Juunis alanud juulipööre

Nii see siis läheb – molutad ja molutad siinses 40kraadises kuumuses ja mõtled, et neid raasukesi argipäevast võib ju ka veidi hiljem kirja panna, kuni korraga on uudistest lausa tropp ees või igatahes pundar – istun siin ja mõtlen, kust küll harutama hakata.

Juunikuu möödus kuumalainete käes ägades, kui tihketes elektrikatkestustes ei töötanud ka laetiivikud. Teispool õnneks viibis kodus harilikust rohkem, kuna bensiini saadavus vähenes kevadiselt 2tunniselt ooteajalt 80se bensu järele kõigepealt olukorrani, mil Teispool hakkas väljuma töistele sõitudele u 02.30 öösel – kuna nii jõudis ta varahommikuks maanteeveersete bensujaamadeni, kus sel kellaajal veel järjekorda polnud. Sealt sai siis umbes poole kallimat 92-te. Ning seejärel hakkas autokütust liikuma üldse ainult kanistrites ja ainult tuttavate kaudu, käest kätte. Igas külas on üks või paar sellist punti ja kui on õnn teada kedagi nende tutvusringkonnast, siis kanistrikese nädalas ikka saab, aga sellega juba saab Teispool oma iganädalase sõidu mesilaste juurde sõidetud.

Nii et kui “revolutsiooni” hõiskeõhtul kolmapäeval ma naljapärast nimetasin Teispoolele, et rikkaks saavad käesoleval suvel ilmselt esiteks need (muidugi), kes müüvad led-põhiseid avariilampe, aga teiseks ilmselt ka ilutulestike müüjad, kuna ramadaniks varutud kraam ilmselt lasti kolmapäeval vastu taevast ja puudugi veel jäi – eks tuleb pühadeks nüüd tuua uus partii – siis lisas Teispool nipsti juurde: “Ja bensumüüjad!” Mitte just eriti naljatlevalt, pigem nagu süngevõitu ilmega.

http://img1.pepperfry.com/media/catalog/product/k/e/800×880/Keyas-World-30-led-Flashlight-Emergency-Light-Lamp-Led-727-30-led-Flashlight-Emergency-Light-Lamp-Led-727-1349525797dtOqqC.jpg

Olin juba mures, kas ehk peaks valmistuma pikemaks häireolukorraks, peaaegu nagu jaanuaris rahutused kuidagi igavalt pikale venisid, pea märtsisse välja, ning varuma tikke, makarone, õli… Kuid Teispool on suhteliselt külma närviga inimene ja arvas et seda ehk siiski pole vaja. Ega tõesti siin maal elades pole meie põli halvem kui hiirel viljapõllu servas – kuskilt midagi ikka pudeneb, kui ka poest otsa saaks. Teispool tuli üleeile kotitäie molokhialehtede ja ühe sidruniga taskus ja ütles, keel põses – näe vaesed ajad, raha asemel antakse toitu. Aga endal tasku punnitas, nii et ei ole häda midagi. Kui siis vististi neljapäeval (kui kõik juba läbi oli) helistati talle Eesti saatkonna numbrilt ja (nagu ta väitis) seksikal hääletoonil küsiti, kas meil ikka süüa on ja kuidas muidu läheb, siis saime vaid kinnitada, et süüa meil tõesti on ja ka muidu läheb nagu täiesti kõige harilikumalt. (Minu telefon oli, nagu enamasti, levist väljas – ei jää ju meelde, et umbes kord nädalas peaks akut laadima ja umbes kord kuus peaks kellelegi helistama, et kõnekaarti maha ei kantaks. Küll on tüütu!)

Kuid nädalaga oli siis n-ö strateegilises mõistes kõik läbi – nädalaga ses mõttes, et president Mursi poolehoidjate esimene ettevalmistav protest käivitus ju juba läinud kolmapäeval, veel enne tamaroodide* 30. juuni üritust. Sel puhul oli ka meie linnakeses veidi kuumemaks kiskunud – kuskilt oli kogunenud väidetavalt 3000pealine presidendi pooldajate meeleavaldus ning linnakese peamisel kaubandustänaval, just sellel, kust kohalikud glamuuritarid käivad otsimas uut seksikat aluspesu ja muid peenemaid hilpe, oli üksteist taga aetud tulirelvade, lihunikunugade jm käepärase kraamiga. Ära sa märgi!

Ka vastudemonstrandid olid kohal juba natsa varem – nimelt meie ajalooliselt Mubaraki-meelses maakonnas, mis ka läinud valimistel hääletas ülekaalukalt Shafiqi poolt (põhimõttel = ükskõik keda, aga mitte TEDA!) oli loetud nädalad enne 30. juunit postilt maha võetud maavanem ja asemele nimetatud Mursi mees. See oli vist küll eriti lühnägelik käik niigi närvilises riigis.

Selle peale siis aga, nagu ka mujal, kus see samaaegselt toimus, blokeeriti meil siin maavalitsuse hoone nii, et maavanem oma tööpostile ei pääsenudki, ja nüüd on ta ju juba uuesti maha võetud – siinsed mehed tegid riigipöörde ka iseseisvalt ära ja meil on nüüd pukis iseseisvalt nimetatud omavalitsus. (Siis põhimõtteliselt punt isehakanuid, kuigi võib arvata, et eks see seesama mees ole, kelle järelt tool veel jahtunudki polnud.) Mansouras muuseas olla maavanem kontorisse pääsenud niiviisi, et olla end riietanud naisterõivastesse – niqabisse nimelt, kuid naised tundnuvad temast “mehe lõhna” muidugi juba kaugelt ära ja ta olla nende käest kingadega saanud.

Meil jällegi siis olla see uus Mursi-meelne maavalitsus põgenenud protestijate eest paadiga piki jõge linnast välja, kuigi miks nad nii tegid, mulle päriselt kohale ei jõudnud – jõe endanigi annab ju ka ikka minna. Ehk üritasid nad niiviisi vältida blokeeritud tänavaid?

Kuid pühapäeval 30. juunil ja sellele järgneval paaril päeval toimus meil siin enam-vähem rahvapidu. Alalhoidlike lapsevanematena (ja et mulle kogemata ameeriklase pähe harakiri ei tehtaks, nali aga mitte ka päriselt) me jätsime selle võitluse nende egiptlaste võidelda, kel vähem kaotada ja rohkem võita on, kuid kohal käinud sugulased igatahes naasid särasilmselt ning teatasid et kõik olid üldiselt rõõmsad ning kohalikud külatüdrukud olla lausa tantsu lahti lasknud – siis muidugi kõhutantsu! Puu-sad, na-ba, rin-nad, võdin-võdin, puu-sad, na-ba, rin-nad, võdin-võdin… Riigis, kus värske kultuuriminister just oli kuulutanud klassikalise balleti(!) juhtivaks prostitutsiooniedenduse vormiks – eks oli seegi omamoodi kõnekas protest? Ja kui naised väsisid, siis keksisid mehed edasi traditsioonilist kepitantsu, viimast kandis üle isegi telepilt, kuna enamik jaamu kandis korraga üle pilti kõikidest kuumematest keskustest, ja selle kõrvale jooksvaid teateid ja analüüsi stuudiotest. Oligi pikalt juba igav olnud ka ehk et jälgisime kohe huviga siis. Nii palju rahvast tänavatel polnud me näinud vähemalt laulva revolutsiooni aegadest mitte!

http://semsam.blogspot.com/2013/07/unedited-aerial-footage-of-egypts.html

Esmaspäeval ehk päev pärast põhiüritust käisime korra ka külas – siis meie oma küla südames, kus asustustihedus juba ületab majade paiknemise Toompea tagumises osas Tallinnas. Kõik oli vaikne, rahulik, sugulased kostitasid nurga pealt poekesest ostetud jääkülma Birelliga, nautisime kuupaistet ja vahetasime uudiseid. Küla koosneb nii 50:50 mõlema religiooni esindajatest, kuid isegi hääletooni muutust polnud võimalik täheldada. Muidugi kesklinnast sündmustelt tulnud olid siiski mõnevõrra elevil ja uhked.

Sõjaväe ultimaatum presidendile tuligi siis täpselt hetkel, mil muidu tekkinuks vaikselt küsimus, et…. mis siis nüüd edasi? Protest oli ju ära olnud, midagi polnud muutunud… Mis nüüd?

Hiljem selgus, et sõjavägi oli presidendi jutul käinud juba jupp aega varem ehk juuni lõpupäevil ning olukorda arutanud. Eks neil oli siis pilt juba selge ja ka paralleelne plaan paika pandud – sõjaväed ju selleks ongi, et riigi turvalisust ohustavaid olukordi ette näha?

Kas president paindub? Mõned me siiski veel seda lootsime, kuid kelle karikas veel täis polnud, sai seda ehk koos minuga presidendi teisipäevaõhtuse kõne ajal, kui kõige olulisem lause riigi jaoks minu arust oli presidendi vanne, et oma põhimõtete eest kavatseb ta seista kasvõi oma eluga. See oli siis ju otsene üleskutse ka ülejäänuile seada oma põhimõtted eludest olulisemaks. Ka ülejäänud moslemivennaskonna ninamehed oma edasistes kõnedes jäidki kordama, et põhimõtted on olulisem kui elu.

Veel presidendi kõne kestmise ajal niisiis hakkaski FBsse tulema märguandeid, et siin ja seal ollakse uuesti minemas tänavaile, kus vahepeal oli kergelt hõredamaks jäänud. Ning et “seekord ilma naiste ja lasteta”. Selge märk, et mindi mitte enam pidutsema.

Veidi hiljem, kui tänavatel juba kihas vastandlikest emotsioonidest, tuli infokanalitest teadaanne, et president paikneb oma kaardiväe hoonetes, millest tol hetkel jäi mulje, et ta on sinna viidud tema kaitsmiseks, kuid sellest võiski ka alata tema “koduarest”.

Kolmapäev oli siis sõjaväe teadaande päev, mille teine pool kiskus varaste neljapäevast hommikutundideni kestnud rahvapeoks kõikjal üle Egiptuse, v.a presidendi pooldajate demonstratsioonil. Õhku lasti kogu kättesaadav ilutulestik – kaadrid Tahririlt olid vaat et võimsamad kui uue aasta tulek Sydneys, kuigi muidugi mitte nii orkestreeritud.

http://i.huffpost.com/gen/1227411/thumbs/o-EGYPT-570.jpg?1

Veel enne päikeseloojangut aga lendasid üle Tahriri viis helikopterit, Egiptuse lipud sabas, ja rahvas väljakul alustas riigihümni – suur, tähendusrikas moment, mis pani südamed põksuma.

Neljapäeval juubeldamine jätkus lennuväe trikkide saatel, kes kord vedasid üle Kairo Egiptuse lipu värvides suitsujugasid, kord valgeid südameid nagu cappuccinovahule neid joonistatakse – We love you!!

http://www.bbc.co.uk/news/world-middle-east-23177929

Kolm kopterit, lipp sabas, lendasid ka üle meie põllu (üks kopterilennuväli on üsna meie lähedal, Qwisna ja Tanta vahel). Üks ja Kaks said lehvitada nii et käed otsast, aga mina istusin FBs ja ei kuulnud midagi. Tiirutasid küll ka hiljem veel ja lendasid üsna madalalt üle tõenäoliselt demonstrantidest kihava peatänava, kuid lippu enam sabas polnud.

Õhtul käisime lastega linnas mahla joomas – oli business as usual, isegi tänav oli koristatud ja demonstrandipoegagi polnud enam näha. Mehed istusid qahwades, kaks niqabis naisterahvast kõndisid kõrvaltänavas, ilma et keegi neid taga ajanuks või muidu ahistanuks (30. juuni päevil selliseid teateid nimelt tuli Damanhuri kandist) ning Teispoole autol läks süüteküünal ja me sõitsime torisedes  kohviku asemel algul hoopis mehaaniku juurde, kes nägi välja nii tõrvane nagu poleks ta tööd katkestanud läinud nädala sündmuste ajal minutikski. Jõe ääres oli kohvik täis peresid ja kihlatud paare ning värske mangomahl maksis 5 le/klaas – Üks ja Kaks said üle pikema aja korraliku suhkrudoosi ja lagistasid tobedalt naerda terve kohvikus veedetud aja.

Ning siis tuli reede ja “Eitamise demonstratsioon” ning edasi te vast teate. Tänavatel on taas paras kaos, kuigi selle kohta (vab! et pole väga peenetundeline inimene) peab küll ütlema, et – kui ei taha pihta saada, siis ei maksa ette jääda. Varases lapsepõlves maal kasvanuna tean ma täpselt, et selliste (valusate) sarvede, nokkade jms-ga varustatud elusolendite teelt, kellega kahekõne pole võimalik, on targem lihtsalt kõrvale hoida. Kuid nagu see Egiptuses käib, siis piisab hõikest “meie omi pekstakse”, et paari tunni jooksul mobiliseeruks appi terve linnaosa või vajadusel naabridki veel – vähemalt varastes 20-30ndates ja meessoost elanikkond kohe kindlasti. Just nii tundus see kulgevat  reedeõhtustes 6. oktoobri silla kaklustes, kuhu presidendi pooldajaid tõrjuma, nende marsil kesklinna, valgus alt appi silma järgi otsustades terve Shubra linnaosa.

Kas siis oli tegemist “relvastatud riigipöördega” või polnud, on juba terve maailm ette ära arutanud – enamasti kõik selle tulemusega, mis klapib nende suhtumisega toimunusse. Vaatasin minagi kõige mahukamasse kättesaadavasse sõnastikku, ja tulemused isegi ületasid oodatavat. Nimelt ka sõnastiku (nagu minugi) arvates coup d’etat ja revolutsioon on sünonüümid ja on võrdselt riigipööre. Ka revolutsioon on ju jõuga sooritatud riigipööre, mis sest et sooritajaks on rahvas, mis aga nagu paugupealt muudaks ürituse 200% demokraatlikumaks kui muul juhul. Ka see rahvas võib olla relvastatud – näiteks nugade või kaigastega, aga Egiptuses võib kihla vedada et ka suure hulga tulirelvadega. Ning see rahvas, osa sellest, on samuti sõjaväelased – ex-üldkohustusliku sõjaväe läbiteinud. Või oletame et kaasaegselt on tegemist tarbimisdemokraatiaga ning rahvas ei hakka ise jändama vaid maksab mingitele proffidele ja kutsub need appi enda eest asja läbi viima? Nii veel vist pole, aga võiks ju ka olla? Tean isegi üht riiki, mis rutiinses korras just nii teebki – saadab relvajõude appi sinna kus vaja, demokraatiat “viima”.  Nii et armee + demokraatia pole teps mitte miski oksüümoron.

Armeel võivad muidugi olla omad huvid, ja teabe puudusel ma isegi ei ürita neid siin lahkama hakata – mida ei tea, seda ei tea, ja kus pole käinud, seda pole näinud. Spekulatsioone on juba esitatud ja soovijad neid leiavad niigi. Kuid et midagigi uut lisada, siis minu arust on välja jäetud armee kui (põhimõtteliselt ka) haldus- või juhtimisorganisatsiooni aspekt. Kõrgemaid sõjaväelasi koolitatakse kõige otsesemalt toime tulema kriisiolukordadega, kus toimub mingi kaos või muu, potentsiaalselt elusid ohustav jama. Need on harilikult sõjad, aga ei pea olema. Näiteks istuv ülemjuhataja-kaitseminister el-Sisi on kõrgema sõjakooli lihvi saanud lisaks Egiptusele nii Ühendkuningriigist kui ka Ameerika Ühendriikidest (Mubarak ja Tantawi teatavasti olid veel Nõukogude kooli poisid). El-Sisi on päris kindlasti niisiis saanud teadmisi nii kaasaegse kriisijuhtimise kui ka moodsa kommunikatsiooni (propaganda) valdkonnas.

Egiptuse mastaabis seeläbi on tegemist ühe kõige paremini korraldatud riigiasutusega, mis hoolib ja ka oskab olukordadega toime tulla, nii nagu seda üsna mitmel viimasel aastal juba ammu nähtud ega kogetud pole. Sellisena rahvas minu arust armeed ka tervitas – kui hästi organiseeritud juhti, mis suudab halvema ära hoida ja korra majja lüüa.

Kuna elude ohverdamise ähvardus oli juba õhku visatud ning president ilmselgelt üldse ei mõelnud, et ametiposti arvestades ta kannab kõige otsesemat isiklikku vastutust oma sõnade eest.

***

Ongi hetkel kõik. Ootame kirgede rahunemist; ootame, milliseid nutikaid otsuseid vahevalitsus oskab vastu võtta, kui ehk ikka loodetavasti oskab, ja – ramadani alguseni on praeguseks jäänud päevi vähem kui ühel käel sõrmi. Telekanalitelt kõlavad juba spetsiaalsed, kõrvale tuttavad ramadanikutsungid, jooksevad selle puhuks filmitud uute teleseriaalide reklaamid ning hotellid ja restoranid on juba alustanud ramadanisöömaaegade reklaamide postitamist, needki kenasti kaunistatud kummuli kuude ja ramadanilaternate ehk fanuus’idega. Eile kohalikust hüpermarketist möödudes aitas pakikandja laadida pagasiruumi virnade viisi toidukotte, auto omanik – nooremapoolne habemik moslem – seisis kõrval ning tänas siis viisakalt ja pistis abistajale delikaatselt pihku paar naela, nagu hea komme ette näeb. 10 kg suhkrut või riisi, õli, kuivatatud puuvilju ja mida seal kõike veel võis olla. Pühadeks olgu kapp täis!

http://d3ftitl17j4lal.cloudfront.net/97ea9b36-b22c-4f35-bb85-611fb6a0a6da.jpg

või Egiptuse Turismiameti lühike video Kairo teemal:

http://www.jwt.com/content/425617/egyptian-tourist-authority-eta-egypt/index/asset/1967

*Tamarod – vastuhakkaja, ingl. k-s “rebel”

***

Kellele poliitanalüüsi väheks jäi, siis Postimehes ilmus ka paar artiklit. Nädalavahetuse ülekäelugu Hannes Hansolt on juba häbelikult maha võetud nii, et seda enam arhiivistki ei leia, ega siis ka minu kommentaari sellele, kuid Peeter Espakile sai isegi kaasa noogutada.

http://arvamus.postimees.ee/1293322/peeter-espak-egiptuse-demokraatlik-poore

Ning: muid lugusid selles blogis samal teemal varem :P. Vabandan, et natsa must huumor.

https://innovatsioon.wordpress.com/2012/10/15/nagu-kaks-tilka-vett-20/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s