Kunsti ja armastuse heaks ehk Kairo ooperimaja – 25!

Kairo ooper on tegelikult peatselt saamas isegi 150 aastaseks (sel aastal 144), kuna esimene ooperimaja siin kandis avati 1869. aastal koos Suessi kanaliga, tollasteks pidustusteks. Too praegune ehitatigi asendama 1971 maha põlenud originaali, ligi paarkümmend aastat vahepeal oli Kairo päris ilma ooperimajata, kuigi ma ei tea, kas ka ooperita.

Eile õhtul aga kanti uue ooperimaja 25. sünnipäeva gaalakontsert täies pikkuses üle ka riigiteles. Et uus ooper on ehitatud Jaapani fondi abi eest, osales gaalaõhtul ka Jaapani suursaadik ning muusikalise poole avas jaapanlannast sopran. Sopran ise mulle väga hinge ei läinud, mitte et häälel midagi viga olnuks, aga karakter tundus kuidagi elutu ja puine, geishalik? Egiptlannad ise ehk suudavad isegi paremini? Teleülekandes jupsis ka heli korduvalt, kuigi loodetavasti mitte saalis endas. Kuid ooperihoone on uusehitise kohta vägagi võluv, sestap peaksime jaapanlaste suhtes leebed olema. 🙂

Esimest korda külastades olin eelarvamuslik – uued kultuurihooned oma sageli lagebetoonsete interjööridega kipuvad sobima mulle nagu nuga võile, või nagu meie Rahvuskogu raamatuarmastajale (näiteks). Kuid Kairos asub ooper üpriski romantiliselt keset Niilust, ning õhtupimedas teda külastades, nagu ju enamasti põhjust, jätavad idamaised sammastikud ning purskkaevud ja tuled nende vahel tõsti väga sulni mulje. Ka suur saal oma korallipunastes-roosades toonides on soe ja suurejooneline, kuigi kõik on peaaegu krumeluurideta lihtne. Ja mulle kohutavalt meeldib saalipõranda lahendus, millega parter ja esimene rõdu on põhimõtteliselt kokku toodud. Kuna vähemalt mina kõigun tooli valides alati nende kahe vahel – tahaks nagu lähemale… aga tahaks ka kõrgemale. 🙂


opera-house3-e1332425239483

Esimese poole (soprani järel) lõpetas midagi Beethovenilt, seejärel oli ürituse algusest möödunud tund ja veerand ning kontserdis tehti viisakas ooperilik paus, et külalised saaksid jalga sirutada. Teispool, kes oli minu kõrvalt vapralt kaasa kuulanud, vabandas end nüüd välja ja kobis magama, sest talle oli ette nähtud varane tõus juba enne päikest.

Millest oli kahju, sest kontserdi teine pool oli tegelikult märksa kaasakiskuvam nii heliliselt kui visuaalselt. Alustuseks laulis Carmen, siis kuulus joogilaul Traviatast ning rida lõike balletietendustest – alustasid veidi jõnkslevalt neli väikest luike, kuid järgnes veel mitu kaunist tantsunumbrit, sh isegi idamaine kõhutantsijanna baleriini kehastuses, mis on üksõige väljapeetumaid kõhutantsunumbreid, mida olen näinud – ei tea, kas Scheherazade’ist? Ning Raveli Bolero, mida ma vist esimest korda nägin tantsunumbrina, kuna enamasti on see orkestrite lemmikrepertuaare. Spetsiaalselt teie jaoks, kuna esitus oli tõeliselt nauditav, leidsin selle ka Youtube’ist üles:

Seda baleriini vaataks ju veelgi, otse saalist, kas pole?

Muidugi ei saanud läbi Verdi Aida’ta ja mõned top-of-pop ooperinumbrid olid veel. Kõik nii lihtsad ja köitvad, et mul oli kahju Ühest ja Kahest, kes juba magasid. Tantsunumbrid kindlasti oleksid neilegi meeldinud, kuigi mitte ainult. Hommikul nimelt otsisin plaadikarbist välja ilmselt mõnest sooduskastist kunagi leitud Mad about Sopranos (ei, mitte  s e e  Sopranos 🙂 ), mille abil ma vahel kaunemaid momente arenenud tsivilisatsioonist meelde tuletan ;-), ja istusin muusikakeskuse ette maha, et igaks juhuks üle kuulata, kas läinudõhtune tippaaria ikka oli too II vaatus Puccini Toscast? Pea kohal ripuvas teleris parasjagu ajas Tom taga Jerry’t, kogu kaasneva kakofooniaga, seetõttu oli raske midagi üldse kuulda. Palusin Ühel (kelle käes on meie majas pult) multika heli maha võtta, ja keerasin oma nupust juurde… ise mõtlesin, et ei tea kui kiiresti patju ja sajatusi minu poole sadama hakkab?

“Vau!” ütles Üks hoopis. “Selline õhuke hääl on ju palju kenam kui miski põmm-põmm-põmm…” (!), ja jäi huviga kuulama. (Araabia keeles väljendatakse mõisteid “õrn” või ka “vaikne”, ja “õhuke” ühe ja sama sõna abil.) Jätsingi siis plaadi laste jaoks peale – järgmiseks tuli nagunii Mozarti Öökuninganna aaria, mis on peaaegu et kindel hitt ka väheteadlikuma muusikaarmastaja jaoks.

“Kas see on ooper,” tuli Üks natukese aja pärast küsima ning “jah” vastuse peale tegi selliseid lähen-õnnest-hulluks tüüpi psühhedeelilisi liigutusi, millega noorem kooliiga harilikult reageerib teatele, et homme läheme ujuma või kinno vms põnevale üritusele. Ja küsis siis, kas nad tohivad nüüd plaadi kinni keerata, sest teiselt kanalilt algas lastekaraoke ja nende lemmiklaul: “I am a gummy bear, I am a gummy bear, I am a gummy-gummy-gummy-gummy-gummy bear…” jne. Mis neile ka väga meeldib. Te ikka teate seda lugu?

Meie linnakeses ma ei tea, et mingit muusikaõpet oleks, kuid Kairos alustas Egiptuse prestiizhikamaid kõrgkoole – American University in Cairo – just sel sügisel  kavavälise muusikakoolitusega, mis soovi korral võib ka diplomiga päädida. Umbes 2700 egp-d aastas – kooli puhul, mis põhikursuste eest maailma tippnimedega võrdseid õppetasusid küsib, on see ju suisa rahvapärane hind, tegelikult. Ja õppetöö kord nädalas laupäeviti sobiks meile paremini kui Ooperimaja Noorte Talentide Keskuse rütm kaks korda nädalas. Siiski ei soovitata häälekoolitusega alustada enne 9ndat eluaastat – häälepaelad peavad jõudma veidi kosuda, enne kui neid piinama hakatakse. 🙂 Nii et meil on veel mõtlemise ja eelarve seadmise aega. Mitte et Üks või Kaks tuleks iga hinna eest muusikalilavale upitada vms, kuid minu arust on laulmine hingele hea, ja tore ju kui oskad seda teha häält kähedaks karjumata. Ise ka võtaks mõned tunnid. 😉

Kui mõelda juubelile eelnenud, kevadisele sündmuste jadale, kus moslemivennaskonna ridadest nimetatud “kultuuriminister” oleks ooperimaja peaaegu et sulgenud kui õõvastava patupesa, kus ju naised paljaid reisi välgutavad ja muud õõvastavat rahvale lausa lavalt näidatakse… 😉 siis küll oli Tosca aaria õhtu kõrghetkeks täiesti omal kohal, leidsin teie jaoks ka selle sõnad:

I lived for art, I lived for love,
I never harmed a living soul!
With a discreet hand
I relieved all misfortunes I encountered.
Always with sincere faith
my prayer
rose to the holy tabernacles.
Always with sincere faith
I decorated the altars with flowers.
In this hour of grief,
why, why, Lord,
why do you reward me thus?
I donated jewels to the Madonna’s mantle,
and offered songs to the stars and heaven,
which thus shone with more beauty.
In this hour of grief,
why, why, Lord,
ah, why do you reward me thus?

Vähemalt minu jaoks seetõttu, kuigi võis ju ka juhuslik kokkusattumus olla, oli eilne etendus vähemalt pooles osas ka üsnagi keel-põses üleannetu valik. Carmen, kes magas kahe mehega korraga, olemata kummagagi neist abielus. Traviata – lausa lõbutüdruk, kui aus olla, aga kontserdile oli valitud (samanimelisest ooperist) hoogne üleskutse alkoholi tarbima; allolev rikkalik visuaal on ilmselt lõik filmist samanimelisest filmist, kuid seda rikkalikuma pildikeelega:

Edasi, kari mehi flamenkotantsijanna ümber keelt vesistamas, baleriini ihukarva trikoost jäi valgustusest olenevalt mulje, et tegemist on topless tantsijannaga (vt too Raveli Bolero link eespool). Või siis mulle heliliselt tegelikult väga meeldinud moderntantsu number, mis aga tundus kujutavat paarikese amelemist linade vahel. See võis küll olla Omar Khairati muusikale seatud “The Nile”, kuna muusika oli väga temalik. Seda tahaks siis kunagi näha! 🙂 Sel juhul ma vabandan, et “lina” oli ilmselt Niiluse veed, millesse armunud lõpuks sukeldusid, kuid see ei muuda muid assosiatsioone.

Loori taga tantsiv poolpaljas Scheherazade oli sellelt foonilt peaaegu et leebe valik. Või on mul lihtsalt rikutud mõtlemine? aga üritan siin mõelda nagu moslemivennaskondlane, kui mõistate. 😉

Kuid eks ooperigaala ongi rohkem kõrgkultuuri nähtus ja saalitäie sellise tarbijaid Kairost ikka leiab, muidugi. Oktoobri lõpus (teatas “meie oma naine” ooperimajas ehk Kaidi Udris) tuleb aga Gomhouria teatris Kairos esitusele ooperi moderntantsurühma Forsan El Sharq etendus populaarse religioosse muistendi teemadel “Esmaha Naasa” – tema nimi on Naasa, mis räägib naise kustumatust toetavast armastusest oma mehe vastu Egiptuse külaolustiku võtmes (Naasa on selline minu naabrinaiste tüüpi rätik-nuutis-peas külatüdruk). Kuna ka seal tantsijannade päkad tihti lae poole viipavad, siis kultuuriliselt korrektselt on külatüdrukute galabeyad jalge vahelt kokku õmmeldud, ehk et tantsijannad esitavad oma numbreid stiliseeritud pükskleitides või kleitpükstes, võta siis kumba pidi just… 😛

Naasa

Ma kohe ei saanud seda pisukest kurioosumit teieni toomata jätta, kuna see pildilt kohe silma jäi :D, kuid sellest olenemata: Kaidi niisiis ootab kõiki eestlasi, ja muid huvilisi muidugi ka, kokku neljal õhtul ehk 23.-26. oktoobril Gomhouria teatrisse, kaasa elama oma tantsule ja sellele romantilisele egiptipärasele loole! 🙂

Ning 20. oktoobril Hurghadas viibivad Eesti puhkajad saavad Kairo ooperit nautida soovi korral otse kohapeal – siis nimelt on kavas ooperi väljasõidukontsert Hurghadasse, vist Hurghada ajaloos esimest korda. Swiss Inn Magawish hotellis, mis jääb Hurghada kesklinnast u 15 min taksoteekonna kaugusele Safaga maantee äärde.  Pildi järgi on neil seal üsnagi korralik kontserdisaal:

Kui kuupäev paika peab ja kontsert tõesti aset leiab (kuna korra on seda juba edasi lükatud) siis üritan sellest vastavalt teada anda ja veebist väikese märke siiski leidsin ka:

http://allevents.in/hurghada/opera-house-in-hurghada/161855814009825

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s