Ma panen su laulu sisse!

Eilne lugu, selline sulnis ja süütuke nagu ta sai, oli juba veebi välja pandud, kui päevauudiseid sirvides tuli meelde, et… meil siin on ju rahutused! Kuidas siis sellest ei sõnagi? Kuigi eks te juba tea, et kui vaja, siis Delfi.ee teab kõike, mida teada tahab.

Kuid rahvas on kasvavalt närviline. Et Kairo servalinnas hiljaaegu kõmmutati maha viis inimest, olevat rahvasuu järgi küll puhas harilik revanshivõtt. Ühed jäid teistele ette ja need kutsusid “tegijad” appi. Põhjusi ma enam ei mäleta, ja milliseid neist tegelikult uskudagi. Juhtumisi olid ühed üht ja teised teist usku, jne. Midagi ikka leiab see, kel leida vaja.

Kuid see kõik toimus meist kaugel eemal. Lähemal aga siiski ka. Nimelt paar nädalakest tagasi puhkes korraga kriis meie küla ja naaberküla vahel. Et me tegelikult elame küla servas, põhimõtteliselt perifeerias, siis saime osa vaid kuulduste ja helide kaudu, ehk et põnev oli, aga ohtlik eriti ei olnud. Ma arvan.

Ühel pärastlõunal niisiis läks küla kandis harilikust kärarikkamaks ja Teispool koju jõudes teavitas, et kaks bussitäit rahvast olla kadunud…

Bussi all siis mõistame siin sellist 11-14kohalist minibussikest.

Vähehaaval rullus lugu lahti – tüli olla tekkinud kahe küla rivaalitsevate bussijuhtide vahel. Tsharterreeglid, eks ole ju! Kes kust vedada tohib! Et sõitjatest ju puudu pole, oleneb omaniku päevatulu sellest, mitu tiiru üks bussike teha jõuab. Pole siis ime, et just minibuss on ohtlikeim sõiduriist, ja mitte ainult Egiptuses. “Lendavaks kirstuks” on neid ristitud nii mõnelgi pool veel.

Pooltühjalt aga ei liigu keegi kohalt, seega kui ette jõudnud konkurent parasjagu on reisijad ära noppinud, tuleb oma bussitäit siiski veidi aega koguda. See ju hakkab närvidele, kui aeg ilmselgelt on raha!?

Nood kaaperdatud kaks bussitäit jõudsid siiski elusalt ja tervelt kodudesse tagasi, aga tüli kestis veel vähemalt nädalakese. Mingil hetkel mobiliseeriti ühe moshee kaudu kõiki “võtma relvi, nuge, mida iganes teil kodus on” ja tänavale appi tulema. Teisel õhtul taas saime pimeduses (elekter oli taas ära) kuulata üle põllu midagi, mis kostis nagu pikad automaadivalangud, kuigi tont seda teab, siin kuuleb tihti ka midagi, mis kostab nagu püstolilasud, kuigi on tegelikult poisikesed paukpadruneid plõksutamas.

IMGP0964

Anyway, vähehaaval asi vaibus, kuid kui paar õhtut tagasi meist vuras mööda meie tänava uus ilming – meie küla tuktuk, musa valjult üürgamas nagu DJ puldist, haaras Teispool mul muiates varukast ja tiris rõduservale vaatama.

“See on meie küla laul,” ütles.

Tuli välja, et naaberküla oli tellinud konkurente halvustava laulu, kenasti stuudios sisse mängitud ja puha, ja ega meie küla siis saanud kehvem olla – tellisid ka! (Kas ka samadelt tegijatelt, ei tea.)

Kummadki vedajad mängitavad nüüd siis oma laulukest, milles “teise küla rahvast” maapõhja manatakse.

Tuktuk nimega "Jänku"

***
Päris tõsi jutt! 🙂

P.S. Seekord siis ei läinud lahk usuliine pidi. Jumal tänatud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s