November

Puhkan siin loorberitel… ehk liigagi kaua juba. Toad on veel hädapärast puhtad. Käin ringi ja meenutan: näe, siin ta istus – Eve! Sellest kruusist jõi – Urmas, kaameramees. 😉

Kuid üldiselt hakkab argipäev peale suruma. Katus, öelgem ausalt, on ammu käest ära ja talveks ta selliseks jääbki. Ei saa ükski jõud kahe suure eukalüptipuu vastu, mis tervet oma võra sellele päev-päeva järel tühjaks raputavad. Millalgi jaanuaris jäävadki raagu ja uued pungad tulevad alles märtsis. Kuid katusel on hetkel kuhi kuhja otsa lehti jm prahti.

Lisaks hakkas Teispool ette valmistama uut hooaega, seegi algab jaanuaris. Tassis katusele hunniku vanu tarusid ja plekki, ja lööb tarude katuseid plekiga üle. Et mesilastel soojem oleks.

Veel enne kui telekülalised käisid (aga ma täiesti unustasin), ja meil oli kodus mesi otsas (millal enne on pagaril kodus saia olnud?), tõi koju mitu erinevat raami mett maitsta.  Sel sügisel oli tal üks laar mesilasi katseliselt banaaniistanduses ja teine kusagil Wadi Natruni kloostrite juures naturaalsete kõrbetaimede peal. Banaanimesi vastu ootusi (banaanid – mmm!) osutus erakordselt vastikuks – sellise käärinud mahla tüüpi järelmaitsega, vedel ja tökati ilmega räpane-pruun. Samuti ei tootnud mesilased seal piisavalt järglasi, mis on kõige olulisem hea toidukoha näitaja. Kuid kõrbemesi – mmmm!!! Küpse chardonnay värvi, paks ja tummine ning lõhn ja maitse nagu päris Eesti meel! Lõikad noaga ja sööd otse kärjest. Sellised meeraamid (siin all üks kuivemapoolne ja räpane banaanimee kärg) on hästi popid Egiptuse paremates viietärnihotellides, kus neid leiab hommikusest rootsi lauast ja igaüks oma käega saab taldrikule nõrguvat värsket mett oma pannkookidele sealt tõsta. Ja, noh, paremate perede hommikulaudades ka. 😉

IMGP2185xx

Külmaks läks lõpuks siiski. Naljakas aasta on seekord – oktoober oli shokeerivalt külm, käisime juba jopedes ja võtsin välja villased tekid. November seevastu soe ja mahe, isegi vihma ei ladistanud ja tee meieni pole veel kordagi läbipääsmatuks muutunud. Siiski olla Aleksandrias nädal tagasi maha sadanud selline valang, et seal tänavad ujutasid nagu jõed!

Pilt

Vaikselt siiski kukuvad öised temperatuurid, järgmisel nädalal vaat et +12C-ni. Villase teki peal on nüüd veel ka suletekk. Villane all, sulg peal, sest villane hingab paremini. Kui veel külmemaks läheb, siis pöörame ringi – sulg alla, villane peale. Siis on kohe õite soe ka siis, kui toas vaid 17-18 kraadi on. Põhjapoolsetele rõduustele toppisin suured svammitükid päikeseribide ja klaasi vahele – nii ei puhu tuul põranda ja ukse vahelt läbi. Ning kõik muud praod kleepisin kinni. Viis esteetikast, kuni aprilli ja uue kevadeni! Esimestel aastatel katsin uksed lihtsalt kilega ja tuulutasime vaid akna kaudu, kuid nii ei saa päikeseribisid üldse avada ja kuni kevadeni piinab selline urus kinni istumise tunne, kui ju oled harjunud elama, rõduuksed 24/7 pärani. Siis tõime Eestist kaasa siin ennenägematuid uksetihendeid ja oli veidi abiks küll, kuid aus olles saab hõlpsaimat abi ikkagi lihtsalt üle kleepimisest.

Pilt

Vuaalkardina taha riputasin fliislina. Kardinaid ma tegelikult ei armasta ja talveks neid mul eraldi ei olegi. Kuid nii jällegi hoiab tuba paremini sooja. Klaasid on ju ühekordsed ja mingigi pidamiseta.

Pimedaks läheb meilgi nüüd umbes kell viis, videvik hakkab saabuma tunnike varem.

Paar erinevust Eestiga siiski on: hommikul kuue-seitsme paiku tõuseb endiselt suur ja soe päike ning kuni pärastlõunani on õues iga päev ere ja valge, isegi palav. Ning lilled alles puhkesid otse kui uuele elule pärast tapvat augustikuuma. Kobarroos ajab õisi nagu oleks kevad saabunud, ning ka viimane alles jäänud kress, mis katusel erilist pilti ei pakkunud, sest ta lihtsalt kuivas nii meeletult ära, on nüüd rõdupotis end ajanud vägagi roheliseks ja kikki. +15…+25 sobib neile vägagi!

Pilt

Tänaval meie ümber käivad suured raiumistööd – kord aastas võetakse ette ja nüsitakse maha kõik oksad, mis elektri- ja telefoniinidele või ka valgusele vms ette jäävad. Esimest korda paistab naabrite uus maja meile täies hiilguses kätte.

Pilt

Kuid ka teised naabrid on end kätte võtnud. Pere, kes paistis paljas kui püksinööp, lammutab laiali oma tänavapoolset hurtsiku moega maja ning paistab et kisub uue ehituseks! Sellised nad siin on – nagu poleks pennigi hinge taga, kuid valmis maid ja maju kokku ostma teine kord miljonite eest. Iga põlvkonnaga hüpe uude tuludetsiili – nii see elu edeneb, vähemalt materiaalses mõttes. Vaat et oleme meie varsti see viimane lobudik siin. 😉

Pilt

Seejuures kõik, mis kõlblik, läheb taas ringlusse. Tellised kopsitakse lahti ning kõik terved kaotakse kenasti riita ja kasutatakse uue ehituse käigus ära või müüakse. Meie Eestis mõtleme, et oleme nii ökoloogilised ja loodussõbralikud, taaskasutajad…

Ehituspraht aga jäetakse rahulikult alles – sellega täidetakse uus vundament, kui see kord tuleb. Madalam maja ehitatakse meie kandis rahulikult maa peale. Muld lükatakse puhtaks nagu harjaga pühitud, valatakse sellele lahtine betoonist vundament nagu karp (ilma “tallata”), ja kantakse sodi täis. Ongi vundament. Vaiu maa sisse rammitakse vm auke kaevatakse ainult kõrghoonete jaoks.

***

Mulle aga tõi naabritäd värske laari magedat kohupiima. Ta minu palve peale seda ainult minu jaoks teeb, sest ükski egiptlane loomulikult ei söö kohupiima, millel teragi soola sees pole. Sestap ei leia seda ka poest, kuid kui lehmadele hästi lähedal elada, siis kuidagi ikka saab. Lähengi nüüd siit otsima hea lihtsa kohupiimakoogi retsepti. Ehk järgmine kord on midagi põnevamat kirjutada. 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s