Turkish Airlinesiga Kairost Tallinna ja tagasi

Siin siis lubatud kommentaar Turkish Airlinesi lennu kohta marsruudil Kairo-Istanbul-Tallinn-Vilnius-Istanbul-Kairo.

Mõlemal jalal vedas meid Airbus, Kairo ja Istanbuli vahel natuke suurem ja uuem 321, millel isegi personaalne meelelahutusmonitor eesoleva istme seljatoel. Tallinna otsal oli veidi lühem 320 või 319 ja ekraanid olid ainult laes, väikeste vahemaadega. Neist nägi siis ainult lennuinfot. See-eest olid Tallinna otsa lennukis jalatoed – neist on pikal lendamisel palju abi! Kairos taas tervitas pardale astujaid peakoka vormis meeskonnaliige. Tundub, et meeldivale kulinaarsele elamusele paneb Turkish suurt rõhku – teavad küll, mille järgi keskmine reisija vedajat valib, kui hinnad pole väga erinevad! 😛 Või vähemalt millest ta tuttavatele pajatab…

IMG0012A

Kairost väljus reis kella 3 paiku öösel, seega sellel jalal pakuti hommikusööki – standardset omletti vorstikesega, jogurtit ja puuvilju ning kõrvale värsket sooja kuklit. Istanbul-Tallinna jalal oli reisiaeg pikem ja alustuseks ulatati igale reisijale lausa menüü, kust sai valida kahe põhiroa vahel – ühel otsal kana ja lõhe ning teisel otsal kana ja türgipärase veiseliharoa vahel (mis osutus köögiviljalisandiga kotletiks). Kõrvale pakuti suitsulõhega salatit. Ja suurepärast Türgi veini, mina proovisin (pikkade hammastega, sest silt ja nimetus olid nii tundmatud kui veel annab arvata) valget, sest liha lihaks, aga punane vein teeb mind uniseks ja reisi ajal veel eriti uniseks. Ja mulle pole veel lennukis pakutud sellist punast veini, mis erilist veinielamust pakuks, nagunii. Too Türgi valge oli hea küll, lausa Chardonnay ei olnud, aga ka väga hõre ei olnud.

IMGP2395x

IMGP2397x

Turkish-Airlines-salmon Meal

Täpselt selline oligi 🙂

Kairo otsal jäi mulje, et alkoholi ei pakutud, igatahes pudeleid polnud näha, kuigi kuna kell selleks ajaks oli umbes 02.30, siis vist ka väga ei küsitud. Kairost esimesel otsal väljudes olin ka nii väsinud, et selle lennujala lihtsalt magasin tervikuna maha. Alles Istanbulile lähenedes ajasin end üles. Lähenesime madalalt üle mere, taamalt paistsid Istanbuli kesklinna tuntud ehitised tuledesäras, reidil nende ees oli ankrus terve laevastik – nagu jõululaternad veel! Ilus oli…

359651-admin

http://s1.1zoom.me/big3/306/359651-admin.jpg?m=1

Istanbulis võttis vastu harjumuspärane turvakontroll. Inimesi oli palju, turvaposte samuti. Käsipagas lindile, elektroonika ja ülerõivad kandikutele, jalatsid eraldi kandikutele, varba otsa pakuti kilesusse. Kandikud liikusid linti mööda ülalt kaarega tagasi – kiire ja sujuv! Kiiret diskreetset läbipatsutamist kohaldati ka, peenemaid reisijate läbivalgustamise seadmeid Amsterdamile vms sarnaselt Atatürki lennujaamas ei paistnud olema.

Terminaal tundus algul pisike ning tulvil poode, kohvikuid… aga kus istuda? Ja kust leiaks tualeti?  Joonise järgi minnes leidsin esialgu ainult rivi tax-freesid, kuigi see võis ka mu oma unisuse viga olla. Tualeti siiski leidsin lõpuks kaugema otsa lähedalt, kuid istumiskohta otsides (olin nii väsinud, et ümber kukkumas) jõudsin korraks isegi allkorrusel moshee ukse taga ära käia. Mõtlesin siiski, et parem toetan end ülal korrusel kusagile põrandale seina veeres, nagu nägin inimesi tegevat – varahommikusel kellaajal oli terminal pilgeni täis! Harilikult vaatan ma terminaalide põrandaplaanid enne veebist üle, et mingitki elementaarset aimdust omada, kui pikk on tee ühest väravast teise ja kust midagi umbes leida võib. Kuid veebiühendus oli olnud konarlik ja aega vähe ning see oli kodus seekord tegemata jäänud.

Lennule registreerumise ekraanidelt näidati ainult lähema tunni aja reise, erinevalt muudest jaamadest, kust neid näeb kasvõi 6 tundi ette. Ma isegi ei teadnud, kus nurgas mu värav võiks olla… Muutusin minutitega järjest tusasemaks ja kirusin oma seiklejahinge, mis sundis uut tundmatut liini ja terminaali valima. Kuigi ka Frankfurt olnuks tundmatu, kuid ikkagi EL jne. Lõpuks avastasin paari lennuväravani viiva koridorijupi, kust leidsin vaba istme. Istmed olid tegelikult reisijasõbralikud – 2 tooli, lauake ja taas 2 tooli, käetugedeta. Kes endale vaba pingipoolekese suutis hankida, oli end enamasti üle kahe istme välja sirutanud, päkad siivsalt lauakesel, ja nautis unekest. Minul nii ei vedanud, esimese tunnikese või nii veetsin lõuga küünarnukkidele toetades nagu unised tagapingilised mata tunnis.

Janu oli ka. Viimati olin midagi joonud kell 1 öösel Kairost lahkudes ja lennukis olin nii paduväsinud, et toidukandikule lihtsalt ei reageerinud. Mõte küsida lihtsalt juua vilksatas, kuid jäi teostamata. Ning kaasas oli mul vaid sahtli põhjast leitud kaheeurone ja punt Egiptuse naelu. Pangakaart – parasjagu kehtivuse kaotanud. Kuna lahkumispäev oli tulvil toimetusi nagu blogis eespool juba kirjeldatud pidustused jms, siis rahavahetusse me ei jõudnudki, lisaks arvas Teispool et – Istanbulis käib ju nii palju egiptlasi, küllap seal Egiptuse naela ka rahulikult vahetada saab? Kuid ei saanud! Ja kaks eurot ei maksnud ei poodides ega kohvikutes ükski jook… Tooli otsides märkasin lõpuks seina veeres rivi automaate – enamik oli täis shokolaadi ja snäkse, aga ühest paistsid koolapurgid ja kõige all rivi veepudeleid! 1.75 eurot + nii palju mul ju oli ja natuke jäi ülegi. Hurraa! V.a et automaat ei töötanud… Algul ei taibanud ma ka, kust raha tagasi saab, ja olin eriti kuri – näljane, janune ja mu viimased eurod mult ka veel röövitud! Pärast siiski taipasin ühe kaane tagant koukida ja sain tagasi nii 2 eurot ku veel ka 0.25-midagi Türgi peenraha, mille vist eelmine ostja oli jätnud. 🙂 Kuid automaadist möödusin uuesti alles hommikul, ja siis see küll töötas, kuid enam polnud mahti, sest juba oli kiire väravasse jõudmisega, tühja sest veest.

Nii ma siis veetsin esimese reisivahe Istanbulis söömata ja joomata ja isegi peaaegu magamata ehk et erilisi mugavusi nautimata, kuid siiski tegin tagasiteeks mentaalse märkme – siin on küll võimalik pikemalt oodates mõnusalt aega veeta. Kui veidi raha taskus on, aga isegi ilma rahata, kui leida need tagumised rahulikud nurgakesed.

Umbes tunnikeseks olin saanud end siis välja sirutada, kui hommiku eel järjest reise lahkuma hakkas ja terminaalis natuke lahedamaks muutus, ja siis oli aeg nii kaugel, et väljumisvärav pidanuks monitorist juba näha olema. Oligi, asukohaks märgitud terminaali kõige tagumine nurk! Siiski rõõmutundega südames, et kõvalt pingilt norutamast pääsesin, loivasin asjaomasesse koridori. See osutus palju avaramaks, kui see, milles olin omad tunnikesed mööda saatnud. Siin oli veel eraldi kohvikuid ja söögikohti, ning palju, palju rohkem pinke istumiseks! Päris taga nurgas, kust Tallinna lend väljus, oli pinke nii palju, et seal saanuks end rahulikult välja magada ka suurem seltskond…

Kirusin iseennast ja oma eelarvamust – et ma üldse ei üritanudki paremat istumiskohta endale leida, aga terminaaliga olin selleks ajaks juba leppinud. Tegelikult on see vägagi mõnusa ülesehitusega – keskel elu ja melu, avarad tax-freed, mõnd eksklusiivsed butiigid, terminaali mõistes piisavalt hubased kohvikud. Oli kohalikku eripära, nagu Türgi hõrgutiste poeke ja Türgi jäätise letike. Oli suur kiirtoidulettide ala ühes otsas – osta kust tahad ja istu kuhu tahad… Nii tegemist kui ka niisama olemist piisavalt.

2011.1.13 International Terminal, Ataturk Havalimani Airport, Istanbul, Turkey_3

ataturk big duty free

Tallinna-ots möödus siis juba mõnusamalt teeninduse võlusid ja mõnusid nautides, kõige alguses käidi veel ringi suure kandikutäie Turkish Delights’idega. Kuid vahepeatusega lend on veidi tüütu küll. Tallinnas väljudes jäi pool lennukitäit istmetele ootama, kuni lennukit koristati, kuni seejärel uued reisijad sisenesid, kohad võtsid, pakid ära panid, meeskond lennuettevalmistustega lõpule jõudis…. Tallinnast tagasi sõites tegime meie sellesama läbi Vilniuses ja kui sealt õhku tõustes kella vaatasin, siis otselennuga olnuksime juba kusagil Kairo lähedal, põhimõtteliselt. Kuid üks kord see kõik läbi teha ei olnudki nii kohutav, eriti head piletihinda ja heldeid pagasikilosid arvestades. Mulle lendamine meeldib – igati vabastav on seal üleval kõlkuda ja teha põhimõtteliselt eimidagi. Väga lõõgastav! 🙂

Istanbulile lähenesime taas pimedas, ikka üle kesklinna ja pikalt üle all kumava ühtuse valgustuse. Ka Kairo on suur ja valgustatud, kuid nii sumedat muljet ülalt ei jäta – Kairo on kuidagi ühtlaselt ja üsna külmalt kollane, Istanbul aga kuidagi sumedalt karamellikarva – sekka palju punast jm reklaamvärve. Miskipärast jäi hubasem mulje. 🙂

Terminaalis olin juba kogenud käpp, suundusin kohe sisseostudele mugavalt eurode eest, mh poetades kotti karbikese roosivee- ja teise granaatõunamahla-maitselist Turkish Delightsi. Roosiveemaitseliste karbi juba avasime, ja eks ta veidi ikkagi roosiõli tüüpi parfüümi meenutab, kuid soojemal ajal külmutuskapist võtta ja nautida – miks ka mitte! Isegi lapsed sõid, ehk et päris mahe on see roos seal sees. Granaatõunast koos pistaatsiapähklitega loodan siiski veidi enamat, kuid seda enne siinseid jõule me lahti ei tee! Kannatust! 😉

IMGP2399x

***

Üldmulje siis igati positiivne nii õhu kui maa poole pealt. Põhimõtteliselt ei jäetud konkurentidele üheski kategoorias hiilgamise võimalust, kui just välja jätta lennuohutus, mille köögipoolest me ju suuremat ei tea. Ja see totakas vahemaandumine, kellele Tallinnas, kellele Vilniuses. Ning täiesti tekkis ka huvi Istanbulis ära käia, kuigi Kairo kõrvalt oleks ehk palju ergemaid elamusi maailmas kui üks (suhteliselt) sarnane idamaine linn?? 🙂 Kuid Türgis olevat ka suusakeskusi, näiteks… 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s