Iseseisvalt Eestis

Vahepeal on siin olnud pikk paus muu hulgas seetõttu, et detsembrikuus ootamatult haigestus ema ja ma sõitsin tervelt kolmeks nädalaks Eestisse. See oli mul esimene kord olla nii pikalt eemal Teispoolest ja muidugi lastest – nemad polnud olnud minuta kauem kui kord kolm aastat tagasi ühe öö ja ühe päeva!

Vanaema, issi ja muidugi Skype abil sujus siiski kõik kenasti. Alles kõige viimasel nädalal jäi neljane Kaks vähehaaval ikka kurvemaks ja kurvemaks ning meie õhtuste Skype-kõneluste ajal kippus vägisi vesi silma tulema. Appi tulid Jõuluvana poolt Eestist saadetud kingitused, millest mõnesid läbi Skype koos vaatasime ja selle abil tekkis nagu tugevam või igatahes materiaalsem tunne, et ema ikka tõesti varsti tuleb.

Ühtlasi oli see mulle üle nelja aasta esimene kord viibida pikemalt talvises Eestis ning Tallinnas põhjalikumalt ringi käia, ses mõttes, et suvel perega valisime peamiselt selliseid sihtkohti ja päeva veetmise võimalusi, mis sobiksid lastele. Ning ooperihooaega ju suvel polegi. Kuid alustan algusest, eks.

TEEKOND

Jõulude eel Euroopasse lennupiletit osta pole just aasta soodsaim aeg ja, näiteks. kes harjunud LOTiga läbi Varssavi lendama, siis LOTil ei olnudki ühtki lendu vahetult jõulude eel ega järel, ja muid lende näisid nad nüüd tegevat pisikese, vaevalt sajakohalise Embraeriga. Soodsaim ja mugavaim tundus hoopis lennata KLMga Amsterdami kaudu… Helsingisse! Kuna peaaegu kõik lennud muutis ligi poole kallimaks viimane pisike lennujupp Tallinna. Väikesed lennukid, harvad lennud, vähe reisijaid… nii ta paraku on. Helsingisse olid valikud juba märksa reipamad. Miks ka mitte, mõtlesin. Sõidu hind koos Tallinki piletite ja väikese kohvirahaga tulnuks sama, mis LOTga otse Tallinna, kuid Helsingit polnud ma ka juba ammu näinud ja kujutlesin ette, kuidas ma sõidan kena sooja ja mugava laevaga talvisel merel – ümberringi on päikesest kiirgav jää, valgus… selline positiivne ja ergastav elamus.

Reaalsus oli algul märksa mornim. Helsingi paistis läbi bussiakna nii pime ja igav – täiesti kohutavalt igavalt hall. Kuidas küll eestlased siin elavad või miks, mõtlesin, ja kui hiljem uudistes jooksis, et Tallink toob Helsinki-Tallinn liinile oma suurima laeva, oli seda üsna kerge mõista – mina ka põgeneksin igal võimalusel vaba aega nautima pigem Tallinna! Taevas oli just lauspilves ja tuiskas kergelt ning poole kolme paiku hakkas juba tõsiselt hämarduma… See alumine on üks neid kenamaid pilte, mis läbi bussiakna avanes.

IMGP0284bx

Trammipeatust polnud keeruline leida, kuid algul sõitsin kaks peatusevahet vales suunas, enne kui kuskilt hämarusest koitis et… Pasila, kas see ei jää mitte hoopis teise suunda? Kas pole kümneid aastaid tagasi suvalisi detaile mäletav mälu üks fantastiline asi. Olin automaatselt arvanud, et kui tramm sõidab sadamasse, siis sõidab ta ju loomulikult Silja ja Vikingi sadama suunas, ja ehk sealt siis jätkab kusagile…? Sain oma kohvrid korralikult lumistel kõnniteedel ühelt platvormilt teisele tarida. Imelik et vanasti, nii umbes 1990ndatel, mäletan, sai talvises Helsingis kõpskingadega ringi liikuda, vähemalt Stockmanni ümbritsevas kvartalis kindlasti. Ja jõulud olid kaupluste akendelt hubaselt näha. Seekord ei hakanud silma midagi hubast, või on jõulutänavad liikunud ära kusagile mujale? Inimesed olid küll endiselt koduselt sõbralikud nagu vist ainult soomlane oskab olla.

Tramm sõitis õigesse, minu jaoks täiesti uude suunda liikudes täpselt Länsisatama terminaali treppi, see oli küll mugav uuendus. Terminal ise oli ikka seesama kümne aasta tagune, B-kategooria õudukate suure mahajäetud tehasehoone moega, millele lisandus kohe, et Tallinki kassas küsiti pileti müümise (siis raha vastuvõtmise?) eest 9 eurot pileti hinnale lisaks. Tubli, Tallink! Ootesaalis istusin algul üksi, poolpimedas kõvade istmetega saalis. Akna taga tuiskas. Säh, sulle, saan veel tormi ka üle elada, mõtlesin, ning et kuidas mu selleks ajaks juba ligi 16 tundi piki Euroopat ringi loksutatud sisikond sellele uuele kahetunnisele kõikumisele vastu peab?

Kuid pidas hästi. Pühapäeva õhtul Tallinna poole suunduvas laevas oli reisijaid vaid hõredalt. Kohvrite hoiulevõtmise eest küsiti 2 eurot, kuid seda saatis nii meeldiv naeratus ja viisakas suhtlemine, et tõredaks see enam ei teinudki. Vanasti olid ka pagasiruumid tasuta… aga see selleks siis. 🙂

Umbes 10 euro eest lunastasin endale kõige tervislikuma ilmega söögikohast kopsaka lihapalliprae – lihapallid ju kuuluvad ikka Skandinaavia-reisi elamuse juurde? “Kas pool praadi ei oleks võimalik,” küsisin minu ees seisnud reisijale kuhjatud kulbitäisi hirmuga jälgides? Umbes minu vanune, kuid märksa silutum ja meigitum naisterahvas teisel pool letti (kes korraga nii võttis raha, teenindas kui ka koristas) raputas kahetsevalt pead ja küsis sõbralikult: “Panen teile siis veidi vähem?” Eks need praed ole neil vist Kalevipoegade järgi mõõdetud. Leiba ja võid sai juurde tasuta ja ühe Värskas pudeldatud vee lunastasin endale ka.

Seejärel oli tuju juba veidi parem, kuid ööklubi poole ma igaks juhuks samme ei seadnud, vaid hoopis laeva sabasse, kus laudade taga hõredalt veel vaid paar muud reisijat kössitas, umbes sama kustunud pilguga kui ma ise. Keerasin oma talverõiva, Teispoole soojade sulgedega täidetud tööjope pea alla padjaks, ja üritasin tukkudes endamisi meelde tuletada, millisel reisi lõigul oleme avamerele ja lainetele kõige avatumad. “Keeruliste ilmaolude tõttu ei tööta selle reisi ajal laeva liftid,” kõlas parasjagu meeskonna teadaanne…

Tegelikkuses ma isegi ei märganud, millal me avamerel olime või millal kõige enam lainetas, nii suured vist on nüüd laevad ja nii täiuslikud nende kõikumist vähendavad süsteemid (varem olid sellised ainult lennukitel). Ning Tallinki personal oli tõesti viimase kui ühe inimeseni ääretult viisakas, sõbralik ja soe.

EESTI

Meditsiin

Reisi eesmärgi tõttu olin päris tihe haiglakülastaja, ikka igal pärastlõunal korra. Ka siin oli muutusi. Mitte kuskil ei pidanud enam jalatseid vahetama ega ajama saabaste otsa neid naljakaid siniseid kilesusse. Oli küll ka eriti lumiste tänavate periood, võib-olla sellepärast. Haiglad tundusid kenad ja mugavad, remonditud ja uute ilmastikukindlate akendega kõikjal. Personal oli rohkem vene keelne, kui oleksin varem täheldanud, nii palju kui on üldse olnud vajadust haiglaid külastada, muidugi. Muus osas hämmastas eelkõige hoolduspersonali sõbralikkus ja see positiivsus, millega nad tundusid oma päeva veetvat. Üks õde kohmetus kergelt, kui meie kõneluse katkestas tema mobiil, mis nimelt helises Gangnam Style taktis. 😀 Kuid mul oli täiesti hea meel, et see just niiviisi helises – mis iganes, mis tema päeva helgemaks muudab, et ta seeläbi ikka jaksaks oma tööd teha…

IMGP0078x

IMGP0079x

Haiglareiside vahepeal jäid teele ikka ka ostukeskused, kuna süüa on ju vaja, ja osalt ka, et vaadata ringi, mida ja kust lastele kaasa osta. Sellega seoses tuleb kõige pealt märkida, et… küll Eesti on üle köetud! Vähemalt Lasnamäel polnud võimalik viibida üheski vahetatud akendega korteris, ilma et üks akendest pidevalt vähemalt praokil oleks. Muidu oleks pidanud külas käies end varrukateta topi väele võtma, samal ajal kui väljas oli -15C ja enam, ehk et seljas oli igaks juhuks ka midagi villast. Ning sama lugu oli näiteks Viru Keskuses ja vanalinna butiikides. “Meil siin köetakse üle,” naeratas üks  müüjanna Viru tänaval vabandavalt, kui märkas mind resigneerunud näol kasukat seljast libistamas. “Mitte ainult teil,” ohkasin vastuseks. Viru Keskuses oli palav ka kasukata ringi kõndides…

Kaubandus

See-eest milline kaubavalik, eks? Esemed, mida siin Egiptuses pea võimatu osta juba sellepärast, et pole aimugi, millisest Kairo linnaosast neid leida võiks… Tallinnas aga kestsid just jõulujärgsed soodusmüügid ja ka raha erilisemalt raiskamata võinuks täis osta veel õige mitu kohvrit. Kuid minul oli õigus kaasa võtta ainult 1 x 23 kg, pluss 9 kg käsipagasit, hea seegi.

Esimest korda nägin ära Bauhausi (Bauhofi?) – kahju et me suvel Teispoolega sinna ei jõudnud, sest mida iganes kodu jaoks vaja, oli seal saadaval ikka seinatäite kaupa.  Muidugi ka Kairost leiab nt terve kvartali, kus müüakse ainult santehnikat jm vannituppa vajalikku. Kuid kvaliteet pole päris see ja ka elustiilist tingitud valikud pole päris samad. Näiteks päikeselampe otsime meil siin tikutulega taga, viimati nägime Aleksandria Carrefouris (kuid mitte Kairo omas). Oi kui suurepärane päikeselampide valik oli Bauhausis – terve riiulivahe ainult päikeselampide tarvis. (Siis lambid, mis laevad ennast ise päeval päikeseenergia toimel ja pimeduse saabudes automaatselt süttivad.)

IMGP0025x

IMGP0020x

IMGP0021x

Vend, kes ka on lapsevanem, viis mind veel Lasnamäele, Juku Keskuse nimelisse poodi, mis on ilmselt koht, kuhu lapsi kaasa võtta ei tohi – nimelt mänguasjapood.

IMGP0016xx

IMGP0016xxx

Suur osa seal müüdavast Hiina impordist isegi kattus Egiptuses kättesaadava Hiinast imporditud lastekaubaga, kuid valikud olid jälle tiba “edevamad”, näiteks nukurõivaste valik oli parem – egiptlane jaksab küll osta nukke, kuid valmisrõivaid neile vist veidi vähem. Ning nukumaja Ühele ja Kahele ei hakanud ma kaasa vedama – kallis investeering, millega kõik lapsed üldse mängima ei hakkagi. Kuid nukumööblist ei suutnud siiski loobuda. Ühe ja Kahe toas on üks suur kapp, mille ülemine riiul on nukkude koduks just nagu loodud! Ja Eestis valmistatud miniatuurne puitmööbel nägi täiesti vastupandamatu välja.

IMGP0019x

Nimelt Kahe klassiõel on kodus “Barbie” (olin juba lootnud et need on äkki moest väljas), seega Kaks hakkas jõulude eel aeg-ajalt Barbie’dest juttu tegema… KLMi üpris põneval kodulehel ringi vaadates, tasuta istmeid ja eineid valides kiikasin ikka ka tax-free valikuid, lootes leida mõne lemmikparfüümi eriti soodsa hinnaga, kuid leidsin hoopis et KLM müüb oma firmavormi rõivastatud, Barbie mõõtu stjuardessinukke! Sellist pole küll kindlasti ühelgi klassiõel, mõtlesin (võidu-nukustumine alaku!) ja kaks nukku said tagasiteeks tellitud, kättesaamisega Amsterdam-Kairo lennukis. Kummalgi nukul oli kaasas ka tagavaravorm (pikem seelik ja püksid) ning muidugi ratastel stjuardessikohver! Ehk et tegelusele oli juba mõeldud. Saigi siis juurde muretsetud veel vaid peotualetid ja natsa kodusisustust…

IMGP0004x

Printsess Barbie ballirõivad

Kultuur või sinnapoole

Kultuurikõrb minu hinges oli juba väga pikalt kuiv ja tolmune… Seetõttu ooperikava oli üks esimesi, mida sirvitud sai ja koos huvilise tuttavaga nautisimegi lõpuks tervelt kahte põrutavat elamust: barokkooperit “Estonias” ning – Moskva Linnaballeti külalisetendusena Saku Suurhallis – “Luikede järve”.

Barokkooper “Julius Caesar”

Mul oli küll juba välja valitud veel nägemata etendus, kindlalt meeldiv helilooja ja ka selline koosseis, kes garanteeritult oma osa ära laulda suudab (mida tuleb Estonia või ehk üldse väiketeatrite puhul paraku silmas pidada, vähemalt pärast Anu Kaalu ja Margarita Voitese kauget ajastut). Ain Angerit oleks tahtnud kuulata – tema persoon muudab iga etenduse märksa kelmikamaks, mis ju sobib ooperisse kui eeskätt (eestlastele tuleb meelde tuletada) ajaviitevormi. Kuid kuna pakutud päev tuttavale ei sobinud, aga ka tema valitud alternatiiv tundus täiesti põnev, siis läkski rõõmsalt loosi – Händeli barokkooper “Julius Caesar”. Juhuse läbi just sama etendus, mille kohta olin FB eestlastele Egiptuses rõõmsalt kiljunud, et “ei saa ka “Estonia” läbi Egiptuseta”.

Selle oli aga lavastanud keegi sakslane, kellele paraku oli jäetud üsna vabad käed, nii nagu me ikka kipume “väljamaa” eksperte liigselt usaldama rohkem kui enda tegijaid, ning kes oli siis ka juhust kasutanud ja ilmselt teinud kõike, mida talle “kodus” vaevalt et kunagi lubataks! Kleopatra-aegses Egiptuses joosti ringi vististi ottomani ajastu kaarjate võlvide all, mis polnud sinna veel jõudnud. Teenijannad kandsid islamipäraseid ülenäokatteid, etendust ainsana hinnanud kriitik ms nimetas neid “nunnadeks” (eestlase keskmist teadlikkust ümbritsevast maailmast peegeldavalt?). Rooma sõdalased kandsid Napoleoni vägede punast vormi… Jne jne. Lavalt vaatas vastu selline visuaalne kakofoonia, et muusikale oli peaaegu võimatu keskenduda, ning kuigi Mustoneni juhatatud orkester tegi oma tööd auga ja muusika instrumentaalne pool oli ausalt öelda ainus, mis etenduse veidigi päästis (hoidsin aeg-ajalt prooviks silmi kinni – jah, nii oli päris talutav), siis solistidele käisid nende rollid ka selgelt üle jõu, eriti üht peaosa laulvale Caesarile, keda mängis nooruke ehk alles üliõpilasest tütarlaps.

Õblukese tütarlapsena mängida suurt ja mehist väejuhti ning Kleopatra kavaleri, ja seda ka veidigi hääle kaudu esitada – see võib olla suur ja vahva väljakutse näitlejameisterlikkusele, kuid kui sellega toime ei tule, siis paraku on tegemist läbikukkumisega, üle jõu võetud kohustusega, mida ei ole suudetud publiku jaoks välja kanda. Kehtib ka lavastaja kohta. Jah, barokkooperit laulsid vististi kastraadid vms, jah, naisi laulsid kunagi mehed, kuid kas peab ajaloost just halvimat matkida üritama? Tollal see ju polnud kunstiline valik, vaid pigem parim, mida võtta oli?

Ka muud solistid esinesid parimal juhul kõigest viisakal tasemel, iluelamust ei tekkinud ühestki aariast, ja lavaline liikumine oli lihtsalt korralikult selgeks õppimata.

Kõike kokku võttes – lihtsam olnuks publikul kuulata üksnes orkestrit, trükitud süzheed silme ees hoides ja muud tegevust ise ette kujutades. Sest seda rosolje stiilis visuaal-helilist kakofooniat polnud võimalik nautida.

“Seda etendust tuleb võtta huumoriga,” pakkus üks teine seda juba näinud tuttav hiljem. Puhtalt kunstnikutööd ehk võinukski huumoriga võtta – tõepoolest kas erinesid Caesari ja Napoleoni väed või teod millegi muu kui välise vormi poolest, nii et – mis vahet!? Poolpaljaid kuid nägu katvaid amatsoon-moslemitare võis võtta ka väikese vihjena reaalsusele – kuna kohati tõesti tundub, et peaasi kui nägu on kaetud, kõik muu oleks nagu lubatud, mida pole sõnasõnaliselt mainitud. Kuid kui huumorile välja minna ja etendus farsiks keerata, siis vähemalt esitus peaks olema tehniliselt meisterlik. Kui kuskilt üle vindi keerata, siis ehk piisab ühest aspektist, mitte väänata kõverpeegliks kõike korraga? Händeli loomingu meisterlikkus mu arust ei vääri taolist mõnitamist.

Olen kolm etendust “Estonias” üle elanud ainult vaheajal tarbitud alkoholi abiga, kõik ka talvisel kaamoseajal etendunud. Esimene oli “Barbara von Tiesenhusen”, mis lõppeb lavaliste poolt omaenese õe uputamisega jääauku. Teine oli “Vargamäe” ja stseen laste kirstudega, mitukümmend väikest kirstu korraga suundumas üle tumeda lava, tähistamaks ei mäleta enam millist epideemiat või oli see nälg. (Külm ja pime kaamoseaeg, kas lavastajad üldse ei mõtle, mida ja kuidas nad valivad näidata, milliseid meeleolusid ergutada?)

Kolmas oli siis “Julius Caesar”.

Mõtlesin siiski, et kui mul oleks tuttavaid keskkooliõpilasi, kes pole veel eluski ooperis käinud – mitte ehk muusikaüliõpilasi, aga hariliku mitte liiga terava kõrvaga noori, siis nemad võiks saata sellele etendusele, ja võib-olla neile oleks see sürreaalne “nali” Händeli muusika saatel täiesti söödav, või igal juhul ei oleks ju igav!? Võhikute n-ö ooperiga harjutamiseks?

Ballett “Luikede järv”

Võimalus näha venelasi endid tantsimas Tšaikovski “Luikede järve” tundus, kui selle juhuse läbi avastasime, nagu kogemata leitud reisipreemia, kuna suuri kunstielamusi polnud ju tegelikult plaanis ega eelarves, lihtsalt niisama natuke midagi ilusat hingele nautida. Kuid 25eurosed kohad parteris olidki ka juba välja müüdud ja parimad otsevaatekohad olid veel ainult II rõdule, mis Saku Suurhallis, selgus, võrdub umbes samasuguse lavapildiga, nagu vaataks etendust 14tolliselt lameekraanilt, istudes toa kaugemas servas. Et viibidki otse etendusel, ei jõudnud päriselt küll kohale.

Ka oli Suurhall muidugi hirmus argine ja nii kaugel istudes ei mõjunud ka dekoratsioonid, ei kadunud tunne, et vaatad juhuslikult korvpalliväljakule sattunud baleriine. Ning kui etenduse lõppedes juba mantleid selga ajasime, hakati dekoratsioone maha võtma ja nägime ka millisel laval tantsijad oma hüppeid tegid – alt metalljalgadega toestatud põhimõtteliselt vineertahvlitel. Sooritasid oma numbri ja siis kadusid elegantselt kulisside taha… kus oli ruumi ehk vaevalt meetri jagu, edasi algas tühi tribüün, mida mööda neil tuli turnida puhkama või kostüüme vahetama.  Mõtlesin, et: tantsid nagu noor jumal – ilmselt igaüks neist laval olnutest, sh kordeballett, sobinuks Estonia esibaleriiniks – aga esinema pead lahtivõetaval laval spordihalli nurgas? Isegi gümnasistide jõuluetendusel on paremad lavatingimused. Ehk et etenduse toimumiskohast oli kahju, korralikus teatris sama esitust vaadata olnuks kindlasti hoopis midagi muud.

Nagu ooperi puhul oli nauditav ainult muusika, siis siin oli nauditav ainult tants, kõik muud aspektid vedasid taas alt. Muusika tuli üldse lindilt ja oli terve esimese vaatuse täiesti kohutava kvaliteediga, mis II vaatuseks siiski veidi paranes. Dekoratsioonid ei vahetunud, vahetus ainult valgustus, ja lavaefekte muidugi ei olnud. Laval toimuv oli nagu “Luikede järve” õpikust algajaile võiks ehk veerida – lavaseade miinimum. Paar päeva hiljem näidati Eesti telest ühe inglise menulavastaja (nimi ei meenu) töid. Too oligi luiged luikedeks kostümeerinud – suurte, jaanalinnulike, veidi hatuste linnutagumikega jne. Ning tantsisid ainult mehed – jõulised, lihaselised, veidi erootiliselt paljaste ülakehadega mehed. Vot tolles “Luikede järve” lavastuses inglase käe läbi oli nagu veidi ka intriigi, oli üllatust ja põnevust, ettemääramatust, tehnilisele meisterlikkusele lisaks.

Venelaste etendusest jäi aga jah valitsema peamiselt suur kahjutunne ilmselgelt andekate ja treenitud tantsijate pärast, kelle töö nagu ei pääsenudki eriti kõnelema, sest muu osa etendusest oli nii keskpärane.

Sellegipoolest nautisin kumbagi õhtut täiega. Ega iga etendus ei jätagi üldse sellist muljet ega tõstata nii palju küsimusi, et veel hiljemgi temast juttu teha. “Luikede järve” tantsitakse ka Kairo ooperis ja sain veel kord kinnitust, et nii pea kui Üks ja Kaks saavad seitsmeseks, mis on siinse ooperi miinimumvanus, mille järel lapsi õhtustele etendustele lubatakse, tuleb nad mõnele etendusele smuugeldada, “Pähklipureja” on teine tore lastele sobiv ballet, mida juba 10 viimast aastat on detsembris alati mängitud, loodetavasti siis mõned aastad veel. 😛

Sõbrad-tuttavad jm jõulumeeleolud

Sain ikka ka sõbrannadega kokku. Meie, eestlaste puhul on tore see, et kuigi me nii väga tihedasti üksteisega ju suhtlema ei kipu – kollane lindike “rihma” küljes, mis teatab “see koer ei talu teist koera enda kõrval, palun ära lähene” oleks meile nagu juba sünnipäraselt kaasa antud. Samas ka üle mitme-setme aasta suheldes on tunne täiesti endine, lahus nagu polekski olnud. Kehtib ka sugulaste puhul, ex-boyfriende ma õnneks ei kohanud. 😎

Mõtlesin sel puhul, et kui ma jäänuks Eestisse, elaksin ehk isegi sama mugavalt, mõnusalt ja materiaalselt muretult, kui nemad? Kuid siis poleks mul Ühte ja Kahte, nagu (küllaltki tõenäoliselt) ka Teispoolt. Ehk et nii ja naa, ning tegelikult polegi ma veel kaotanud lootust, et kunagi on ka minu toad siin kolmandas maailmas sisustatud just nii kaunilt ja kapid on just nii korras kui alljärgnevalt fotolt vastu vaatab (võetud algselt pedagoogilistel eesmärkidel, Ühele ja Kahele eeskujuks).

IMGP0102x

IMGP0107x

Jõulud saime siis veeta vennaga kahekesi. Kummaline tunne oli istuda laua taga, eemal emast, kuid  ka abikaasadest ja lastest – just nagu vahelt välja lõigatud jätkuta jupid. Kuid laua me siiski katsime – mis kosutab, see ka lohutab! Ikka seapraad ja verivorstid kartuliga, kõrvale hapukapsast. Desserdi puhul siiski astusime sammukese Euroopale lähemale ning valisime leedukate supermarketist soomlaste poolt itaalia retsepti järgi valmistatud tiramisujäätise, maksime rootsi panga kaardiga.

IMGP0044x

Jõulude järelpäeval, kuulutas meedia, pidi Oleviste kirikus toimuma suur kodudute jõulukontsert koos kingituste ja annetustega. Et mina olin just kappe revideerinud – mis veel kõlbab, mis ei kõlba, mis veel mahub, mis ei mahu, ja muu hulgas leidnud hulganisti üle aastate kogunenud villaseid esemeid, mida pidi ka eriti puudu olema ja, samuti pandi südamele, ka kodutud armastavad magusat, siis kogusime kõik üle jääva korraliku kraami, sokid ja sallid ja isegi paar kandmata jäänud talvejopet, suurde kilekotti, mina küpsetasin ema suure Hiiumaa pohlamoosi purgi najal ühe kopsakama purukoogi, ja ürituse hommikul seadsime auto nina Oleviste suunas.

IMGP0055x

IMGP0064x

Käärkamber jääb sügavale kiriku hoovile ja sinna poole asju vedides oleksime peaaegu saanud kaela suure sahmaka katuselt pudenevat lund. Teadagi kellele see Oleviste ümber asjatamine ei meeldinud – eks ikka Vanasarvikule! 😛

Käärkambris ja kirikukojas endas käis tihe sagimine, esimeses kummardusid naisterahvad võileivakuhjadele veel viimast lihvi andma ja suures saalis sättis pealtnäha miski kaitseväe üksus krõpsukastide virnade vahel teelauda üles.

IMGP0067x

IMGP0069x

Altari ette oli veeretatud klaver ja seatud mikrofon – kodututele pidi täna laulma ei keegi muu kui Ott. (Te ju teate Otti?) See fakt meenus mulle veidi hiljem (võinuks ju ka kuulata “Kuula”-t otseettekandes!), aga selleks ajaks olime juba koduteel. Peaukse esine oli juba ootel rahvast täis, ja ei hakanud siis saginale ette jääma.

IMGP0073x

IMGP0077x

Kirikud on meil siiski ühed kaunid hooned, polegi nagu eriti midagi kõrvale panna, kahjuks.

***

Vana-aastaõhtu veetsime nagu peab teleka ees – mitte midagi ei jäänud kahe silma vahele, ka see mitte, kui õudne on olla eestlane. Ometigi leidsin kellegi, kes mõtleb nagu mina! 😛 Ja keskööl väljusime vaatama ilutulestikku – kes veel ei tea, siis kõige parem seda vaadata on just nimelt Lasnamäe jalakäijasildadelt – siia paistab nii kesklinna oma, kui ka lugematud kohalikud registreerimata ettevõtmised. Üks seltskond isegi sõitis kohale viimase mudeli BMWs vist spetsiaalselt – parkis end keset haljasala ja lasi sealt omad eurod tuulde.

Kuid aasta-aastalt oleks nagu jäänud vähemaks neid, kes uue aasta saabumist tähistavad juba kell 11, märkis vennaraas teraselt. Tundus ka mulle nii.

IMGP0079bx

IMGP0047bx

Tagasitee

Oi, kuidas ma kartsin tagasiteed Kairosse, isegi natuke sõitlesin ennast, et olin valinud sellise pika tiiru läbi Helsingi. Kuigi ka veeta kahe lennu vahel 7 tundi üksinda Varssavi lennujaamas (kus teha ega näha pole praktiliselt mitte midagi) polnuks nagunii tuju ega ses mõttes ahvatlevam variant.

Kuid kartsin, et väsin hirmsasti – siiski 18 tundi uksest ukseni kogu teekond. Kartsin, et kohver on ülekaalus ja mida siis neist viimasel päeval värisevate kätega välja sõelutud asjadest, peamiselt kingitustest, raatsiks Helsingis pürgikasti saata? Kartsin, et Amsterdamis on ümberistumiseks vaid 70 minutit ja äkki veel jääb Helsingist saabuv lend hiljaks (väljas tuiskas jälle). Panin igaks juhuks jalga madalamad saapad – mugavam joosta. Kartsin et kui ei jää hiljaks mina, siis jääb hiljaks mu kohver ja (jälle) selles olevad kingitused. Tervelt tund aega juba istusin HKI-AMS lennukis ja kella pealt vaadates oli selge, et jõuame Amsterdami kõigest veerand tundi enne mu järgmise lennu väljumist – täiesti lootusetu, kui just ei hiline ka järgmine lend (panin silmad kinni ja sisendavalt lootsin seda!). Kuni stjuardess mulle meelde tuletas, et Helsingil on Amsterdamiga ajavahe ja viimases on kell tegelikult tunni võrra vähem. Lõpuks veel kartsin selle pärast, et AMS-CAI otsal teatati lennukil olevat väike probleem piduritega… Siis kartsin veel, et Teispool saab liiga kaua keset ööd terminaalis passida ja ta on ju niigi ületöötanud ja magamata. Kuid pikast lennuloa ootamisest hoolimata me isegi saabusime täpselt ettenähtud ajal!

Ehk et tegelikult sujus kõik taas oodatust paremini.  Laeval oli taas üsna hõre. Klõpsisin alustuseks ülemiselt lahtiselt tekilt Tallinna vaateid ja siis käisin vaatasin tax free üle. Tallinkil (ja see oli kõigest Superstar vms kiirlaev) on hämmastavalt hea tax free! Mul polnud küll ostudeks eelarvet, kuid sellegipoolest leidsin mitu nahast rahakotti-teatriridiküli, mida osta endale või kingituseks, hulga kauneid salle jm pudukaupa, ja esindusliku valiku kosmeetikat. Isegi Estee Lauder oli esindatud, ja see ometigi on nii pirtsakas kaubamärk, et Tallinna Kaubamaja kunagi sai õiguse neid müüa alles pärast kosmeetikaosakonna põhjalikku remonti ja tugevat hüpet esinduslikkuse suunas (see oli veel enne Viru Keskuse ehitamist).

Ehk et: värvisin huuled, pihustasin korraliku sahmaka lemmikparfüümi (“Mmm, sa lõhnad nii hästi!” ütles Teispool Kairo saabuvate lendude terminaalis veel 15 tundi hiljem) ja suundusin siis seekord laeva ninasse, ööklubi suure panoraamakna veerde. Manustasin väikese Pepsi, sirvisin kõrvale pardaajakirja, ja juba hakkasimegi silduma.

IMGP0226bx

IMGP0228x

IMGP0247bx

IMGP0255bx

IMGP0259bx

Väljas oli  hall koerailm, kuid Helsingi oli ikka jälle sama mugav – trepi ees ootas tramm, raudteejaama kõrval lennujaama buss, ja Atheneum reklaamis Gauguinile pühendatud näitust.

IMGP0268bx

IMGP0273x

Mõtlesin bussi aknast välja vaadates, et suur osa Helsinki kesklinna maju näevad välja nagu paremat sorti Tsaari-Vene kasarmu. Kas nad seda ehk olidki? Visuaalselt Helsinki siis nagu ei imponeerinud eriti. Olin oodanud enamat – säravat, jõulutuledes, silmnähtavalt jõukat Läänt. Kuid emotsionaalselt oli siin soe. Kodune.

Muuseas, peaaegu kõik inimesed olid rõivastatud mustadesse jopedesse. Vaatasin trammis ringi – umbes kaks inimest kandsid ka pruuni, üks neist sellist beezhikamat tooni, üks midagi tumesinist, ja üks naljatilk oli punase jopega. Ka ma ise kandsin pealaest jalatallani musta, kuigi mõnel päeval ka (pealaest jalatallani) tumepruuni. Eestis muuseas avanes umbes sama pilt, selle vahega, et siin kandsid kõik naised pikemat üle tagupoole ulatuvat ja keha ligi liibuvat  m u s t a  jopet, laia sama värvi vööga vööjoonel. Kõik! Sina mitte? Naljatilk… Nooremad naised kandsid selle vööga jope juurde veel palmikukoes ja suure tutiga mütsi. Kõik nooremad naised. (Vanemate puhul läks asi rohkem käest ära.)

Lihtsalt jäi nagu silma. 😛

IMGP0287x

Anyway siis, vahepeal jõudis buss Vantaale ning soomlanna, kes terminaalis võttis vastu KLMi pagasit (kohver kaalus 24,6 kg) tegi range näo ja palus kraami kilo jagu vähemaks võtta (23,4 sobis!). Kõik läheb ju arvutisse! Minu ahastava näo peale siiski soovitas ülekaalu ringi tõsta käsipagasisse (st kaalus viimase piirini pungil koti enne ära ja palus siis asjad ümber tõsta). Kiitoksia!!!

Vantaa terminaalis oli mul siis veel ligemale 2 tundi aega. Istusin väravasse maha, vaatega akna taga manööverdavatele lennukitele ja veidi vasakule-paremale piiludes võtsin välja jõupaberist tuutu kodus kaasa tehtud võileivaga.

IMGP0290b

Ma polnudki ainuke, minu kõrval oli vähemalt üks võileivataja veel. Hinnad terminaalides või ka linnades üldse? on just selllised, et terminaalitoitu ei taha selle hinnaga osta ja kohvi ei taha hoopiski osta, sest pole kindel, millist tökatit saad. Mõtlesin sellele, sest tulles olid mind Eteläsatamas peatanud kaks nooreohtu neiut, kes tegid küsitlust Soome Turismiameti tarvis, eesmärgiks välja selgitada, mis eesmärgil Soome tullakse ja palju seal kulutatakse. Mina olin kulutanud selleks hetkeks 4.50 eurot bussipiletile… kuigi muidugi ka lennujaamamaksud ja sadamamaksud, asi seegi ju? Ja kuigi kohvi tahtsin palavalt, siis ei julgenud seda terminaalis osta ja ka Tallinkil mitte. Muuseas, ka Tallinnas ei õnnestunud mul kordagi juua päris head kohvi mujal kui kodutingimustes või külas käies. Linna parimaid saiakesi küpsetavad vist endiselt Narva ja Gnoom? Kuid kohv oli ka Gnoomis (nüüd vist: Peppersack) kohutav üle kõrvetatud prantsuse bistrookohv. Head ja paremad kohvimasinad on küll tundub et kõikjal, sh kodudes, kuid loeb ju ka, missugust uba neisse panna??

IMGP0176bx

Nii et kui keegi teab Tallinnas garanteeritult head kohvikohta, siis võite soovitada. 😉 Park Schlössle küll meenus, kuid ei sobinud seekord eelarvesse ja ei tundnud ma end ka piisavalt glamuurselt, et nende väikeses intiimses fuajees kohta hõivata.

P.S. Vanalinnast siiski leidsime intiimseid-hubaseid kohti veel palju.

IMGP0178bx

IMGP0173bx

IMGP0165bxxx

IMGP0183bx

Kuid tagasi Vantaale – mõte seal liikus… veel abiellumata eestlannadele (sõbrannadele siis või ka muudele). Nimelt pardale pääs avati ja kui kõik see rahvas püsti tõusis, siis 200 inimest mahutavasse lennukisse suundusin mina, ja veel umbes 5 naist. Kõik ülejäänud olid mehed, seejuures minust umbes 20 cm pikemad suured kogukad meesterahvad, puha pintsakutes ja mantlites, diplomaadikohvrid käes, arvutikotid üle õla. Mida kõik need (siis vist) Amsterdami mehed tegid neljapäevasel päeval Helsingis, ma ei tea, kuid mõte hakkas kohe kibekiiresti tööle, et kuidas saada oma veel naitumata sõbrannad eriti tihti sõitma seda sama marsruuti ja kui tõenäoline siis ikkagi oleks niiviisi kellegagi tutvuda? Olid need mehed üldse veel vabad? Miks nad kõik mehed olid, st soolist võrdõiguslikkust silmas pidades, miks just mehed naudivad nii suurel hulgal glamuurseid töökohti, kus sind argipäeva õhtuti piki Euroopat mugavalt ringi lennutatakse? Selle eest veel päevaraha peale makstakse. Või ka, kas naised üldse viitsiksid niiviisi ringi lennata; ja pärast mitmendat lendu või lennunädalat, umbes, tuleks kopp ette? Kuigi ma ise lendan vist umbes 40ndat aastat või varsti igatahes hakkab see jõudma, ja veel ei ole kopp ette tulnud. Vastupidi, mitte miski mu arust ei võta nii hästi stressi maha, kui rippumine kusagil maa ja pilvede vahel, kus teha pole absoluutselt midagi peale selle, et süüa ja juua, ja (näiteks) vaadata istmel olevast “meelelahutuskeskusest” viimaseid menufilme. Vaatasin natuke “American Pie” 4ndat osa, aga see oli veel peaaegu nilbem kui eelmised, ja siis vaatasin natuke ka “Intouchables”i, ja siis üritasin magada, sest AMS-CAI lend oli pooltühi ja ma sain laiutada üle kõigi kolme istme.

Kodus

Kairos jõudsin seekord vanasse ehk 1. terminaali, kuna KLM erinevalt LOTist kasutab seda. (LOT kasutab uut mugavat 3. terminaali) Kartsin natuke, et kuna passis puudub viisa, siis äkki ma pean ostma turistiviisa. Jälle 15 USD lisakulu! Enne ärasõitu olid nimelt Tahriril taas rahutused ja kuigi uuenduse oma 5aastasele elamisloale olin taotlenud juba juunis, siis passi polnud ma seda võtnud tänaseni. Õnneks oli kaasas abieluleping, kuna ma teadsin et sellest on abi, ja oligi ka. “Mis teie abikaasa nimi on,” küsis range passikontrollist moslemitar mind üle dokumendi piieldes. Ja minul… minul ei tulnud Teispoole nimi meelde! Olin vist nii väsinud ja teiseks segaduses, et kas passi kontrollija ei oska dokumendilt lugeda? Kahtlustab, et tegemist on võltsinguga ja minu eesmärgiks on alatult 15 USD maksmata maale pääseda?? Peter… Peter… Peter Ibrahim Gerges pobisesin lõpuks, jättes vahelt välja isanime, aga õnneks ei viitsinud küsitleja rohkem pinnida ja viskas passi edasi kolleegile, kes kõik veel üle kontrollis ja passi tagastas – palun, Madame! Ohhh…

Passikontrollist väljuvate naiste juurde astus muuseas kohe keegi lennujaamavormis naisterahvas, kes küsis, kas meile ikka keegi vastu on tulnud, ja juhatas, kust kärusid saab. Ohoo, mõtlesin. Probleemi teadvustamine! 🙂

Koduuksest astusime sisse kella 6 paiku hommikul, väljas juba hahetas. Poetasin nukud kuuse alla ootama ja iseennast voodisse. Uuel päeval siis asusin uudistama muutusi. Teispool oli toonud suure lillekimbu, ja seinale oli kleebitud suur roosa tervitus… 😎

IMGP0298x

IMGP0299x

Ning katus, mis enne nägi välja nii

IMGP7797x

… oli saanud meetri jagu kõrgema uue seina – varjama meid kõrvetava päikese ja naabrite uudishimulike pilkude eest.

IMGP0016x4

Haljastus-koristus veel veidi ootab ilma taga, parasjagu on meil siin aasta kõige külmem ja vihmasem. Kui nüüd ainult kevad kiiresti tuleks ja soojad päikeses lesimise ilmad!

One thought on “Iseseisvalt Eestis

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s