Aprill

Terve märts lõhnas uimastavalt apelsiniõite järele, tugevamalt kui eales varem, vististi kuna samal ajal kestis järjestikku mitu kuumalainet ja päevased temperatuurid kerkisid üle kolmekümne. Nagu juunikuu! Veetsimegi ka erakordselt palju aega katusel ja rõdul – hommikul selleks, et vaadata, kuidas on Eestist toodud seemnetest sirgunud taimehakatised öö üle elanud, ja õhtuti, sest pea üle õhtu oli elekter ära ja et pimedas toas oli igav, siis istusime pigem rõdul, üle põllu küla hääli kuulates ja nautides mõnusat tuulekest, mis päikeseloojangule siin alati järgneb.
Eestist toodud taimed ei taha õieti vedu võtta – ainult roniv mungalill, mille külvasin otse peenrasse, on praeguseks moodustanud lootust äratavad puhmad.

IMGP0609

Astreid, ööviiuleid ja lobeeliaid aga jääb vähemaks iga istutuskorraga. Lõvilõugu on järel igas potis täpselt kaks ja kõige suurema oli just üleeile öösel keegi nahka pannud. Lobeelia on mullas olnud tänaseks varsti kolm kuud ja on selline pöidlapikkune, viis taime potis. Hakkab sealt kunagi ka õisi nägema???

Lill või rohi? Pole aimugi! :)

Kuid fulla ehk araabia jasmiin, mis on viimased viis kuud olnud täiesti tardunud ilmega, hakkas viimase kuumaga siiski uusi võrseid välja ajama ja mõnedel on nüüd ka õienupud otsas. Ning kobarroosi õienuppude lugemise lõpetasin, kui olin kümneni jõudnud. Bugenvillea samuti ei vea kunagi alt ühegi ilmaga, kuid praegu siis ootame pisikeste tegijate järele, et korralikku lilleparadiisi nautida.

IMGP0608

Elekter on ka tagasi, kuid nõrgem kui eales varem. Pesu pesen nüüd päeval ära ja jätan siis masinasse ootama varahommikut, et lülitada sisse loputusprogramm – varem, juba tean, ei ole pumbamootori jaoks piisavalt pinget ja pesuvesi ei liigu masinast kusagile. Kuuldavasti pole elektrijaamade jaoks piisavalt gaasi ja masuuti.

Bensiinijärjekorrad on viimase kahe aasta harilik nähtus, kuid balloonigaas pole enam probleem, kuigi ma ei tea mis ta maksab, unustan küsida. Kindlasti mitte 5 või 8 LE, nagu riiklik hinnakiri ette näeb.

Läinud reedel ärkas Teispooles pereisa instinkt, või juhtus vabam nädalalõpp, ja ta viis meid kõik välja sööma, minu valikul siit kümnekonna kilomeetri kaugusele Kairo-Alexi maantee äärde jäävasse autojuhtide söögikohta, siis omamoodi Egiptuse trahtrisse, võiks vist öelda. Ei ole liiga kaugel, samas on neil maja kõrval avar ja lopsakalt haljastatud õueruum, kus ka lastele nurgake kiikede jms-ga. Bugenvillead on seal juba oma 3-4 meetri kõrgused puud ja moodustavad omamoodi katuse sissepääsu kohale, nagu baldahhiini.  Lauad on kenasti varjatud punutud katuse alla, palaval päeval töötavad isegi tiivikud.

Mingi jälje oli revolutsioon ka sinna siiski jätnud. Kõige suuremas sellises vaba aja veetmise kohas, mida meie linnakeses kutsutakse Veneziaks, sest ta paikneb jõe keskel asuval saarel, käib kuuldavasti vaidlus maaomandi üle, mille seda haldav suguvõsa sai kasutada veel eelmise presidendi aegadel. Muru on küll veel roheline, kuid kohvikud on nii räämas ja mustad, et sinna pole me enam kordagi läinud. Ning kui veebruaris käisime ühes teises Niiluse-äärses kohas, kus samuti varem oli maja kõrval väike aiake laste mänguplatsiga, siis sellestki platsis oli jäänud vaid üks logisev karussell, ülejäänud ruumi võttis enda alla kasutatud riiete kirbuturg, tegelikult rohkem prügimäe moodi. Sinu käes on ilus villa restorani, pulmasaali, katusebasseini, jõevaate ja väikese aiakesega, aga sa teed sinna kirbuturu?

Nii et ka too maantee-äärne paigake oli suhteliselt ootelolekus. Aed küll lausa ei kuivanud, aga oli selgelt hooldamata – riigis, kus inimtööjõud ei maksa ometigi midagi. Tiik, kus varem ujus suur valge pelikan, ja tema sabas harilikult miski tundmatu suur veeloom (näha ei olnud midagi peale vee jõulise liikumise), oli kuivaks lastud. Pelikan oli tõstetud kõrvalolevasse purskkaevu, kus tal oli vaevu ruumi ümber pöörata. Kiikesid ja liumägesid oli isegi juurde toodud, kuid kõik olid lagunenud, riigis kus needki ei maksa midagi ja nende parandamine veel vähem. Kümnest kiigest töötas kolm, ja üks karussell, kahest kiikhobusest ainult üks, jne. Ei olegi väga kahju, et fotoka aku oli tühi.
Muidu oli kõik ikka tore – mangomahl oli kohapeal pressitud ja nii paks et söö või lusikaga, salatid oli helded ja mahlased, ja põhiroad jätsid küll ükskõiksemaks, kuid see koht ongi peamiselt tuntud hoopis fetiiri söömise kohana, mis teha, et seekord meil polnud saialise toidu huvi.  Fetiiri tehakse seal aga ehtsat suurt, talupojaahju mõõtu (portsjon kahele moodustab veerandi tervikust), ja selitatud või ehk ghee’ga ja mitte õliga nagu meie linnakese pagarikodades enamasti.

Üks ja Kaks jooksid mahlaklaasi ja kiikede vahet ja olid täiesti rahul, mis oligi peaasi. Harilikud peredega väljas käimise kohad kipuvad siin olema pigem pisikeste lõbustusparkide moodi – maksa ja sõida, maksa ja sõida; aga lapsed tahavad ju ka ise natuke liigutada!

Midagi uut oli ka. “Süürlased,” poetas Teispool mulle vaikselt kõrva ja heitis peaga meie lähedal lapsi kiigutava noore kõhetu meesterahva suunas, selline vibalik ja hästi tumedate juuste ja kulmudega sügavate silmakoobaste kohal, pika allapoole aheneva näoga, tõepoolest nagu ajalooõpikust meelde jäänud vanad assüürlased, kui mõtlema hakata. Neid oli paar peret veel. “Süürlased Menufeias?”, mõtlesin. Kairos iseasi, ja ka Punase Mere kuurortides kuulukse olla pagulasperesid kortereid rentimas. Aga sellises provintsis siin?

Põgenike muljet nad iseenesest ei jätnud – perega reedesel päeval restorani tulla ei jaksa isegi egiptlased, või siis pole see lihtsalt kombeks. 5 LE klaasi mahla eest? Maamehe jaoks oleks tegemist ilmselge priiskamisega. Kui fetiiri-isu on, siis ütled naisele või emale ja milleks siis kodus ahi on, eks ju? Kuid süürlased kujutan ette, et tunnevad siin kerget puudust linlikest mugavustest, võib-olla ka rohelusest, ja olid tulnud seda nautima.  Mehed olid üpris euroopalikult riides – teksad, heledad triiksärgid, maitsekad ühevärvilised pulloverid. Mobiil lakkamatult kõrva äärde surutud. Kõik küll hästi kiitsakad. Lapsed olid riides laste moodi natuke säravamalt kui eurooplased, ja tüdrukud olid ka kohalikest natuke tumedama pea ja jumega. Naisi ma ei mäleta, nood istusid kaugel aia sügavuses laudade ümber koos ja väga ma ei piielnud.

“Igaühele see just jõukohane pole,” ütlesin Teispoolele, “tulla sõja eest nii kaugele ära, rentida eluase kuudeks või isegi aastateks, peret ülal pidada…”
“Mäletad neid uusi shawermarestorane esindustänava lõpus,” ütles Teispool. “Need on kõik süürlaste ärid, nemad teevadki kõige paremat shawermat* ka. Süürlased rendivad siin praegu igal pool ümberringi.”

Näe siis… Mis on selle kõrval meie elektrikatkestused või bensiinikriis. Peaasi kui riigis leivajahu jätkub, aga talinisu moodustab juba pead ja juunis on tulemas värske saak.

Aprillis lõpevad veel kõigepealt laste koolid (jah! Üks juba 20nda paiku ja Kaks mõne päeva võrra hiljem), siis järgneb päris kuu lõpus koptide kannatuste nädal ja lihavõtted, ning kevadpüha sham el nesiim langeb sel aastal mai algusse. Teispool ei taha midagi kuulda Kairosse sõidust, et lastele suverõivaid osta, kuid ehk keerab autonina siiski päevakeseks Aleksandria poole? Elame-näeme.

Kõike paremat seniks! 🙂

 

* shawerma: https://www.google.com.eg/search?q=Syrian+shawerma&client=firefox-a&hs=4bd&rls=org.mozilla:en-US:official&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=FLpmUdXaLMGjPYejgIgN&ved=0CFQQsAQ&biw=1280&bih=854

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s