Ärge naerge!! Kõiges on süüdi huumor!

Aeg-ajalt tundub, et maailmal on asjad sassi läinud ja edaspidi keerlemise asemel kipub ta end vägisi tagurdama või igatahes on löönud teljel loperdama. On selgelt näha, et inimene, või kes just tema nimel enesekindlalt sõna võtab, on oma mõtetega liikumas tupiktänavasse.

Siis oleks ju viisakas ja hooliv ta peatada, ja juhtida õigemale teele?

Täpselt selline tunne valdas mind täna hommikul, leides Eesti ajalehti domineerimas (nii Sirp kui Postimees) arvaja nimega Mel Huang, kes tahab meile teatada, et naer – see on pahe! Lugupeetud Mel Huang  on ajalehe Sirp teatel “New-Yorgis elav Eesti asjade vabakutseline analüütik, teinud Tallinnas kaastööd Vaba Euroopa raadiole”. Siis inimene, kes omast vabast tahtest uurib, et mis meil siin Eestis toimub, ja seda teadmist ilmselt müüb raha eest? Me muidugi ei tea, kui mitme riigi või rahva selline vabatahtlik innukas uurija lgp Huang veel on – kas ainult Eesti asjast saab New Yorgis söönuks? Kuid see selleks.

Mel Huang on täna meiega rahulolematu. Ta ju palehigis teeb tööd meie asjaga, kuid meie, need tänamatud uurimisobjektid, ei käitu nii nagu vaja! Täpsemalt küll pole ta rahul Eesti Ekspressiga, kuid mis siis, eks Ekspressigi ju teevad eestlased ja eestlaste jaoks.

(Link tema kirjutiseni on siin: http://arvamus.postimees.ee/980308/com/mel-huang-eesti-ekspressi-omavarav/  kuigi midagi uut ta seal muidugi ei ütle ega arva.)

Ekspressis, nagu kõik vist teavad, sest tean ju juba isegi mina siin teate isegi kui kaugel, ja ma ju isegi ei loe põhimõtte pärast Eesti ajakirjandust (v.a äärmise, tapva igavuse korral), sh Ekspressi konkreetselt ei loe enam u 20 aastat, sest masendavaks muutus see leht juba umbes siis, aga anyway, Ekspressis tähendab siis ilmus see kole nali seoses gaasiga sellel teemal, mida ma ei julge nimetada, mida Mel Huangi arvates tehti selle rahvuse (või religiooni? ma alati olen kerges segaduses, et kummas õieti on asi), siis selle rahvuse või mille iganes kulul, keda või mida ma samuti ei julge nimetada.

Aga te ju saite aru?

Mel Huang arvab, et on asju, mille üle ei tohi naerda, ja huvitav selles asjas on, et ta pole üksi. Ka hulk raevukaid moslemeid arvab, et on asju, mille üle ei tohi naerda. Ning USAs, olen kuulnud, ei tohi mitte ainult et naerda, vaid isegi mitte täiesti tõsise näoga mainida teatud teemasid või sõnu…

Kõike seda hirmust, et keegi äkki võiks solvuda.

Tegelikult ka Eestis pole sugugi võõras mõtteviis, et viga pole mitte kuulajas, aga ütlejas. Nimelt Eesti Vabariigi Võlaõigusseaduse § 1046 lg 1 öeldakse, et: “Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga … on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.”
Lihtsamalt öeldes räägib see paragrahv solvamisest ja solvumisest ja tema suur viga on, et ta niisiis samuti kaitseb ja kinnistab mõtteviisi, just nagu ütlejas oleks viga. Nagu oleks sõnadel konkreetne füüsiline jõud. Keegi sülgab: “Näe lolli” – ja teile (mulle?) jääbki lärakas näkku?

Tegelikult muidugi see, kas inimene solvub või haavub või loeb oma au mingi sõna abil rüvetatuks, on eranditult selle inimese enda teha. See ju ongi verbaalse väljendusvabaduse suur teene, et ta vabastab inimesed füüsiliselt reageerimast? Palju kära, vähe villa, eks ju? Aur saab välja lastud, kuid midagi ju tegelikult ei juhtu ega muutu. Kasulik, ja turvaline!

Siis miks peaks seda suurepärast auru väljalaskmise vahendit teisest otsast uuesti kuidagi piirama ja sundima kõiki meid käima otse kui kikivarvul ja sõnalistes väljendustes peent piiri pidama, sest jumal teab, kes kus seda kuuleb ja äkki tunneb end kuidagi solvatult? Inimkond on ju suur ja kirju, ning väga suur osa nendest, tundub, on praegusel hetkel ja ajajärgul äärmisel t solvumisvalmid, sest neile pole keegi kunagi isegi mitte öelnud, et solvumine on väär ja vale! Et ainult nannipunn solvub! Et ainult inimene, kes ei saa aru, kui rumal või ekslik või muidu tühine on ütleja, võib suuta millestkigi sõnalisest solvuda.  Või on ütlejal hoopiski õigus, mis puhul samuti ju pole põhjust solvuda, vaid hoopiski häälekalt tänada – nii harva kui keegi julgeb meile meie endi kohta tõtt öelda, on ju?

Ses mõttes on solvumine ka, väga vabandan, pisuke IQ test, kuigi peaksime ehk andestama neile, kellele sellist mõtteviisi – et solvumine on inimese isiklik valik või ka teadmatuse tunnus – pole kunagi tutvustatud. Nagu nt ei tohi inimest sõimata lolliks, vaid peab talle andestama tema kirjaoskamatuse, kui teda pole kunagi lugema ega kirjutama õpetatud.

Et asi lühidalt kokku võtta, siis: ÜTLEJA võib olla rumal, loll, idioot, isegi kuri või pahatahtlik, kuid see kõik ikkagi ei määra, et seda, mida ta ütles, tohiks automaatselt lugeda solvanguks või kellegi au tohiks lugeda seeläbi haavatuks. Ükski sõna ei torka, kui me ise ei liigita teda enda jaoks torkavaks. Kas on selge, sa litapoeg kõlupea, kelle elu on niivõrd tühi tegelikest sündmustest, et sa oled roninud sellesse blogisse lugema mingi isehakanud veidriku kahtlaselt haisvaid mõtteavaldusi??

Solvusid? Ei? Tubli, siis võid vist ikka edasi lugeda. Mul on Sinust hea meel. ; -)

Inimkond saaks hoobilt jätkata märksa tervemana, kui see mõtteviis – et ei ole võimalik solvata seda, kes ei soovi solvuda – natukenegi leviks. Ning ühtlasi, et krooniline solvumine, väga vabandan, viitab psühholoogilistele häiringutele. Minge palun arstile, sest te teete ülejäänuile teiega ühe maailmaruumi jagamise sellisena äärmiselt tülikaks. Väga väsitav on, kui kogu aeg peab valvama iga oma sõna, sest ei või iial kindel olla, kes juuresviibivaist on äkki kogemata nii õrnanahaline, et ta solvub isegi valesse kohta jäetud naeratavast smailist, mis tema jaoks teda avalikult irvitab.

Tänasel meedialeviajastul on see eriti oluline, sest nüüd veel vähem saab ütleja kontrollida, kes või kus teda loeb, näeb või kuuleb, või mis tundeid sellest endale tekitab.

***
Jätkaks nüüd selle peenema seigaga eelolevas asjas – kas naerda tohib? Kas karikatuure tohib avaldada, anekdoote rääkida või kedagi lavaliselt naeruväärselt kujutada? Ja mündi teise küljena: kas sellest tohib solvuda?

Lihtne vastus eelnenu põhjal oleks muidugi et: jah, tohib, ja ei, ei tohi. Naerda tohib, ja solvuda ei tohi. Sest nii on psühholoogiliselt tervem, kui hetkel leviv versioon. Naer on nimelt, ja konsulteerige millist juhtivat psühholoogi või psühhiaatrit just tahate – naer on psühholoogiliselt kõige tervem reageerimisvorm asjadele, mis tabavad meid ootamatult või tekitavad ebamugavust  või isegi sunnivad häbenema – mis niisiis on meile tegelikult veidi või isegi väga vastuvõetamatud.

Õige ei ole selliste asjade peale vihastada, ei! Õige on naerda – siis oleme terved ja normaalsed ning küpsed teiste inimeste hulgas elama. Sest me suudame üle olla sellest, mis pole meie reguleerida (nagu nt teised inimesed ja nende käitumine või mõtlemine). Tippisin Guuglisse kontrolli mõttes “psychiatrists on humor” ja sain u kuus miljonit linki… üks näitlik järgneb siin:

http://psychcentral.com/blog/archives/2010/03/02/the-hidden-power-of-humor/

(ma väga paluksin, et kõik inglise keele oskajad loevad läbi kas või 2 esimest lõiku)

Tõsi, psühholoogid-psühhiaatrid ütlevad ka, et tuleb arvestada, kui palju huumorit keegi suudab vastu võtta, ja kui olete üle piiri läinud, siis oleks ilus vabandada. Kuid see ei muuda asjaolu, et vähene huumoritaluvus on sellegipoolest mitte relvade jõul kaitset vajav inimõigus, vaid konkreetse isendi psüühika nõrkus, mis vajab kas trenni või ravi. Nagu lihaste nõrkus vajab kas trenni või ravi ja mitte ülejäänud inimkonna empaatiast tingitud taandumist roomajateks.

Mis mind hämmastas nii moslemitele olulist isikut kuvava filmi kui ka tolle Eesti Ekspressi naljaheite asjas, oli, et mitte keegi ei edastanud asjaosalistele seda eespool kirjeldatud olulist teavet – et solvumine pole õigus, see on nõrkus. Seda saab ka diplomaatiliselt öelda, eriti tasandilt, kus on kasutada kas või maailma kalleimad spetsialistid mille tahes väljendamiseks. Ja mida tõesti ei saa öelda otse ja näkku, saab ikkagi levitada poetavalt. (See siin ei ole ms dirigeeritud “poetamiskatse” vaid minu isikliku naiivse maailmavaate otsekohene väljendus.) Pean siin silmas, et end maailma liidriks ja juhiks pidavad Ameerika Ühendriigid, kelle iga sõna kohustuslikult korjab üles mustmiljon mikrofoni, kaamerat ja fotoaparaati esinesid eriti argpükslikult ja seljapäästjalikult ning ühtlasi selles riigis tõenäoliselt siiski olemas olevat vaimujõudu täielikult ignoreerides. Pugesid olukorrast välja, kuid edasi ei viinud mil-le-ga-gi. Tulevikule, sarnaste asjade kordumisele, nagu ei mõeldudki! Kuid kui ei saa enam avitada tänast, tee siis midagi parema homsegi heaks? Või mis.

Seevastu meeldisid mulle taas prantslased – Euroopa ainsad selgrooga kodanikud ja mehed – nende reaktsioon oma riigis avaldatud karikatuuriseeriale.  Prantslased olid muide ka ainsad (vististi), kes reageerisid umbes kaks aastat tagasi, kui Iraanis taheti kividega surnuks pilduda üks naine, üks paljudest seal juba pikki aastaid vangis olevatest naistest, kelle jaoks iga hommik põhimõtteliselt võib jääda viimaseks nende elus, sest nad on juba surma mõistetud, nad ootavad lihtsalt täideviimist. Aastaid juba… Ühe konkreetse naise puhul mobiliseerus interneti vahendusel päris suur osa maailma kodanikest paljudes riikides, kuid ma mäletan, et ainus, kes oma riigi kodanike hääle nimel konkreetselt võttis telefonitoru, helistas oma Iraani kolleegile ja ajas törtsu tõsist juttu, oli Prantsuse välisminister.

See naine, ja kõik need ülejäänud naised ja muidugi ka mehed, ootavad muidugi ikka veel edasi – neid pole vabaks lastud ega kohtuotsust taandatud. Kuid too naine sel hetkel jäi ellu, sest keegi julges seista põhimõtete eest, mis on maailmale üldiselt olulised, ja seeläbi seisis ka tema eest.

Sõnavabadus on seetõttu äärmiselt oluline vabadus, sh isegi sõnaliselt või kunstiliselt vilets eneseväljendus, mida nõrgema psüühikaga inimene võiks lugeda ennast riivavaks, on isegi sellisena ikkagi oluline.  Seda ei peagi heaks kiitma ega imetlema, kui see imetlemist ei vääri. Kuid ta peab olema, olla saama, sest kui inimkonna ajaloos ja arengus tagasi minna, siis sõnaline reaktsioon asjadele on ju mõeldud välja vahetama ja asendama füüsilist reaktsiooni. Või vähemalt jumal tänatud, et see kasvavalt umbes nii vist siiski läheb. Me enamasti enam ei kakle, ei lähe kallale, ei pane pomme ega ka (põhimõtteliselt) soorita enesetappe, sest kõiki neid eneseväljendusvorme saab asendada sõnalise väljendusega. See eristab meid loomadest. (Kuigi tehniliselt muidugi me oleme ilmselt ikka edasi loomad ka, lihtsalt et loomad, kes on kasvavalt arenemas inimesteks.)

Mitte keegi, mitte kuskil, kellele käesolevas asjas silmapaistvalt sõna anti, ei öelnud seda välja, ei kasutanud võimalust tilgakese tarkuse ja teadmise levitamiseks sinna, kus seda ju väga vaja oleks. Kus seda pidi asjadele vaadata on ilmselt veel täiesti tundmatu.

Muidugi ei saa minna tänavale ja seal raevutsejale öelda, et sa, vabanda väga, oled peast haige, ja pealegi  jätad oma rahvast nii eriti väheintelligentse mulje. Temale ei jõua see kohale. Seetõttu ei tohi seda ehk ka otse sellisel kujul öelda maailma mikrofonidesse. Kuid ka ma-ei-saa-siin-öelda-kelle hulgas on haritud ja mõtlevaid inimesi, ning mõnedel neist on isegi veidi nime või mõjuvõimu ehk. Ning sama pädeb ma-ei-saa-siin-öelda-kelle ülemaailmsete kogukondade kohta. Nende oma juhtivate mõtlejateni ehk siiski saab ideesid viia ja neile tõdesid tutvustada?

Meie Euroopas ja Eestis peame seisma oma väärtuste eest, mis meil on alles ehk seetõttu, et me oleme kas mõnel teel kaugemale liikunud või mõnda teise, tupiktänavasse, veel ei ole nii sügavalt sisse pööranud. (Kuigi olgem valvsad – poliitiliselt korrektse väljendumise vajalikkuse idee ajab usinaid juuri juba meiegi maal.) Mitte alati pole õigus neil, kes üritavad meid paika panna, kuigi neil on vali hääl. Või nad on suuremad või raskemad. Osakem seetõttu järgi mõelda, enne kui tõttame tuhka pähe puistama, ning – viisakalt, kuid kindlameelselt – julgegem seista väärtuste eest, mis hoiavad maailma õigel teel ja otserajal.

P.S. Jään rõõmuga ootama seda päeva, mil kuulen esimest (ma ütlen korraks ikkagi välja) juudikogukonna enda hulgas levivat koonduslaagrinalja. See oleks ometi märk, et asjast on saadud üle, kuigi ausalt öelda Palestiinast ja ma-ikkagi-ei-saa-siin-öelda-millisest-riigist kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel asudes ei tule see probleem sedapidi isegi meelde enam. Pole juba ammu tulnud.

Advertisements

2 thoughts on “Ärge naerge!! Kõiges on süüdi huumor!

  1. Siiski… kui sõnavabadus kaitseb igasugust õigust nalja teha (kuni see otseselt ei kutsu üles kedagi kohapeal tapma või ei too seda ilmselt kaasa), siis sõnavabadus kaitseb ka õigust nalja peale solvuda ja seda solvumistunnet väljendada (sama piiranguga). Kedagi ei ole õigust sundida oma huumorimeelt muutma või siis ka oma “nõrkust” muutma, see ongi vabadus. Sõnavabadus tähendab, et igasuguseid oma mõtteid ja tundeid võib sõnades väljendada, mitte ainult “õigeid”. Ka nõrkust.

    Mõnikord inimesed ei saa aru, et teised nende naljade peale solvuvad ja siis arvatakse kaval olevat seda ütelda. Paljud inimesed leiavad, et mõnikord on mõistlik suure hulga inimeste solvamisest loobuda ja eeldavad, et teised arvavad ka nii. Reaktsioon koonduslaagri osas on selline “kuulge, äkki te ei tea, et see solvab” (ja sinu vastus on muisugi “me teemegi seda selle pärast, et juudid oma Teise maailmasõja traumast üle saaksid”. Mina arvan, et see ei ole tegelikult meie asi “maailma ravida” ja ütelda kuidas ja millistel meetoditel kollektiivsete traumadega tegeleda.

    Samas, alati ei saa kõigiga ja kõigega arvestada, seda küll. Ja mõnikord võib solvamine olla õigustatud. Seda tulekski iga juhtumi puhul küsida.

    • Nõus – kui keegi tunneb end solvatult, siis on tal õigus seda sõnades väljendada. Kuid mitte end kohtus kaitsta ehk rakendada enda kaitseks füüsilist või tsiviilvägivalda – see oleks ebavõrdne!

      Kedagi ei saa sundida – muidugi mitte, kuid saab siiski paluda, kasvatada, teavitada jne, kogu see krempel mida me ikka rakendame, kui kellelgi on probleeme inimühiskonnas normaalse osalemisega.

      Mis koonduslaagri nalja puutub, siis minu arust ei olegi keegi solvunud…? Peabki minu arust olema väga intensiivne soov selle peale solvuda, kuna tegemist oli lihtsalt nii hämmastava rumalusega. Sekkusid ja sõna võtsid igasugused kolmandad instantsid, kes juba ette erutusid… kuid kas reageeris ka mõni tegelik juudiorganisatsioon vm konkreetselt puudutatud inimene? Vabandan, et ma ei pannud tähele.

      Meie kõigi asi on “maailma ravida” või kes seda siis meie eest teeb?? Kas saab endale lubada istuda käed süles, kui ta kipub muutuma sürreaalseks? Igaühe hääl loeb!

      “Solvamiseks” saab lugeda ainult tahtlikku ja eesmärgipärast tegevust, mis sel juhul on iseloomult rünnak või vasturünnak või (kui soovite) teise poole rünnaku provotseerimine. Kui keegi norib tüli…? Seda teemat ei valda. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s