Mõisad põlevad…

Mõisu meil siin kandis tegelikult pole ja ärge ka kartke – üldiselt ka keegi ei sure; aga sildu kukub küll kokku.

Kõigepealt juba paari kuu eest ülesõit ühest linnakesest Kairo-Alexi põhimaanteel, kui sinna surus end peale üli-liiga-raske konteinerveok, võib-olla et mõni neist, mis transpordivad rullterast vms. Seepeale ehitati meil meie olulisima silla pealesõit kõigepealt nii kitsaks (paigaldati paar betoonplokki), et läbi mahtusidki ainult väiksemad masinad. Ja nüüd suleti sootuks. Kaldapromenaadil seal kõrval lõhuti kiirkorras rinnatisesse läbipääs ja, üks suund korraga, pääseb sealt nüüd üle jõe sõjaväe paigaldatud ajutise konteinersilla abil. Väga muljetavaldav sild muide, ilmselt selline, mis ka tankid peab üle kandma.

Edasi – et suvel ootab ees energiakriis, hoiatati kevadepoole ajalehes ette. Kuigi, pärast kaheksat aastat Egiptuses, keda see nii väga üllataski. Algul oli lihtsalt elekter ära, nagu ta ikka on korrapäraselt kampaania korras või vastavalt energia tarbimise rezhiimile kas mõnel ennelõunasel tunnil või siis vastu ööd. Neid katkestusi oli algul üks, siis kaks ja nüüd enamasti kolm korda päevas – hommikul, pärastlõunal ja vastu ööd. Viisakas koguses, korraga harilikult mitte enam kui tunnikese või paar. Isegi rõõmustada võib – elektriarve peaks ju märksa väiksem tulema? Eriti üleeilse kulul, kui +45C juures ei töötanud ükski tiivik päeva lämbeimas vahemikus kl 14.00-16.00.

Miks me siis ei kasuta konditsioneere? Paaril pärastlõunal oleme kasutanud küll. Selleks tuleb kõigepealt külmkapp välja võtta, kuid sellest hoolimata lülitub ka arvuti hooti välja neil hetkedel, kui A/C kõige intensiivsemalt tarbib. Aga üleeile (ka vesi oli ära ehk et lapsi vanni polnud võimalik saata) niisutasime pudelivee abil paar vanemat lina ja katsime nooremad ja vanemad nendega. Oli abiks küll! isegi kergelt jahe hakkas. Taas leiab kinnitust, et kõrbesse parketti laduda pole mõttekas. Ka sõna otseses mõttes – kui liiva lendab sisse uksest ja aknast, siis keraamiline põrand on unistuslikust puidust mõttekam, sest sinna saab vett peale visata ja puhtaks kraapida, nii mitu korda päevas kui just vaja. Oma Eestist kaasa toodud köögikombaini võin aga niisiis ka karpi pakkida, kuigi isegi kontrollisin põhja alt – kõigest 750W tarbib see tubli abiline, tainasegaja ja mahlamikserdaja. Kuid ämma kohalikult toodetud FRESH tarbib vaid 350! ja aitab välja ka neil päevil, kui minu oma sisse ei lülitugi, sest nii palju “toitu” torust ei tule. Ehk et umbes terve viimase kuu. Olen siiski optimist ja mõtlesin, et pakin ta karpi hoiule – Ühele ja Kahele kaasavaraks. Kui masinad selleks ajaks üldse on jätkusuutlik eluviis? Eestis kuulukse räägitavat suuremast elektriautodele üleminekust, naljatilgad.

Vesi. Arvestades milline jama on kogu Niiluse vee tarbimise ja jagamisega kolme või hetkel vist juba nelja riigi vahel, on üldse ime, et veega siiani oleme nii laristada saanud. Kuid miks küll ostsime automaatpesumasina? kui sinna tuleb vett nagunii pepsipudeliga sahtli kaudu sisse kallata, et tsüklit üldse lõpetada saaks. Seejärel muidugi ka oodata “õiget hetke” ööpäevases energiatsüklis (meil siin harilikult kella 4-5 paiku hommikul), sest muidu ei hakka tööle masinast musta pesuvett välja tõmbav pump. Egiptlased kasutasid varem, ja külades kasutavad hoogsalt edasi, selliseid “Riga 8” tüüpi, pealt avatud trummelmasinaid, millest nüüd on toodetud äärmiselt populaarne plastmassine uusversioon – nelinurkne, pealt kaanega kaetud ja eraldi loputusosakonnaga, kuid ideelt sarnane – tahad, võtab vee automaatselt veevõrgust, kuid kui ei taha (=ei ole midagi võtta), siis saab seda ka käsitsi sisse kallata.

Käisin täna esimest korda küla kaevul.

Kaevule!

Vahepeal pärast nn revolutsiooni toimis viisakas rezhiim, mil vesi oli ära kord nädalas igal neljapäeval; teadaolevalt selleks, et oleks võimalik süsteemi puhastada. Väga viks ju ja igati kiidetav. Vähehaaval laienes neljapäev siis ka teisipäevadele ja siis üldse üle ühe päevadele, kuni läinud nädalal tekkis murdepunkt – nüüd ei arvesta me aega enam sellejärgi, millal vett POLE, vaid millal vett ON.

Algul oli isegi üsna mitu korda päevas. Seejärel oli päris kindlasti öösel, umbes 02.00-04.00. Jätsin katusel kraani lahti ja kui alla pladisev vesi mind äratas, siis teadsin et on aeg üles tõusta ja, avariilamp käes, pilkases pimeduses kasta ära lilled katusel. Muudel kellaaegadel sinna vesi enam ei jõudnud, kuigi ämma rõõmuks siiski immitses paar korda päevas niret, mille abil sai nõud ära pesta.

Täna tekkis järgmine murdepunkt – torustikus olla leke ja vesi võeti üldse konkreetselt ära, st vesi on ära nagu ikka, aga sedapuhku ilma tagasituleku lootuseta teadaolevas lähemas tulevikus. See häda ajaski meid lõpuks kaevule, hea et see nii lähedal on.

Could Egypt run out of water by 2025?

(Kuidas me muid hädasid ajame, oma pipsilt vee abil töötavas tualetis, ma seekord jutuks ei võta. On üsna tõenäoline, et kärbsemürgi läbimüük riigis on viimastel nädalatel oluliselt kasvanud.)

Bassem Yousefil on siis suisa rõõmupäevad. Te ei tea, kes on Bassem Yousef? Ausalt öelda ka meie ei teadnud, st ei pööranud tähelepanu, enne aprillikuist peaaegu rahvusvahelist skandaali selle üle, et ta taheti kohtu alla anda (ütleme nii, et) istuva presidendi süstemaatilise naeruvääristamise pärast. Kuid meedias tõsteti häält, sh rahvusvahelises meedias, ja lörri see lugu läks. Arvan, et tema reedeõhtust programmi CBC+2 telekanalil jälgib sealt alates kordades ja kordades rohkem egiptlasi, ja kordades enam muud maailma, sh isegi mina, kes ma põhimõtteliselt araabia keelest ikka veel muhvigi ei jaga. Meie küll satume harilikult vaatama kordust laupäeviti 13.00-14.00. Istuv president saab edasi nagu sulekott, lipiti ja lapiti, ja rahvas rõkkab naerda; kas sest just abi on, aga hingel ikka hakkab kergem?

(http://www.youtube.com/user/bassemyoussefshow)

Viimases saates siis tehtigi avapauk elektri, st selle puudumise teemal. Kas teie unistate reisist Egiptusesse? Sest väga paljud inimesed maailmas unistavad! Kuid see on nüüd lihtsam kui eales varem: panete silmad kinni ja näe – ongi täpselt nagu Egiptus!

Stuudio rõkkas naerust, ja need kodud, kus parasjagu elekter oli. Ning avariilampide müüjad tänavanurkadel teevad oma elu käivet. Need on siis sellised akupõhised luminofoorlambid, mis juhtmega võrku ühendades koguvad sealt energiat ja elektrikatkestuse korral saab nende abil valgust edasi. Ei möödu meil päevagi nendeta, st ei ühtki ööd.

Seevastu mööduvad hetkel kõik päevad, ja suur osa öid, Teispooleta. Ei, ärge arvake… Teispoolel on aasta meevõtu hoogtöönädal. Rühmakesi käiakse järgemööda üksteisel abiks, kuna meevõtmine korraga 100-200st tarust on omaette “projekt”, kus hõivatud veel vähemalt kümmekond abilist. Üks avab tarusid ja “laseb suitsu”, üks tassib kärjeraame ette, paar tükki “avavad” neid, veel mõned on ametis mee väljavurritamisega käsijõulise mehekõrguse meevurri abil jne. Seda kõike nt üleeile siis, jah, +45C käes, lauspäikeses, kuigi mee väljavurritamine toimub õhukindlalt suletud suures (põhimõtteliselt) tsellofaantelgis, et mee lõhnast hullunud mesilased tegevusvälja ei vallutaks. Eile muuseas hakkasin naiivselt lastele piimakisselli jaoks suhkrut karamellistama, köögi aken pärani lahti, kui ühel hetkel märkasin, et laealune mustab mesilastest. Tore, et ka ämm on mesiniku naine ja külma närviga – katsime selle õnnetu karamellipoti, panime kõik aknad kinni ning vähehaaval mesilased rahunesid ja sama akna kaudu ka uuesti väljusid, otsima paremaid söödamaid. Ristik on meie kandis ammu õitsenud ja et parasjagu on ka põud, siis mesilased on näljast ja janust pooleldi hullumas. Täna kaevul käies pugesid või pudelisse otse veejoa alt. Pugesidki ka.

Kuid Teispool siis lahkub kodust nii lõuna paiku – et teha ettevalmistustööd, päikese loojudes sulgeda taruavad, laadida tarud autole (siis kui see jõuab), vedada uude toidukohta nii umbes kolme tunni tee kaugusel, laadida maha, avada… ja kui siis nii vastu koidikut tagasi jõutakse, ongi aeg startida järgmise autoga uue päeva ülesandele – mõne teise mesinikuga koos mett võtma. Jõuda tagasi vastu ööd, magada nii palju kui on antud – esimestel päevadel oma 4-5 tundi, aga eile öösel näiteks tubli 20 minutit, enne kui uuesti startis. Asi seegi? Lugesin kuskilt, et 8 minutit on just paras aeg väikeseks värskendavaks tukastamiseks, vähemast ei piisavat. Tegelikult ka.

Seda kestab nüüd veel nädala lõpuni ja siis pakitakse kogu siinne bizniz kokku ja veetakse teisele poole Kairot, Ülem-Egiptusesse, kus asub selle suve söödamaa – suured ristikupõllud, mida kohe ära ei niidetagi. Kõik “tegijad” mesinikud viivad sinna, no muidugi siis Teispool ikka ka! 😉

Ehk et edaspidi siis saab Teispool koos kolleegiga sõita paar korda nädalas Ülem-Egiptusesse. Et meie loksuva Sahinaga nii pikka teed ta enam ei julge, siis ärgata hommikul kell 03.30 varaste busside peale, jõuda kohale keskpäevasteks kuumimateks tundideks, mesilased ära hooldada, ja uuesti 9-10 tundi tagasi sõita, sellest pea pool ehk oma 4 tundi vähemalt kulub Kairo läbimisele hommikustel ja õhtustel tipptundidel. Tallinna kesklinnas pidada esinema liiklusummikuid?

Et jah, kui siis Teispool poole öö ajal jõuab (lapsed on ammu magama läinud ja kui ärkavad, siis on juba tema uuesti läinud), rõivad viimase koekiuni läbi higistatud ja must nagu tont, siis ei ole ju majas pesemiseks tilkagi vett, kuna läinud päeva oma on tarvitatud ja uus pole veel jõudnud (ta jõuab enne lahkuda, kui see tuleb). Kuigi täna oleme juba targemad ja eks käime vastu õhtut veel kord kaevul ära.

***

Veel nädala-paari eest plaanisin tegelikult kirjutada lugu hapukurgihooajast – otseses ja kaudses mõttes, et kui igav meil siin on ja lisaks tõesti kaob keset kuumimat suveaega ära värske kurk, või vähemalt söögikõlblik värske kurk. Muutub pealt ikka kollasemaks ja kollasemaks, ja seest ikka klaasjamaks ja klaasjamaks, kuni (midagi pole parata) ongi mõttekam hapukurgile üle minna, ämmal on juba pütike täis. Kaks (täiesti minuga kooskõlastamata) oli isegi joonistanud sobiva pildi sinna juurde. Üks joonistab peamiselt printsesse, või kalasabaga printsesse nagu Ariel, või pikkade juustega printsesse nagu Rapuntsel, aga Kahes on abstraktsionisti soont ja seekord oli ta võõbanud sellise reipa lehetäie pintslijälje suurusi rohelisi laike.

“Kas see on mingi aed,” küsisin? Kuna aedu ta armastab ka joonistada. “Kurgiaed?” “Kurgid, jah,” noogutas Kaks. “Sajab kurke!”

(Vab! täiesti juhuslikult linkis end see kah sajuteemaline lugu)

Kahjuks see ülisobiv pilt, pealkirjaga niisiis “Sajab kurke”, oli kaduma läinud selleks hetkeks, kui seda illustratsiooniks üles võtta tahtsin. Üks õele appi tõtates küll joonistas uue, punaste ja roheliste laikudega (“Sajab kurke ja tomateid”), aga no koopia pole ju see, mis on originaal.

***

Kui selle kõige keskel ma sain Eestist teate, et ema ei ole enam, siis… ei oskagi midagi öelda. Tegelikult olime selleks valmis viimased kuus kuud, alates sellest, kui ta infarkti järel enam ei ärganudki. Kuid siiski… Selline elu! Võib-olla kirjutan temast kunagi, teile või neile, kes lugeda soovivad. Tahtsin alati tema mälestused üles kirjutada, juba oma vanaema mälestused üles kirjutada, ja ema ju mäletas ka neid veel. Kuid kes siis iial õppust võtab, enne kui endale juhtub?

***

Igas muus mõttes aga pole meil siin häda midagi. Kaks käis just koolikatsetel, ta sai ju värskelt viieseks ja seega ametlikult eelkoolikõlblikuks. Küsiti numbreid ühest kümneni, inglise keeles, siis paluti näidata sõrmede abil numbrit viis, ja et kui mitu on juurde vaja, et saaks kaheksa. Siis paluti nimetada, kes temaga täna kaasas on, ja et mitu meid siis koos temaga on. Rohkemat ei tahetudki. Läksime kohe esimesel vastuvõtupäeval ja kui pool tundi pärast päeva algust jõudsime, siis vastuvõturuumi taga juba kihises emadest ja isadest, ankeedid näpus, ning kaasas olevatest õdedest, vendadest jm pereliikmetest. Kuid Üks ehk vanem õde ju juba ootab samas koolis ees, nii et üldiselt anti meile komisjonist “pöidlad püsti” – et küllap Kaks saab ka sisse.

Sinna on veel  k o l m  kuud aega…

Kaks on siiski optimistlikult häälestatud. Eile nad kirjutasid Ühega kirju päkapikkudele. Rege ju ikka rauta suvel!? Kaugel need jõulud enam.

“Kallis päkapikk, ootan sind väga-väga ja oled mulle kõige kallim!”

Siis küsisid vanaemalt kooliankeetidest järele jäänud fotod ja kleepisid need kirjade alla. “Miks fotod?” pärisin. “Selleks, et päkapikk teaks, kellelt see kiri on,” selgitas (peatselt seitsmene) Üks resigneerunult silmi pööritades, ja poetas kirjakesed mulle pihku.

Mina ju tean, kuhu need saata.

Advertisements

2 thoughts on “Mõisad põlevad…

  1. Tere taas, jällegi väga tore ja elurõõmus postitus teie elust-olust Egiptuse kultuuriruumis. Küll peab palju vaeva nägema teispool oma meemajandusega, väga raskelt tuleb see raha, minu arvates. Aga ju on põhjust ka-nii toredad lapsed ja elujõuline naine on tagalajõud!!!! Edu teile ja ikka uusi kirjatükke.

    • Aitäh! Eks vahepeal ja eriti talve poole veedab Teispool, ja muidugi mina, ka palju “kvaliteetaega” koos lastega teleri ees diivanil vedeledes :), aga praegu mais-juunis on jah see päevakava selline.
      Jõudu ka Eestisse!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s