Ikka ja jälle… Aleksandriasse!

Juba mai, eks ole. Kevad… Nii pea, kui ilmad kuumemaks kisuvad, tekib õhku sellist subtroopika lehka – seda, mida harilikult haistad lennukitrappi pidi alla astudes ja millest paugupealt tekib selline tõeline puhkusele jõudmise tunne… vot, kuumematel aastaaegadel meil siin just niiviisi lehkabki, ja kui see vahel harva meelde tuleb, siis üritan end näpistada ja sisendavalt meenutada – inimesed maksavad tuhandeid eurosid selleks, et kusagilt mujalt hetkeks siia jõuda. Nuusuta, kuidas lehkab! Mmmmm….

Vahel harva.

Aga sellise soojalainega nagu viimasel nädalal, +37… +38 ja sinnakanti, igatseks kohe kusagile jahedamasse ja veele lähemalt ehk siis tuleb ikka ja jälle Aleksandria isu.

Et ausalt ära öelda, siis reisi põhipõhjus seekord oli eriti proosaline – tüdrukud olid välja kasvanud kõikidest oma suverõivastest. Ning uued rõivad ostetakse sham el nesiimiks või (koptide puhul ka) lihavõteteks lastele nagunii, ehk et oligi nagu viimane aeg ka. Kohapealsete ostuvõimaluste suhtes olen juba paar aastat täheldanud, et nagu väikelinnades ikka – kuigi valik on niru, siis see-eest on hinnad kõrged! 🙂

Et Teispoolel on töistest sõitudest autoga (nagu öeldakse) korralik kopp ees ning Alexi kesklinnas ei ole tõesti mitte kusagil parkida, ilma et rattaid raudu ei pandaks (kes läinud aastast reisi mäletab, siis seda nad teevad seal hoolega), otsustasime sõita bussiga. 2,5 tundi ja 15 Egiptuse naela, 3 aastat tagasi maksis mäletamisi 8LE/in,  aga see selleks siis. Buss kandis külje peal uhket kirja “Pullman” ja lõpp-punktiks oli lausa Marsa Matrouh ehk et siis kõikjale Põhjarannikule ehk Saheli oleksime selle bussiga meie linnakesest otse pääsenud.

Hüppasime siiski (peaaegu) poole sõidu pealt maha, kuna juhtumisi möödusime juba enne bussiterminaali jõudmist meie sihiks olnud Alexandria City Center’ist ehk nagu teda rahva seas lihtsamalt kutsutakse – Carrefourist. Kolm jooksvat kilomeetrit poode ja kiirtoidurestorane ning ankrupoeks suur Carrefouri hüpermarket.

IMGP1529x

Kuna Teispool paastus, siis kosutavast einest ei tulnud eriti midagi välja. Ostsime esimesest ettejuhtuvast kohvikust (Beano’s) kaks teed vere turgutamiseks, toodi selline Liptoni või Dilmah’ kotitee ja pärast arve – 32 LE, ma arvan see on minu elu kalleim arve põhimõtteliselt suhkruga vee eest. Üks kord Capri sadamakohvikus sai ka kelneri küsimusest päriselt aru saamata heatahtlikult naeratatud… ja saadud lauale klaas apelsinimahla, mis maksis 11 eurot. Kuid see oli siis ka rammus ja värskelt pressitud kraam. Kuid sellised need Keskused on, põhimõtteliselt kõik ühe vitsaga löödud, olgu mitmendas maailmas tahes, ja sestap me seal ka rohkem söögi ega joogi järele ringi ei vaadanud.

Kuid lasterõivaste poed (ja ainult lasterõivaste poed) võtsime ükshaaval ette, minul nimekiri ja mõõdud ning Teispoolel raha värisevate näppude vahel. Küll see linnaelu on kallis! 😛 Sisenesime enne kella ühte päeval ja väljudes hakkas kell kuus saama, vähemalt pool jäi veel läbi käimata, kuna seal teadsime et lastepoode pole. NB! Teispool ühtegi poodi ei sisenenud, aga ootas kannatlikult ning pidas vastu eriti vapralt ja peaaegu lõpuni täiesti murisemata, või siis ainult natuke (tal oli kõht juba  v ä g a tühi). Suur aplaus talle! 🙂

Kui oled Alexandriasse kunagi sattumas, siis City Centre’i põrandaplaani leiad siit (vajuta üleval servas: Store Locator)

http://www.alexandriacitycentre.com/en/storemaincategory/shopping

Keda poodlemine ei huvita, võib edasi hüpata allapoole, suurlinna tulede juurde, aga residentide tarbeks ma siia veel natuke pajatan. Alustasime paremast servast kaubamajaga Centrepoint, mis tundus olema mingi Wal-Marti tüüpi ettevõtmine (kingaosakond kandis nimetust Shoe-Mart) ja oli täis odavat Hiina träni selle halvimas mõttes – plastmassiseid kingi, odava olekuga rõivaid, millest osad võisid olla isegi kohapeal toodetud ning igapäevaseks töiseks-koduseks kandmiseks piisavalt kvaliteetsed (meestesärgid, polosärgid jms). lihtsalt et oma linnakesest ostame sama kraami 2-3 korda odavamalt ning sarnaseid eriti ebatervisliku välimusega jalatseid ostavad külanaised souq‘ilt samuti 2-3 korda odavamalt. Rõivaste vahele jäi avar nurgake kodusisustust – idamaiseid lakk-karbikesi, lõhnaküünlaaluseid ja keraamilisi seebialuseid nagu neid Jyskist võib leida.

Järgnes sama suur ja ainult kodusisustusele pühendatud kaubamaja Home Centre, mis nägi hubane välja, kuid et meid suure Carrefouri käruga kuskile sisse ei lubatud ja reisikott  tulnuks iga kord jätta poe klienditeenindusse, siis sinna me kolama ei läinud. Kodusisustus polnud sel korral plaanis ka.

Lastepoed jagunesid umbes kolmeks. Kõigepealt kallid ja kvaliteetsed nagu Sergent Major ja Du Pareil au meme, mis pakuvad läbimõeldud kollektsioone ning tõeliselt kauneid kleidikesi hinnaklassis u 300 LE. See polegi tegelikult tipp, kuna tegelikult märksa standardsemas Mothercare‘is täheldasin hiljem, et kunagisest stamphinnast 350 LE oli sealgi saanud 400 LE. Kuid Mothercare müüb vähemalt Alexis eriti väikestele koolieelikutele, vanuseni 3-4-5a. Sain sealt südamerahuga välja jalutada. Kõrval oli NEXT, kus disainil ja isegi materjalidel polnud viga, aga samuti hinnad 300-400ni ulatusid. Ning Carrefouris oli ainult pahnakaup. Kairo kõrbemaantee Carrefouris olen muidu alati kahetsenud, kui olen lasterõivad varem kuskilt mujalt ära ostnud, kuna seal ripub alati pisike kuid hästi praktiline ja kena kollektsioonike u 100 egp hinnaklassis, vähemasti väikelastele küll.

Siis veel kaks Briti kaubamaja – Marks & Spencer ning Debenhams. Mul oli veebi kaudu eeltöö tehtud ja isegi mõned esemed emmast-kummast välja valitud, kuid kohalikus kollektsioonis selliseid polnud. M&S-is oli lasterõivaid lihtsalt ainult paar stangetäit mittemidagiütlevat, ning Debehnams müüb lastele ehtsat disaini – Jasper Conran, Julien MacDonald, Matthew Williamson… Kuldbrokaadi ja musta tülliga kleidikesed talvekollektsioonist olid küll ütlemata stiilsed, kel pärastlõunane tee Londoni Savoy hotellis plaanis (ja ka parasjagu alla hinnatud), kuid meie linnakese Pizza House’is laupäevase pärastlõuna veetmiseks mitte elementaarsed. Üht kena õlgkübarat lastele märkasin – 115 LE…

Debenhamsil oli siiski ka suur pluss – peaaegu Ilumaailma suurune meigiosakond kohe ukse ees. Seda Dior Addict Ultra Gloss Reflect tooni, mida Jennifer Aniston kannab, ma täpselt enam ei mäletanud ja ei leidnud, aga sarnaseid blondidele sobivaid toone oli ainuüksi Diori letis veel terve rivi, ja ka L’Orealil tagapool oli üks rohekashallide silmadega sobiv imeline mee-aprikoosiroosa toon – 110LE.

H&M on Egiptuses tõeline põhiesemete odavpood – parima valiku soodsamaid retuuse ja väikeste tüdrukute lemmikuid t-särke kasside, printsesside, barbie’de ja mille kõigega veel leiab just siit. Veel kestis talvekauba allahindlus – terve suur nurk oli täis mägedeks kuhjatud salle, sviitreid, aga ka läinud hooaja t-särke, shortse ja muuhulgas kena valiku tüllseeliku ja suure lehviga peokleite u 50 LE/tk. Tutuseelikuid muidugi ka, ja veel olid müügil ehtsad Lumivalgekese kleidid – sellised päris teatrikostüümi moodi kleidid, u 146LE pärast allahindlust.

Uue suve kenad ja lihtsad, liblikate ja lilledega suvekleidid maksid u 100 LE ja veel oli saada ridamisi lihtsaid trikotaazhkleite veidi veel odavamalt. H&Mis oleks isegi kaubaks läinud, paraku olid enne teele jäänud kaks uut kaubamärki Egiptuses – MAX ja L C Waikiki. Eeltöö põhjal teadsin, et MAX on kas Türgi või India algupära või kuidagi selle kandiga seotud, ning Waikikis oli samuti Türgi kaup. Ning lühidalt – nendesse kahte poodi me põhimõtteliselt oma raha jätsimegi. Kummaski on ka täiskasvanute kollektsioon.

Eriti tore pood oli MAX, kus vist ükski lasteese ei maksnud üle 100 LE, aga jalatsid maksid 50-65 LE ringis ja t-särgid alla 40. Ning kleitide puhul oli ka märgata maailmamoe hingust – ei mingeid tikandeid, ei mingeid kalliskivisid ega kunstlilli, ning vähemalt väiksemate tüdrukute kraam oli kõik ka puhas puuvill, aga ometigi leidus just seal tohutu valik sellised hästi armsakesi ja piisavalt huvitavaid väikese tüdruku lemmikkleite. Kahe tarvis leidsin ühe klassikalise lastekleidi – roseti ja kahara seelikuga, millel tüllsats allservas  ja kiisupilt hõlmal (kuna kiisuga t-särki oli talle lubatud aga sellist ei leidnud), aga Ühele juba huvitavama, nn rätikulõikega ehk et allserv on moodsalt nurgeline, just nagu pearättidest kokku õmmeldud. Tema oskab sellisest juba rõõmu tunda.

Kleitide juurde leidsin juba kassa poole kõndides ka sobivat tooni õlgkübarad kuni 50LE/tk – neid oli seal väikeste tüdrukute jaoks üsna mitu mudelit. Päris tore ju, kui planeeritud raha eest saab mitte ainult kleidi, vaid ka kingad ja kübara selle juurde?

Väikeseks märkuseks, et Üks ja Kaks on  täpselt Eesti 5- ja 6aastase lapse kasvu, kui ehk jupikese pikemad, aga Ühele ostan siit 9-aastase ja Kahele 7-8aastase suurusi. Mis mõlemad on sellised, mis jäävad just pisikeste (kuni 4-5-6) ja suurte (alates 10-11) vahele ehk et ühes kollektsioonis õieti enam pole ja teises veel ei ole. Kuid neis kahes poes saime kenasti hakkama.

Kõrvalt L E Waikikist ostsin seejärel kõik õhukesed pehmed puuvillased suvepüksid ning sinna juurde moekad t-särgid. Suuremale litritest südametega ja väiksemale tüllroosidest liblikaga rinnal, mingi rõõm peab ju väikesel tüdrukul oma rõivastest siiski olema? Igapäevased t-särgid olime noppinud möödaminnes Carrefourist – korduvat pesu kestvad ja u 29 LE/tk.

http://www.lcwaikiki.com/

http://http://www.maxfashionretail.com/children

Nii et siis – Türgi võidukäik nüüd ka Egiptuses! Rõivad nagu H&M-s, aga hinnad – Egiptuse tänavahinnad. Oli plaanitud osta ainult kõik kõige elementaarsem, aga astusime välja terve suvekollektsiooniga kummalegi tüdrukule. Meile meeldib! 😀

IMGP1550x

Millega ongi poodlemise osa ammendatud. 😎 Võtsime takso ja suundusime hotelli ning sealt kohe sööma.

***

Millalgi Alexi hotelle Tripadvisorist üle vaadates – et millised end kohendavad ja millised alla käivad või umbes nii, leidsin ühe täiesti tundmatu nimega hotelli juurest täiesti tuttava pildi! Mitte minu pildi, aga ma olin sellel terrassil päris kindlasti olnud!

http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g295398-d2413556-Reviews-Hotel_Queen_Transit_Alexandria-Alexandria_Alexandria_Governorate.html

Asja uurides selguski, et meie kunagine Aleksandria lemmikhotell aastast 2005, kust meid küll põhimõtteliselt peaaegu välja visati (aga armas oli seal sellegipoolest ja kohe näitan, miks) oli nime vahetanud (tollal ABEER) ja ka pisikese uuenduskuuri läbi teinud. Queen Transit hotellis on nüüd igas toas vannituba ja teler ja hinna sees hommikusöök, ja hind on 40 LE asemel 240 LE/tuba, aga see selleks siis – lähemad paremad algavad nagunii u 4-500 LE hinnaklassist ja ühestki neist pole sama vaadet!

Queen Transit asub otse Corniche’il, kuid seitsmendal korrusel ja iga toa ees on veel umbes 40m2ne terrass ehk et liiklusmüra jm linnakära siia ka ei ulatu. Jah – 40m2 päikest ja merevaadet toale lisaks, ainult Sinu päralt!

Seetõttu meid ka ei häirinud, et dushinurk oli üsna kitsuke ja vett põrandalt koristada polnud millegagi, madrats oli õhem vahtkummi (minu jaoks OK aga kogukam Teispool kaebas veidi) ning padjad sellised pikad Egiptuse liistakad, üks kahele, kuigi sinna juurde oli ka väiksem teine padi. Käterätte käisime ise küsimas, aga saime kaks suurt vannilina selle eest, ja tualettpaberit pidi ka küsima.  Kuid shampoon oli, seep oli, seinal oli pisike LCD-teler ja nurgas korralikult toimiv külmkapp (sügavkülma jäetud vesi oli hommikuks jääs küll – pika bussireisi eel alati hea mõte). Laekrohv pudenes kergelt ja nurkadesse ma väga lähedalt ei vaadanud, aga… te saite ju aru, et see hotell on boheemlasliku romantika ja mitte väikekodanliku mugavuse nautimiseks?

Hommikueine oli Kairo odavhotellide standardne kohv/tee, muna, keedis, juust ja hunnik värsket saia, kuid Alexis on ka see juba samm edasi – vanasti sellistes hotellides süüa ei pakutudki, kuigi sai paluda et uksehoidja lippaks ja tooks midagi – võileibu või teed vms. Ja kvartal on just selline, et mida iganes on võimalik leida ilma enamat kui üht-kaht tänavat ületamata, siit samast ümbruskonnast. Vesipiibubaare, isegi üks Alexi tuntud inglise pubisid asub siin, meie lemmik kalarestoran – nurga taga ja 100 m, Brazilian Coffee päris “ameerika” kohvi müümla (mis vean kihla et oli olemas aastakümneid enne Starbucksi), soovitusväärne pagaritöökoda, kus müüakse suus sulavaid croissante, alkoholipoode üks… kaks… kolm, kui natuke suurem tiir teha. Ja muidugi igasugu poode kvaliteetsema kohaliku rõivakauba poole pealt (st hinna/kvaliteedi suhe on igal juhul kvaliteedi kasuks).

Ülejärgmises hoones paikneb Paradise Inn Windsor (end Windsor Palace) hotell, mille umbes sama kõrgel paikneval katuseterrassil saab nautida buffet-hommikusööki, toad seal u 800 LE/öö residentidele ja egiptlastele.

http://www.freedaysegypt.com/Hotel-Paradise_Inn_Windsor_Hotel-Alexandria.html

Queen Transiti hoone tänavatasandil aga paikneb üks Aleksandria landmarke – Nasser Cafe, mis on samas kohas olnud juba aastakümneid. Queen Transiti leiabki kõige paremini, kui taksojuhile öelda – Mansheya, Nasseri kohviku juurde. Mansheya on linnaosa nimi.

IMGP1580x

Õhtust sõimegi siis sealsamas Nasseris. Kunagi aastal 2005 oli see lõppenud suure pettumusega – inimtühjas ruumis einestasime ainult meie, ning toit oli Aleksandria kohta täiesti maitsetu, kuigi keskmisest kallim. Kuid et nüüd oli vististi ümber orienteerutud restoranist vesipiibukohvikuks, nagu praktiliselt  kõik see 25 km merevaatega rannapromenaadi kuni Montazah aedadeni välja, siis tundus olevat populaarne koht, ja nurga peal asuvast väliköögist tuli ka piisavalt häid lõhnu.  Friikartulid kummalegi, pasta tomatikastmega Teispoolele ja kanashashlõkk minule ning valik traditsioonilisi salateid, hunnik lapikleiba ja pärast kaks kohvi ja sheesha Teispoolele, jäätis mulle, paar vett – kõik kokku läks maksma 150 LE ringis koos maksude ja tippidega.

IMGP1538x

Hinna sisse kuulus ka väike tule-etendus ühelt piibumeistrilt, kes näis oma tööd tõsiselt nautivat. Teispoole piibule värsket kuuma sütt lisades tegi iga tükike enne väikese kaare läbi õhu, enne kui piibule või tagasi pannile maandus. Et piip toodi koos ühekordselt kasutatava plastvoolikuga, me enam ei imestanud, kuigi kõrval täheldasime ka “vana kooli” mehi, kes tarbisid edasi harilikku muidugi palju dekoratiivsemat kangaga pealistatud kummivoolikut, nagu neid turistidelegi müüakse. “See plastvoolikuga piibutõmbamine on ehk natuke nagu sellesamusega seksiminegi – et nagu on ja pole ka?” märkisin “vana kooli” meestele viidates Teispoolele, niiviisi vaikselt ja usalduslikult üle laua. “Mõned ei harjugi ära.” Kuid kommentaari ei saanud. Ehk et ei tea siis.

IMGP1537x

Et Menoufeiasse oli just saabunud kuumalaine, oli meil Alexi õhtus kergelt jahe, st minul pluusi ja jakiga oli OK, aga Teispool oli triiksärgi väel ja külmetas kergelt. Istusimegi siis hoones sees kogu aja ja vaatasime aknast välja – seal käis harilik Alexi õhtuelu. Väärikas vanuses meesterahvad paariti ja mitmekaupa peatusid jalgu puhkama ja nautima vesipiipu või klaasikest teed, kuigi kohvikus sees nägime ka hämmastavalt palju naisi, meessaatjatega või ilma, hegab peas ja vesipiip kõrval või ka ainult kohvitass ees, igatahes oli siin astutud üks tubli samm segasoolise kohviku suunas.

Tänaval möödusid traditsiooniliselt kaubitsejad istujatele oma kaupa pakkumas – kastikeses kellel sigaretid, kellel käekellad, kellel käsivarretäis merekarpidest lükitud helmeid ja üks poiss jalutas mööda, õlal tubli meetrikõrgune purjekamakett.

Pärast tegime veel ringi ümber kvartali, sest minul oli meeles üks läinud aastal märgatud kübarapood, kuhu me tookord ei jõudnud. Millegagi peab ju siin kliimas pead katma? Enne veel jäi teele veinipood, saime ka pühadeveinid ostetud – uued senikogematud maitseelamused on meid ootamas! 😉 Lõuna-Aafrika viinamarjast Cape Bay Merlot (2009) ja kohalikust viinamarjast Ayam (2011), mis on ka mingeid medaleid Prantsusmaalt toonud, nii et igati paljutõotav.

Kübarapood müüs Hiina kaupa u 30LE/tk mis tahes mudel, aga igatahes – kel kübarapuudus, võib selle kohakese meelde jätta ja teed sinna minult pärida (Windsor Palace hotelli juurest kvartalisse sisse pöörata, 2. ja 3. ristuva tänava vahel).

IMGP1540x

Teispool kurtis, et tal on vesipiibust alles kerge “kaif” sees ja samm ei olnud kõige kindlam. Niiviisi käevangus jõnkseldes edasi liikudes ajas mind seetõttu kangesti naerma ja vägisi tulid meelde ka sageli Aleksandriasse lavastatud Egiptuse vanemad komöödiad, kus just nimelt naeru kihistav kerglane naine (sest ainult kerglane naine ju kihistab naerda!) tassib edasi nokastanud jõukat meest, välismaalast siis või kohalikku. Kuhu? Muidugi voodisse!

Nii ka meie – pärast õhtusööki otse voodisse, unerahu oli auga välja teenitud ja pikk.

Ärkasime siis aga sellistele vaadetele.

IMGP1555x

IMGP1557x

Mõtlesin et need poisid seal jääkülmas vees kohe kõnnitee servas püüavad kala…

IMGP1560x

IMGP1563x

…aga kui selles läbipaistvas topsikus ongi kala, siis ilmselt lemmikloomad poe ja mitte praepanni jaoks. 🙂

IMGP1566x

Nemad seal kõrval maksid 600 LE/öö rohkem….

IMGP1570x

…aga nägid täpselt samu vaateid.

IMGP1569x

IMGP1568x

IMGP1571x

Kelll kaheksa jõudis hommikueine aeg.

IMGP1573xxx

IMGP1578x

***

Oligi kõik. “Nägemiseni, Aleksandria!” sosistasin läbi bussiakna. “Ei – hüvasti!” korrigeeris Teispool kavalalt muiates, ja piilus murelikult taskusse. Paistis jah õhuke küll. 😛

***

Aleksandria uus, päikese eest varjatud bussijaam. Kullakarva bussid teisel fotol on Kairosse, Hurghadasse jne suunduvad Superjetid. Ma ei teadnudki et ka Hurghada ja Alexi vahel nii vilgas liiklus käib.

IMGP1581x

IMGP1582x

***

Tuvimajad. Mida Alexle lähemale, seda rohkem neid näeb.

IMGP1524x

***

Üks ja Kaks pole meil ainsad uue kübara omanikud! Teispool arvas ettevaatlikult, et võiksin seda alustuseks kodus kanda, et ta jõuaks harjuda? Piinlik ju ka, kui oma abikaasa naerab kõige valjemini? Olgu siis – alustuseks saab sellest aednikukübar! 🙂

IMGP1590x

Advertisements

2 thoughts on “Ikka ja jälle… Aleksandriasse!

  1. Taas üks mõnus lugemine! Ma pole ise Aleksandrias käinud, aga pärast Sinu reisikirjeldusi tahaks väga minna. Kui praegu silmad sulen, siis tunnen ise ka seda subtroopika lehka. Igatsen seda väga! Ja nüüd saate kolmekesi oma uhkete kübaratega uhkeldada 🙂

  2. Oo, kuidas uhkeldada! 😀
    Alex on tõesti mõnus, eriti kui teil seal jälle suvi augustis tuleb, siis miks mitte nautida suve Alexis, kel võimalus? Juulis on ju ramadan ja vean kihla et majutustegevus jälle siis kiratseb, hinnad peaksid alla minema. Väljaspool Corniche’i on Alex siiski endiselt odav ja mõnus vabalt võtmise koht – lihtne, värske toit märgatavate Euroopa mõjutustega (viisakas prantsuspärane köök ja suurepärased kohvi ja koogi kohvikud on täiesti olemas), odav transport, sh tramm, palju huvitavat silmadele ja kaamerale :). Ainult ujumas tuleb käia mõne kallima hotelli territooriumil, randades on ainult kaetud inimesed. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s