Kruusilugu

Et mul on täna igav, siis mõtlesin välja panna ühe ammu mõttes mõlkunud loo kruuside olulisusest elus. Või millest sina kohvi jood? Või teed?

Mul on tuttav, kes igal hommikul saadab mulle foto, kuidas ta oma lillelisel terrassil Tallinnas kohvi joob ja millise kruusiga seekord. Mitte et tal oleks kollektsioon vms, aga lihtsalt on palju ilusaid kruuse. Ja seda fotot vaadates ma tunnen nagu oleksin sealsamas tema kõrval, temaga koos kohvi joomas ja maailma asjadest lobisemas. Tema lemmik on maasikaga kruus – sellise ülielusuuruse marjaga, mida vaadates tahtmatult hakkavad süljenäärmed tööle, kuigi see maasikas pole üldsegi realistlik. Ja on tegelikult täiesti odav, Hiinas toodetud massitarbekruus, nagu neid Prismas või Rimis kümnete kaupa rivis ootab, paar eurot tükk. Kuid on sellegipoolest täiesti silmapaistev ja väga oma tundega kruus! Minu arust.

maasikatass

Ka minul oli kunagi selline – ilmselgelt massitoode, kuid ometigi tundelt nii üks ja ainuke. Sain ta endale koos oma koduga – jah, ostsin kodu ja kruus tuli sellega kaasa! Kauba peale – kas pole eestlane helde? 😛 Vedeles üksinda tühjaks kraamitud seinakapis, nagu väike talisman või õnnetult maha jäetud loom, millele enam paarilist pole. Selline keskmisest kõhukam, kuhu mahtus terve hommikune kohvijanu korraga.

Seda kruusi kaunistas violetne ploomipaar, ka natuke suurem kui häda pärast vaja ja väga isuäratav. Ja selle kruusi tõin endaga ka Egiptusesse kaasa, kus ta, nagu paraku lemmikesemed ikka, ühel hetkel läks oma teed – pudenes näppude vahelt ja leidis oma otsa läikival-kõval põrandakahlil. Meil siin on ju kõikjal kivipõrandad…

Kuid enne seda kaunistas meie sarmikat hommikulauakest Sharm el Sheikhi Hay el Nouri elamurajoonis, kuhu ma hotelli tüüpi rendikorteritele vahelduseks olin leidnud sellise päris araabia tüüpi villa – kuplitega ja puha.

Villa Hay el Nouris

LostFile_JPG_1189120

Villal oli päikseline lõunasse vaatav sisehoov potipalmide ja suure bugenvilleapõõsaga nurgas, ja seal me veetsime emaga kõik need pikad laisad hommikud, mil Teispool oli tööl. Jõime loendamatud portsud kohvi tollest kergelt kollakaks pleekinud kruusist, mis kenasti harmoneerus tolle veidike väsinud kuid siiski seletamatult sarmika sisehooviga, lahendasime ristsõnu ja tegime plaane päevaks, mida õieti millegagi sisustada polnud, aga sellegipoolest oli tore. P.S. Ristsõnu lahendas ema (see tuleb koos teatud vanusega! :P).

Ploomidega kruus
Tegelikult oli mul juba varem oma tass, kuid millegipärast, kuigi sel on isegi mu nimi peal, ei ole mul temaga päris oma tunnet ja ma ei kasuta teda eriti tihti. Sestap jällegi on ta ühena vähestest esemetest mul siiani alles, vististi küll 20 aastat juba!

Selle tassi tõi kunagi üks sõbranna Rootsist kingituseks, vist tänutäheks pisikese abiteo vms toe eest, ja kasutamast segab teda täiesti totakas olmeline asjaolu – ta nimelt on just nii palju harilikust kitsam, et minu plastmassist kohvifilter ei mahu sinna peale! Jääb õnnetult lopakile ja kui kuuma vett sisse valada, siis võib ka õnnetusi põhjustada, aga pahandust igal juhul. Seetõttu on see mu varutass, juhuks kui teisi käepärast pole. Selline humoorika värsireaga päris nimetass.

Nimetass

Meie praeguses kodus on meil alles väga vähe köögikappe – miskipärast on just köögimööbel see, mille oleme alati muudele huvidele, reisidele jms ohvriks toonud. Ikka elamused ees ja mööbel taga, eks ju!? sest asjad (nagu käesolevastki loete ;-)) lähevad katki ja kaovad ära, aga elamusi ei röövi meilt miski! Või nii ma endale sisendan. 🙂

Sestap ostame nõusid ainult minimaalselt ja just nii palju, kui igapäevaseks kasutamiseks vaja. Ning eriliselt valimata ega pead murdmata, kuna päris-päriselt meeldivaid ma tean, et nagunii siit ei leia. Nagu näiteks luuvalge Arabia. Või üldse igasugune ajatu valge, sest ainult nii annab lauakujundusega kõige rohkem mängida ja erinevat luua. Ning mitte tüdineda (või nii ma loodan). Kuid senikauaks nopime riiulitelt lihtsalt midagi, mille põhi peab ja muster väga vastu ei hakka. Näiteks selliseid asjalikke tarbekruuse kohaliku hüpermarketi pisikeselt nurgariiulilt oli mul kunagi kuus tükki.

Bistrookruus

Nüüdseks on seegi pilt ajalooline – ka seda kruusi pole enam.

Vahel natuke ka veab kummaliselt – ühel ammusel suvisel reisil Port Saidi, aegade hämaruses, kui sellel linnal polnud veel paariakuulsust (aga Port Said oma tax-free mineviku tõttu on Egiptuse kaubandusparadiis), märkasin riiulil selliseid kruuse, ja muidugi ostsin kohe kõik ära! Neid oligi jäänud naljakas arv seitse tükki – karbitäis pluss üks.

IMGP9823 re x tass

Sest kunagi veel varem olin joonistanud endale visiitkaardi, ja sellele – usu või ära usu – just üsna samasuguse õiekese!

pupujuku

Sellise töö peal, kus tuleb palju ärisuhteid sõlmida (või nii me vähemalt arvame) ja visiitkaarte koguneb tõesti karpide kaupa, õpid mõistma, kui oluline on nende seas millegagigi eristuda! Kahju tõesti, et seda visiitkaarti pole enam kellelegi anda, kuid kruusiga on lihtsam – seda enam lihtsalt pole! 🙂 Läks seegi karbitäis-pluss-üks järjekindlalt kõigi eelmiste teed :(((( (põrandad on meil tõesti kivised ja libedad!).

***

Te ei taha näha mu praegust, ühegi kriipsuta kruusi – sest sellelt õnnetusehunnikult on pilt veega maha tulnud, nii ülekäe vorbitud tassiga oli tegu. Kuid tal on ka juba pikk pragu sees, seega ega teda pole enam kauaks! Varsti peaks poodi minema… 😉

***

Vahepeal juba aga ostsime kruuse järgmisele kruusipõlvkonnale – Ühele ja Kahele. Kuna neile sünni puhul kingitud Helina Tilga kiisukruusid, mis mulle väga meeldisid, said neile kätte antud (nagu ka enamik mänguasju) kaugelt liiga noores eas, siis nii kruusid kui pudrukausid leidsid väga kiire lõpu, mis ausalt öelda, nende kunstilist ja emotsionaalset väärtust arvestades (ikkagi sünnilinna kingitus!) on tõesti kole lugu.

Helina Tilga kruusid Tallinna lastele 😉

Mõtlen vargsi koopiate muretsemisele ja ehtsatena presenteerimisele (tsst!).

Kuid mingil hetkel hakkas Ühele ja Kahele maitsema kakao ning piimaga kohv ja tee, ja tekkis soov seda ise oma käega oma kruusi sisse segada. Läksimegi kruusiotsinguile ja meil vedas, sest kohalikku kaubandusvõrku oli just saabunud ilmselt mitme merekonteineri suurune saadetis kruuse ikka ja jälle Hiinast – neid idee poolest sarnaseid kruuse, igaüks hoolega kinkekarpi pakitud, oli tõesti täis terve linn. Kuid ega see ei vähendanud nende nunnuväärtust! eriti kui teise põse peal oli ka armas luuletus ja kaasas samasugune keraamiline (mite eriti vastupidav) lusikas. Väiksem laps valis endale sellisse mõmmikruusi, ja suurem, peatselt neiuikka sirguv ;-), samasuguse, kuid juba roosidega.

Moemmikruus

***

See tassiteema hakkas mul peas keerlema, kui (enam ei mäleta, kuidas) leidsin Facebookist ühe Eesti portselanimaalija, kes samuti maalib kruuse, kuigi ka palju muid nõusid. Ja tema ponnistusi jälgides mõtlesin, et – kui raske see on, üritada käsitsi leida seda oma stiili ja eripära, kui kauplused ometigi on täis masstoodetud kruuse konteinerite kaupa, soodsamast soodsa hinnaga, kuid ometigi ka piisava eripäraga, et neid “omaks” pidada? Kui kruusi leidmise või saamise lugu selle “oma” tunde tekkimisel võib osutuda veel palju olulisemaks, kui see, mida tema põsel tegelikult kujutatud on?

Siiski, küllap see äravahetamatuse tunne ka kunagi tuleb, kui hoolega pühenduda ja käekirja lihvida, nagu ta igatahes on tulnud Helina Tilgale ja tema arvukatele kolleegidele, ja nagu ta minu arust on olemas ka minu ehk kõige väärtuslikumal veel üsna tervel keraamilisel komplektil, mis on näha järgmiselt fotolt.

IMGP2258 x portugali toosid ja kann

Komplekt, mida ma taas peaaegu kunagi ei kasuta, sest nii suurt kogust suhkrut, pipart ja isegi soola, kui kulub keskmises nelja-kuni-seitsme inimesega Egiptuse majapidamises, need toosikesed lihtsalt ei mahutaks! Olen need emotsionaalseil ajendeil siiski endaga kaasa toonud ja loodan, et kunagi ehk valmib too ammu kavandatud rohmakast puidust laud kümnele meie katuseterrassi jaoks (jah, selline kuningas Arturi lauake on mul plaanis, mille veerde lähem suguvõsa ära mahutada) ning siis sinna katuselauale, kergelt tolmuste bambustoolide ja mullaste lillepottide vahele peaksid need küll kenasti mõne grillipeo ehteks sobima?

Kuid toodud on nad Portugalist, arvan et Euroopa keraamika sünni- ja südamemaalt, sest nii palju kaunist ja eripärast käsitsi loodud ja maalitud keraamikat pole ma tõesti kohanud kusagil mujal. Mulle meeldib reisidelt kaasa tuua midagi, mis jääb iseloomulikult meenutama just seda riiki, ja mida ei asetata riiulile tolmuma, vaid neile on koht igapäevases tarbimisringis, sest nii on neist natukegi kasu ka.

***

Näe kui naljakalt oluline võib olla üks anum, mis ju lihtsalt 200 ml vedeliku mahutamiseks mõeldud. Aga missugune on sinu lemmik-kruus? 🙂

Advertisements

3 thoughts on “Kruusilugu

  1. Jah, mina unistan LFZ kruusidest (Imperial Porcelain Factory), sellistest, nagu tsaarid vanasti kasutasid. Võtan ikka ennast kokku, et nende Tallinna butiiki vaatama minna, aga eks ma ei taha ennat täiesti surnuks ehmatada ning ostulootust kaotada. Ma olen ikka vist napakas naine, ilusat keraamikat vaadates lähevad jalad nõrgaka, aga kingapoes hakkab kiiresti igav :). Koduses võtmes olen hetkel vaimustuses Iittala põhjamaises võtmes värvikatest toodetest (Taika kruusid, Origo sari jne), aga hakkan vaikselt aru saam, et kahe aastae lapsega kodus olles ei ole ikka õige hetk kallimat sorti keraamikat osta.

  2. Väga muhe oli su lugu avastada 🙂 Nimelt ma täna hommikul just hommikusööki tehes mõtlesin, et teeks tassi teed (ma kohvi ei joo) ja avastasin end mõttelt, et nii mõnus on mehe töölt saadud kruusist sooja teed lürpida – piisavalt suur (äkki mingi 300 ml mahutav) selline alt kitsenev sümpaatne tass. Muidu meil on kapp täis verekeskusest saadud tasse (200ml äkki). Aga ikka ja jälle hommikuti märkan end haaravat just selle helesinise (mehe töökoha nimega) tassi järgi 🙂 Sähh sulle siis “mul pole oma tassi” 😀

  3. Mina enamasti joon juba mitu aastat Egiptusest toodud Egiptuse temaatikaga kruusidest oma jooke. 😀
    Kruuse on ka teistest riikidest kaasa toodud, linna nimed jmt kohalikud pildid peal. Neist juues on hea meenutada, kus käinud oled ja mis mälestused sealtakandist alles on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s