Laupäeva hommikul kell üheksa oli meil kästud ilmuda maavalitsusse – sellesse templiliku fassaadi ja üüratult kõrge sissepääsuga verivärskesse hoonesse linnakese põhikaubatänaval, just turu ja butiikide vahele jääval lõigul. Just see, mille kõik demonstratsioonid jm protestid toimuvad, mis ja millal just toimuda tahavad. Mille väravast eelmine, moslemivennaskonna nimetatud maavanem, nikaabi rõivastatult olla üritanud sisse lipsata, et tööpostile pääseda. “Pane parem midagi, millega joosta saad, kui midagi juhtuma peaks,” heitis Teispool hommikul pilgu mu kingakastist välja kougitud plokk-kontsadele (Egiptuses esimest korda!). Naljaga pooleks, aga siiski.
Kuid tõeline daam, kui väga vaja, haarab kontsad lihtsalt pihku – ma olen filmides seda näinud küll!
Valmistusime ühesõnaga põhjalikult – kaalul oli ju ei midagi vähemat kui Kahe pääs õega samasse kooli, mis tooks olulist kergendust nii pere rahakotile kui ka kaks korda päevas “koolibussi” sõitvale Teispoolele. Ikkagi poole väiksem ring, kui kaks tükki korraga maha ja peale saab.
Pesin sestap juba õhtul pea puhtaks, ja triikisin juuksed hoolega siledaks. Jah – kuulsite õigesti, päris triikrauaga triikisin! Olin seda nippi kunagi näinud mingis (sirgendajate-eelses) 70ndate suvekomöödias, nii et kui Menoufeiasse kolides naissugulased ämmale õhkasid: “Kuidas tal on nii sirged juuksed, kas ta iga päev t r i i g i b neid?” siis ma teadsin küll, mida silmas peetakse, ja mida ühelt välismaalaselt oodatakse, kes oma nime ja seisust väärib. 😛 Kuid mina olin läinud suvel Eestis juukseotstesse keemilised teinud… (kes siis ikka oma loomuliku sünnipärase välimusega rahul on, eks ju). Need ikka veel veidi krussis otsad tuligi nüüd hoolega, tõepoolest, sirgeks triikida. Mõtlesin jupp aega, kas valida temperatuurimõõdikult “puuvillane” või “villane”, aga võtsin siis südame rindu ja keerasin kuumust veel jupp maad kangemaks. Kärssama igatahes ei läinud, ja sirgeks nad said.
“Emme oli täna muzza, eks ju?” hõiskas Teispool pärast koduteel autos tüdrukutele. Ehk et jätke siis meelde – triik-siledad juuksed on selle nipi nimi. 😉
Lapsed ka pestud ja kammitud, ilukleidid sejas, autosse – ning teel me olimegi ja punkt kell üheksa linnas kohal. Saime siis oma asja veel mitmele-setmele turvapealikule siin väravas ja seal väravas seletada – maavanem polnuvat veel kohale jõudnud ja läbitungimatu näoga meesterahva jutust sain aru, et esimese hooga taheti meid tagasi tänavale ootama saata. Kuid Teispool tegi muretseva pereisa näo, viipas lastele ja värava ees parkivale, läinud ööpäeva sündmusi riigis markeerivale politsei soomussõidukile, kuni meil lubati siiski armulikult liftiga üles sõita ja “sekretariaadis” nii kaua oodata.
Sekretariaat oli Egiptuse ametiasutuse hariliku pohhuismiga sisustatud toake – siin nurgas lauake, seal nurgas lauake, kesk põrandat veel paar lauakest, iga üks ise ilmega. Ühes nurgas printer, teises koopiamasin ja sellel vanamoeline kasttelekas, kust voogas miskit hommikust päevauudiste arutelu. Ukse ees lihtne madal kohvilaud ja pikem diivan. Taganurgas üks natuke suuremat mõõtu kirjutuslaud… Võtsime istet ja mõtlesin, et – tea kas see ongi ka ühtlasi maavanema töötuba? Maja oli küll lahmakas ning põrandatelt ja sammastelt läikis vastu tuttuus kahhel, kuid ega ju tea ka peaaegu revolutsiooni olukorras olevas riigis, et kui peenelt just omavalitsustes elatakse või siis ka mitte.
Saatigi pidavat maavanema kohuseid meil siin täitma ajutiselt hoopiski politseipealik.
Ühe laua taga istuv mees viipas Teispoole enda juurde, uuris meie avaldust, noogutas ja viipas meid uuesti istuma. Istusime… Mitte eriti kõnekate nägudega mehi liikus uksest sisse ja välja. Teispool üritas vaikust lõhkuda, öistest sündmustest riigis juttu teha… aga jutuks eriti ei läinud.
Siis tekkis korraks miski elevus. Kas tuli? Ümberolijate jutukatkeist kostus, et vist jah tuli. Meilt avalduse võtnud mees astus sellega toast välja, tuli mõne aja pärast tagasi, leht sama tühi nagu ennegi, ja asetas selle printerile. Teispoole küsiva näo peale kinnitas: natuke veel vaja oodata, aga saab asi aetud küll.
Mõtlesin, et kas jäävadki sekretärid maavanema vahet jooksma ja meie temaga lähemalt kokku ei puutugi, kui paberile löödud templi kujul? Nii palju vaeva ju nähtud meie kujundamisega tõeliseks glamuurperekonnaks, kohaliku kogukonna uhkuseks ja ehteks!
Üks ja Kaks toksisid üksteist varvastega ja üritasid kuidagi aega sisustada. Ruumi sisenes vahepeal veel ka nooruke naisterahvas ja võttis istet toolirivil meie vastas.
Lõpuks siis, umbes tunnike oli kulunud, ilmus ukse vahelt taas mingi asjamees ning viipas nii meid kui ka naisterahvast endaga kaasa ning kümmekond meetrit tagapool koridoris oleva kabineti uksest sisse. Hoopis teine lugu! Saali mõõtu tuba ääristasid ridamisi pehmed nahksed toolid ja selle kaugemast otsast paistis lahmakas direktorilaud, mille ees külalistetoolid ja kohvilauake. Laua taga istus… päris noor mees! Selline säbrus juuste ja sõbraliku ilmega, hästi kasvatatud olekuga, pealtnäha ei vanem kui 35…37? Viipas meid lähemale ja palus istet võtta.
Njah, miks ka mitte noor maavanem, riigis kus mediaanvanus ju 25 lähistel. Ohkasime igatahes kergendatult, kuna mees oli kohe näha et sõbraliku ilmega – vast ikka annab meie mure koolidega talle selgeks rääkida?
Veel üks assistendi mõõtu mees lähenes vahepeal veel ühe avalduse moodi paberiga. “Ei, KG-1-ga praegu üldse ei tegele,” viibati see aga kohe eemale. Näe, koolimured enamalgi kodanikul kui meie kaks! Vahetasime Teispoolega kiire kartliku pilgu – on see siis hea või halb märk? Kahe avaldusel seisis, et palume üle tuua KG-2-te ehk eelkooli vanemasse klassi, “arvestades perede kooshoidmise poliitikat ning olukorda turvalisusega riigis.” Turvalisusel pole ju tegelikult häda midagi, kuid kui nii kõrge positsiooniga inimeselt on allkirja vaja, siis peab ju ka põhjus piisavalt ülev olema? Või nii meile koolist igatahes abivalmilt dikteeriti. 😉
Mees laua taga luges meie avalduse läbi, vestles lühidalt Teispoolega ning pöördus siis Ühe ja Kahe poole, kes said öelda oma nimed ja et kus koolis nad siis hetkel käivad.
Vahepeal lähenes ruumis ringi sebinud kelnerivormis noormees, laua taga istuja viipe peale, ja torkas avatud kommitoosi kusagile minu ja teise naisterahva vahele õhku. “Ei, mitte nii, ikka igaühele personaalselt,” kortsutas mees laua taga kulmu, ja kelneri olekuga noormees sirutas kommitoosi juba püüdlikumalt kordamööda meie kõigi nina alla. Selline kommitoos, milles (Egiptuse mõistes) paremat sorti shokolaadi hoitakse külalistele pakkumiseks, on muidugi olemas igas peres, v.a meie pere (kuidas nad suudavad shokolaadi selles päevade viisi alles hoida, on paras müsteerium). Kuid et ka omavalitsuse kontoris külastajatele shokolaadi pakutakse, oli muidugi üllatus.
Ning seejärel oligi ka audients läbi. “Paber jääb hetkel siia, homme hommikul saate sekretariaadist kätte,” öeldi laua tagant.
Väljusime ruumist mõnevõrra kergendatult, et kõik nii siuh-vilks oli läinud, kuigi ka mõnevõrra segaduses – miks seda allkirja siis kohe ei saanud anda ja kas siin ikkagi veel ettearvamatusi mängu ei tule?
“Kästi homme tagasi tulla,” selgitas Teispool igaks juhuks ka turvapealikule all sissepääsu juures. Muuseas, pommiväravat polnudki, selleta nagu ei oskagi ühiskondliku hoone sissepääsu enam ette kujutada, aga siin siis oli nii. “Ei tea, miks kohe allkirja ei antud?”
“Maavanem pole veel jõudnud,” seletas turvapealik juba veidi lahkemalt – kaks korda nähtud inimesed on ikkagi juba nagu omad, peaaegu… “Ta oli siin terve öö ja lahkus alles hommikul viie paiku.”
“Kuidas pole jõudnud,” sattus Teispool segadusse, “aga me ju just… kellega me siis just kohtusime?”
“Tema sekretäriga.”
****
P.S. Shokolaad oli Made in Turkey… aga ma ei hakanud neile seda ütlema. 😎
Pia Egiptuse reisijuht ja blogi 