Üks kunagi esimeste eestikeelsete sõnade seas välja häälis, kuigi hoopis teises tähenduses, oli seekord me koduks. Olin algul veidi murelik, sest Tallinna seda kanti tean varasemast suhteliselt vähe. Seal ei ela tuttavaid. On seal ikka õhtuti turvaline? Ega tänavafront pole liialt depresseeriv (poollagunenud vanainimesemajad jne)? Ja kui suured need kaugused sealt õieti ongi, kas kannatab kõndida, kui trammiliin liiga kaugeks jääb?

Kuid Kalamajas on toimumas täielik elukeskkonna renessanss. Vist kõik majad on juba renoveeritud või renoveerimisel – aknad vahetatud, õued sillutatud, igal pool automaatselt avanevad õueväravad varjamas viimase mudeli liisinguautosid andmas märku täiesti uuest elanikutüübist siin kandis! Üsna naljakas hulk konditsioneere väikeste puitmajade katusekorruste all – konditsioneer on natuke nagu luksus isegi meie kuumavõitu kliimas siin Egiptuses, siis seda naljakam oli vaadata, et selliseid muretsetakse isegi Eesti ülinapide ja pigem jahedamate kui palavamate suvede tarbeks. Kuigi võib-olla on plekk-katuste all ja pisikestes korterites suvel tõesti liiga umbne.

Palju oli ka päris uusi elamuid vanemate vahele pikitud, ning Kultuurikilomeeter oli õhtupoolikuti täis jalutavaid, sörkivaid ja jalgrattaga sõitvaid kõikvõimalikes kooslustes nooremapoolseid trendikaid inimesi – paarikesi, tibi- ja muidusõbrannasid, sõpruskondi ja muidugi vankrite ja lastega jalutavaid emmesid-issisid.  Lennusadama lähistelt Kalaturuni ehk siis ka Kultuurikatla ja Linnahallini kõndides kulus just paras veerandtunnike ning seal võis saavutuse krooniks aega veeta vähemalt kahes hubases kohvikus. Muidugi merevaatega.

Igal pool olid laste mänguväljakud, nii uuemate majade hoovides kui ka muidugi avalikus ruumis kõikide tarbeks. Ja need olid ju muidugi tasuta, erinevalt Egiptusest, kus heakorrastatud pargikeste või väljakukeste eest tuleb maksta vähemalt sümboolne tasu. Isegi viisakamat sorti muruplatsid pingikestega, millel istuda ja mahla juua või muidu nautida õhtut ja mööduvaid inimesi, on meil siin sageli kasutada ainult vastava tasu eest – sest keegi need selle mõttega ongi korda seadnud ja ainult nii need korras püsivadki ka. Oh seda luksust siis, kui korraga on tasuta avastada terve Kadrioru park koos Milla-Miia-Minna mängutoa ja -väljakuga! Või Kalamaja lastepark oma mänguväljaku ja vikerkaart pilduva purskkaevuga. Või Lennusadama mänguväljak – tervelt kolm tasuta mänguväljakut u 200 m raadiuses ümber meie peatuskoha! Tegelikult veel ka neljas – naabermaja oma, kuid siin tuli vahele harilik eestlaslik aspekt – kumbki väljak oli OMA maja laste jaoks. Taraga piiratud ja suletud lukustatava väravaga… Kumbki kahest kinnisvaraarendajast oli planeerinud ja ehitanud väljaku OMA ostjate jaoks, ja dialoogi kahe vahel, siis, et midagi ühist teha, järelikult polnud. Siiski, lapsed leidsid võimaluse ühte või teise lipsata sellegipoolest. 😉

Kohtusime ka mõne kohaliku egiptlasega. Mõtlesin, et ehk teeb keegi neist Teispoolele väheke reklaami Eesti olude suhtes. Teispool on mul muidu raudselt egiptimeelne isend ja elust Eestis ei taha väljaspool puhkuseteemat midagi kuulda; muidugi ega ma isegi ei kujuta ette Eestisse tagasi kolimist (selles mõttes, et – mida seal mõttestatult teha või isegi ette võtta, mida veel tehtud või olemas pole?), aga ikkagi oleks ju tore, kui abikaasa mingitki perspektiivi näeks? Kas või suvede Hiiumaal veetmiseks vms.

Saime aga täpselt vastupidise tulemuse. Kuuldavasti pole ükski egiptlane Eestis kuigivõrd õnnelik, ja enamik neist (kes seda veel teinud pole) koliks võimaluse saabudes otsemaid edasi nt Soome või Rootsi vms, kus – no teadagi ju milles asi – palk töö eest oleks vähegi viisakam. Sest täpselt nagu eestlane lihttööd tehes Eestis saadava palga eest nagu öeldakse ei ela ega sure, ei ela ega sure ka egiptlane, kuid paljud neist on ju noored ja värskelt abiellunud, innukad muretsema kodu, lapsi… jne jne. Ka Egiptusse tagasi ei saa nii pöörduda, kui seal elu alustamiseks, kodu ehitamiseks, sisustamiseks või kasvõi ärigi alustamiseks vajalikku “nutsu” pole suutnud Eestis teenida.

Seetõttu elatakse küll mitte ju halvasti, üsna mugavalt küllap, kuid kuidas seda öeldagi – just nagu tulevikuta? Perspektiivita? Edasiminekuta. Unistades Rootsist, Soomest, Saksamaast, Ameerikast. Vms. Seda oli natuke kurb kuulda, kuigi mitte muidugi täiesti üllatuslik.

Lennureis läbi Varssavi möödus üsnagi ontlikult, kuigi üllatusmomente oli ka. Kõigepealt Schengeni viisaruumi sisenedes, ja pooleldi europerena, valisime mõtlematult EL kodanikele mõeldud järjekorra, kuna arvasime, et küllap kolmandat korda ning koos suure karja omast perest EL kodanikega siseneva Teispoole puhul käib kõik üsna ludinal… Vale! Nooremas eas meessoost piirivalvur uuris kõigepealt vähemalt viis minutit hoolega meie dokumente, pilku tõstmata ja ütlemata ühtki sõna. “Kas see on teie abikaasa?” küsis siis mulle viidates. Jahhitasime hoolega. Noormees kinnitas pilgu uuesti dokumentidesse. “Kuhu te sõidategi?” päris siis. Kinnitasime, et ikka Tallinna, nagu ju piletitelgi kirjas… Dokumentide uurimine haudvaikuses kestis edasi… kuni mõne aja pärast küsiti taas: “Mis see koht oligi, kuhu te sõidate?” ning koos meie uue kinnitusega tuli talle nagu endalegi noogutusega meelde, et “Jah, Tallinn….”. Kuid pilk luugi taga vajus ikka tagasi lauale. Naerda ka ei julgenud, võidakse veel ametiisiku solvamisena tõlgendada… No oma veerandtunnike võis kuluda või igatahes tundus kole pikk see seal seismise aeg. Kuni lõpuks lubati Teispoolel astuda lähemale ja asetada käsi sõrmejäljelugejale – jah, uued viisad on ju varustatud sõrmejälgedega ja seetõttu on nüüd ka tekkinud võimalus kontrollida, kas Schengeni viisaruumi ikka siseneb samade sõrmedega isik, kui see, kellele viisa väljastati. No meie puhul olid sõrmed samad ja me saime “ruumi” sisse.

Mis siis, et Teispool on Eestis juba eelnevalt käinud ilma igasuguseid sõrmejälgi andmata ja nendel kordadel ma küll ei mäleta, et tema isiku ja dokumentatsiooni kontrollimisele kulunuks enam kui paar minutikest.

Schengeni ruumi sisenejate puhul teostatakse muidugi ka reisijate ja pagasi füüsiline kontroll. Õnneks piisab ühest korrast, ehk et olles Varssavis protseduuri läbinud, ei huvitunud meist Tallinnas enam keegi, ning üllatuslikult ka vastupidi – kui Tallinnas oli pagas põhjalikult kontrollitud, siis Varssavis huvituti veel ainult passidest ja uut erutavat seanssi turvakontrolliga enam ei toimunudki. Kuid tulles küll! Teispool pidi kõigest kingad jalast võtma ja vöö loovutama, pääses nagu üpris kergelt siis. Minul vööd ei olnud, küll aga oli pükstel värvel, ja esimest korda minu elus juhtus, et naisturvatöötaja sirutas oma sõrmed otse värvli ja minu vöökoha vahele! Kergelt küll, nagu liblikas tõmbas siuhti tiiru peale ja ms ma vannun, et mul ei ole teadaolevalt mingeid erootilisi huvisid seoses naisterahvastega, kuid kes seda siiski nii täpselt ka teab, igatahes tegi veri veenides pisukese sööstu ja kehatemperatuur tõusis märgatavalt. Sellised kerged kobavad puuted mööda keha üles ja alla, teate, ja siis veel need näpud…  Mõtlesin, et huvitav, kas statistiline selektiivne analüüsitöö tõesti viitab sellele, et koos kahe väikelapsega reisivad pereemadel on kalduvusi püksivärvli vahele peita ebaasjakohaseid või ohtlikke aineid või esemeid??

Siiski, enamat kui anekdootlikuks asi ei arenenud ja tagasiteel see erutav vis-à-vis turvatöötajaga niisiis puudus täielikult.

Varssavi kohta ümberistumiskohana võiks veel öelda, et eks need uute lennujaamade mugavused ja võimalused on igal pool nüüd enam-vähem samad, Praha nagu Varssavi nagu Kairo nagu küllap Tallinngi, kus meil enam polnud aega erilisemalt ringi vaadata. Kuid nii suure ümberistumispunktina nagu Varssavi vast siiski on või kavatseb olla, oleks oodanud lennujaamast eest leida rohkem teenindust ja üldse rohkem valikuid. Tax-freesid oli ainult kaks, oli tegelikult ainult üks normaalne ja suhteliselt kallis sushi-restoran hindadega 10-12 eurot ja ülespoole, ja paar pubi, kus näisid domineerivat pigem üksikud meesterahvad joogiklaasidega. Tundsin puudust Prahast nende üsnagi arvuka poevaliku ja suure soodsahinnalise selverestoraniga (loe: sööklaga) ülemisel korrusel, kus söövad ka lennukimeeskonnad ja mis on perede jaoks nagu loodud nii hinnataseme kui toiduvaliku poolest (lapsed sushit teatavasti söövad umbes sama innukalt kui meie teiega vihmausse).

Joogivesi, mida ju enam ise kaasa võtta ei tohi, maksis restoranides 3 euro (0,3 liitrit) ja poodides 1.70 euro ringis. Seejuures multifunktsionaalses Virgini poekeses, kus olid ka joogikülmikud, ei soostutud mulle vett müüma enne, kui olin kohvrite juurde tagasi lipanud ja neile ette näitamiseks toonud… pardakaardi! Teadaolevalt on pardakaart vahend, mille abil tehakse kindlaks, kui palju makse peab ostja ühe või teise kauba eest maksma, nt ELst välja sõites teatud kaupadelt märksa vähem. Kuid kui mul on ükskõik kui palju makse ma antud pudelikese pealt maksan ja mind ootab poole kilomeetri kaugusel terminaali teises otsas kaks januselt jonnivat last?? Mõtlesin, et küsin, kas too näitsik Kafkat on lugenud, et kas talle ei tundu, et mõningad aspektid meie uues läikivas euroopaliidulikus elus hakkavad omandama üsnagi kafkalikke mõõtmeid, hämmastavalt varases etapis. Pudeli joogivee ostmiseks ulatage, palun, oma pardakaart!?? Kuid ei küsinud. Oleks veel Praha olnud, aga järgi mõeldes mulle ei tundunud, et too Virgini raamatupoe leti taga istuv poola neiu tegelikult saanuks mu küsimusest aru. Et kes see Kafka veel on või mida on tal joogiveega pistmist.

Kuid sushi-restoranist ostetud cappuccino, 3 eurot, oli absoluutselt nauditav ja seda ka serveeriti eriti suurtes, väljanägemiselt pea pooleliitristes tassides. Mõtisklesin põgusalt, et kui ma astuksin meie ümber istet võtnud saksa pensionäride juurde (pealtnäha Kanaari saartele puhkama suunduvad) ja küsiksin viisakalt, et kas neid häirib, kui ma need kaks tassi oma kotti poetan, et kuidas nad siis reageeriksid? Sest need hubaselt suured tassid (ja mitte kruusid) mulle kohutavalt meeldisid (Teispoolele ka!). Ja enamasti iga inimene, arvan, on vähemalt kord elus kuskilt mõne tassi või klaasi või lusika harilikult näpanud, noh, mälestuseks või nii? Tean muudes aspektides täiesti ontlikke inimesi, kes pakuvadki külalistele kohvi eralennuliinidelt kaasa näpatud, kaasa küsitud või vahel ka ostetud (kui seda võimalust pakutakse) serviisidest – lihtsalt, sest neile on disain väga meeldinud!  Aga mõtlesin siis, et ahh, mingi kahe kohvitassi pärast, mis nagunii varsti katki läheksid…

Ka Kairos kasutasime esimest korda Terminaali nr 3, mis on varasema lennuvälja kõrvale ehitatud tuttuus (st tõenäoliselt paari aasta vanune, kuna pole ju ammu lennanud) rajatis, milleni ühtlasi viib täiesti tuttuus mahasõit Ringteelt – 7 km perfektselt sillutatud ja haljastatud, lilleklumpide ja palmidega ääristatud neljarealist teed kahes sõidusuunas läbi kõrbe.  Selles terminaalis esimest korda toimub lennukisse minek ja tulek mitte enam busside abil, vaid otse väravatest, nende jaoks on rajatud kaks ülipikka, liikuvate radadega varustatud koridoritiiba. Ja kõik muu kaasaegsele terminaalile kohane. Kuid teenindajad on endiselt egiptlased, seda positiivses mõttes. “Kui see pudel oleks teil natukegi väiksem, siis lapsi arvestades võiks selle ju läbi lubada,” lausus meesterahvas Kairo-poolses turvakontrollis, kui oma pooleteisliitrise veepudeliga lagedale tulime. Mitte nagu Tallinnas, kus ma sain (küll pehmelt) sugeda selle eest, et miniatuurne 30 ml hambapastatuub ei olnud asetatud nõuetekohasesse läbipaistvasse kilekotikesse. Ning põgusalt peatas meid Kairos ka heatujuline vanahärra tollikontrollist, kes päris, mis pakikesed, 20 ühtmoodi eset, meil sealt ühest kohvrist paistavad. Teispool sai siis seletada, et viime Eestisse guaavimahla, kuna seda seal ei olevat, 😛 mille peale vahetati mõned muhedad kommentaarid ja meid viibati edasi. Tulles taas jäime silma oma kahe kohvrimäega, kaasas hiiglaslikes kogustes leiba, suitsuvorsti ja shokolaadi, kuid jällegi piisas sõbralikest selgitustest. Ning kohvrikärude maffiast on Kairo lennujaam vist lõplikult vaba – kärusid ootas pakilintide kõrval sama palju nagu ostukärusid keskmises hüpermarketis. Mis ju on meeldiv areng.

***

Nii et ma nüüd otsin uusi ülisuuri tasse katusel hommikukohvi nautimiseks. 😉 Ja ootan vaikseid hommikuid, mis seda teha võimaldaksid. 😀 Praegu on Ühe ja Kahe lemmikmänguks (muidugi) lennujaam, nt üleeile ärkasin Ühe valjudest hüüetest elutoas: “Attention Attention! Taiara väljub väravast nr 2!” millele järgnes hobusekabjaplaginale sarnanev heli korteri ühest otsast teise. (Taiara = lennuk ar. keeles ) Üks ja Kaks, minu suured klõbisevad saapad jalas, sallid keeratud miniseelikuks ja lükates käekõrval suurt nelja rattaga reisikohvrit, lõbustasid end korteri ühest otsast teise marssimisega, just nagu lennujaama pikkades koridorides. “Kuhu te siis ka sõidate, Poolasse või Eestisse?” pärisin. “Ei sõida kuhugi, me oleme need tädid lennukist,” teatati vastuseks. Tädid lennukist sõidavad teadagi igale poole ja Varssavis hea kuus-seitse tundi passides möödus meist üsna mitmeid selliseid rõõmsatujulisi lennukimeeskondi, tõepoolest seelikutes ja muidu ontlikult riides, kontsaklõbinal ja väikesi ratastel kohvrikesi järgi vedades uutele marsruutidele kõndimas. Selline elegantne vaatepilt on lennutööle meelitanud vanemaski eas naisi ja mehi ;-), aga Ühele ja Kahele niisiis jäi ka erksalt meelde.

Nii need lapsed kasvavad, suure kära, müra ja lärmiga, kuni on ootamatult kodust välja lennanud, ja (nii räägitakse) küll siis on alles sellest kahju! Siis… 😉

***

Nagu september nüüd edasi kulgeb, ootavad meid siis millalgi järgmise nädala saabudes ja edenedes kõigepealt koolide algused, seejärel Teispoole õe kui peatse pruudi kolimine tema uude kodusse, ja kuu vahetuse paiku juba pulmad ise.

Sellest kõigest siis aga juba edaspidi.

Advertisements

7 thoughts on “Meie suvepuhkus Eestis 2012

    • Sel aastal, selgus, algab septembri keskpaigas. 🙂 Millal lõpeb…. eks see kevadel selgu, kuigi ühe versiooni kohaselt algklassidel aprilli lõpuks. See tähendab lastevanemate jaoks siis taas 4 kuud suvepuhkust kuidagiviisi sisustamiseks.

      • Väga lahe lugemine, 🙂 ja ilusad pildid. Tänud.
        Meie kool siin Kairos käib juba täiel rinnal, esimene päev oli 10. september, homme juba esimene tunnikontroll lastel. Ja kui nüüd kalendrit uurin, siis viimane päev, ka esimesel klassil, on 26. juuni, aprilli lõpust ei julge siin keegi unistada. Aga eks see ole see väikeste maakohtade võlu, et kool teeb oma reeglid ja lõpeb täpselt siis kui heaks arvab 😛
        Ja tundsin sinust puudust, Innovatsioon. “Eestlased Egiptuses” grupp on kohe kuidagi välja surnud kui sind seal sõna võtmas ei ole. Welcome Back!!! 🙂

      • Tänud, no mis FBsse puutub siis peaasi kui HK uudisvoog toimib ;-), ja eks oli ju suur suvi kõikide jaoks.

        Meie nüüd lõpuks siis täna saime kätte osa koolivormist, ja homme alustab Üks esimest klassi, ilma erilise vile ja pillikoorita, ning ülehomme teises koolis Kaks oma eelkooli, seal pidi isegi mingi aktuseke lapsevanematele (kuid mitte lastele) olema. Promoüritus klientidele, kes maksavad, n-ö. 🙂
        Võib-olla seda kooli lõppu siin ka veel korrigeeritakse, kuna meie uus kool peaks olema selline eksperimentaal-nahhaal-poolriiklik, täpselt ei olegi aru saanud, aga vähemalt kuulu järgi eriti ontlik ja kõrge õppekvaliteediga. Igatahes on see esimene kool, mida ma siin olen näinud, kus eelkooli laste mänguväljak on kaetud samasuguste pehmete plaatidega nagu mänguväljakud Euroopas ja eelkooli klassid olid isegi puitpõrandatega. Ning enne koolivormi tellimist arutati materjali koostist. Ehk et oleks nagu intellekti lõhna tunda. 🙂

        Ja ei ole meil siin midagi nii maakoht – täitsa korralik pisike linnake! 🙂 Nii umbes poolemiljoniline. Tule kaema, kui aega saad. Pigem arvaksin, et Kairo erakoolide dzhunglis võib kõike ette tulla – neid on seal vist küll nagu seeni vihmametsas ju, ja mida erinevama tasemega. 🙂

  1. Et siis lennujaamas turvakontrollist… Lisaks kahe väikese lapse emadele on väga kahtlust äratavad ka kahe poole sitsmese tüdrukuga rändavad vanaemad 😀 Vähemalt nii arvasid Türgi lennujaama naisturvad, kes lisaks minu enda põhjalikule läbi katsumisele lasid ka kohvri (ja ainult minu oma) täieliselt lahti pakkida… Nii igaks juhuks :)))))

  2. Need konditsioneerid Kalamaja akende taga on tegelikult õhksoojuspumbad, mis kortereid kütavad. Suvine konditsioneerimine on vaid lisaväärtus:) Vahva blogi.

    • Aa… väga nutikas siis! 🙂 No igatahes, see kõik annab märku nende pisikeste puitmajakorterite sisemisest väärtusest! 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s