Paide kunst Kairos. Leho Rubis.

Siin olid muljed Kairos 2. veebruaril avatud näituselt, kuid ma kustutasin need, sest lugejad arvasid, et olin kunstniku suhtes liiga karm. Tõepoolest, selline blogilugu, mis on ju lihtsalt ühe inimese arvamus, võib jääda veebi välja aastateks ja seeläbi omandab selline arvamus proportsionaalselt liiga suure jõu. Tegelikult on iga vähegi suurema või populaarsema blogi kirjutajal, ja ütleme et siinne on selline mõõdukalt populaarne, peaaegu et väiksema ajalehe peatoimetajaga võrdne vastutus sõnade valimisel. Ka kui lugejaid nii palju polegi, siis otsingul on suur jõud.

Ja ma saan sellest ka aru.

Kuid teiselt poolt usun ise kindlalt joont, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kes tahab areneda, peab kriitikat lihtsalt et mitte kartma, ta peab seda otsima, isegi välja nuruma. Ja kui eestlaslik otsekohesus muu maailma valgel võibki mõjuda veidi toorelt, arvaksin siiski, et pigem just keepsmilinguga kaasa minek on hukatuslik tupiktee. Kui palju lihtsam ja kiirem on asju ajada, kui inimestega saab rääkida asjadest lihtsalt ja otse nii nagu need on?

Kuid isegi mul endal ei ole sellist inimest elus, kellega päris nii otse rääkida saaks. Ei ole nii tugevaid. Mis on tegelikult väga, äärmiselt kurb.

Lõpuks ühe pisitillukese väärtõlgenduse tahaks ka õgvendada. Ma mitte mingil juhul ei “ilgu” kellegi Paide päritolu üle. Appike, ma olen ise ju käinakas, kui päris juurteni välja minna. Või kas teile ei kangastu Carmen Kass, kui kuulete sõna “Paide”? Arvo Pärt… mul miskipärast oli tunne, et äkki on ka Pärt Paidest? Ja ongi! Eve Kivi… Paidekatel on isegi spetsiaalne ürituste sari: “Paidest pärit”, siis peab ikka olema, keda sinna kutsuda!

Nii et ma tõesti kilkasin seda järjekordset ilmingut, kus – näete – ei ole oluline kus elad või sünnid, vaid oluline on, millised sihid sead, kuigi natuke õnne elus tuleb muidugi ka abiks. Just sellepärast ma rõhutasin, et tegemist on just eesti väikelinna taustaga kunstnikuga, kellel nüüd aga (palun väga) on isikunäitus miljonilinnas Kairos. Ja kleepisin linke tema kodulehele, mida ka mõned lugejad klõpsisid.

Seetõttu edaspidiseks nii palju: rusikareegel paberile või ka ekraanile kirjutatut lugedes on, et kirjutatule ei tohi külge pookida hääletoone omaenda eelarvamustest lähtudes. Aga kui tekib kahtlus siis isikliku südamerahu huvide soovitan eksida positiivsema mõtlemise kasuks – mõtle, et kirjutaja ka mõtles seda hästi! Osuta talle seda lugupidamist, et arvad tast pigem paremini, ja kui oledki eksinud, siis vähemalt pole viga sinus! 😉 Kunagi veel noorukeses eas, kui olin nii tundlik, et tuulehoog võis pisarad välja kiskuda, sisenesin liinibussi Lasnamäel, mis oli tühjavõitu, v.a kamp noori tagaotsas, kes minu sisenedes puhkesid mõnitavalt (nii ma arvasin) naerma. Istusin vaikselt ja vihaselt maha. Edasi sõites aga sain aru, et noored tegelikult üldse ei märganudki endi ümbrust. Nende naljad olid täiesti omavahelised ja naerupursked olid täiesti juhuslikud, need ei puudutanud ei sisenejaid ega väljujaid.

Sestpeale ei arva ma enam sama lihtsalt, et terve muu maailm peab mind mõnitusväärseks 😉 vaid kui keegi minu selja taga naerma purskab, siis tõenäoliselt on tal lihtsalt ülihea tuju. Või kui ta naerabki mind, siis on mul igatahes parem meel sellest, et olen ajanud kellegi naerma, kui et olen ajanud ta nutma.

Kuigi Leho Rubise ma vist panin nutma ja sestap ka kustutasin loo kähku ära. 😉

Miks ma nii palju kunstilt ootan, no mine võta kätte, eks? Kuid kunst ja muusika on meie väikelinnakodus alati olnud, või kas peaksin ütlema kunstnikud ja muusikud?  Mu ema nagu minagi armastas inimesi ja tema kohvilauda külastas palju ja erisuguseid inimesi. Oma muusikakoolituse võlgnen meie peretuttavatele, kes mängisid ooperiorkestris ja ütlesid: kuule, see tüdruk tuleb viia katsetele! Kujutava kunstiga on mul olnud iseäralik suhe – kogu kooliaja ma kartsin ja vihkasin joonistamist, kuigi miskipärast mu töid valiti korduvalt näitustele. Mäletan oma elu kõige kohutavamat suve, kui päris pioneerilaagri alguses korraldati miskilooduskaitsele pühendatud joonistusvõistlus, mille võitjad valiti eriti populaarsesse kunstiringi, kuhu soovijaid oli alati rohkem kui kohti. Ja mind valiti ka! Sest valides ideede hulgast midagigi, mis oleks lihtsam teostada ja kuidagigi välja tuleks, maalisin vesivärvidega päikeseloojangu mere kohal ja selle keskele luige. Kuna luige ma sodisin ka ära, siis värvisin ta lõpus mustaks. See soperdis ja täielik klishee valiti parimate hulka, vist kuna must luik ongi üks eriti ohustatud liike, aga väga vähesed selliseid joonistasid. Ja mind määrati terve laagri ajaks kunstiringi! St “premeeriti” ja ma ei osanud siis veel ei öelda. Ei julgenud öelda, et mulle tegelikult ei meeldi üldse joonistada!Kannatasin seal niiviisi terve vahetuse aja ja vihkasin iga minutit.

Üks teine töö läks näitusele kolmandas klassis – õunapuuoks, millel kõrvuti rippumas 7 punapõskset õuna. Ma arvan see sobis tollase kommunistliku maailmavaatega ja ideedega produktiivsuse suurendamisest, aga mul endal oli vaja lihtsalt paber kuidagi ära täita ja õuna on suht lihtne joonistada.

Alles praegu saan aru, et tegelikult saan lastele hobuse joonistatud küll, kui väga tahan, ja enam ei kardagi, sest enam (jumal tänatud) keegi ei kirjuta ette, kuidas seda teha. Või olen ma nüüd lihtsalt veidi ülbem tüüp? 😛 Ega head kunstnikku ei saa sellest, kes iga asja pärast liialt kardab.

Ka emale meeldis joonistada, kuid keskkonnale kohaselt ta teostas end eeskätt praktilise väärtusega zhanris – joonistas tuttavatele koomilisi pulmaalbumeid, need olid kunagi väga moes. Ja vend õppis põgusalt Tallinnas kunstiõpetust. Jään ka siin alla – minu tugevaimaks tehnikaks on jäänud kollaazh. Ja vist oleme kõik liiga praktilise mõtlemisega. 🙂

Ka Teispoole õde muuseas õppis kunstiõpetajaks, mis siinmail igatahes täiesti abielukõlblik eriala. Meie koridori ehib tema nikerdatud puidust peegliraam.

Kuid kusagi lähedal oli alati ka päris ja talendikat kunsti. Meie pikaaegne peretuttav, kui nii võib öelda, on olnud Külliki Järvila. http://www.hot.ee/jarvila/ Saaremaa suved meelitasid kunstitudengeid, ning kuidagi ta Kuressaarde sattus ja sinna ka pidama jäi. Graafika on selline kunsti õnnetu laps, ma arvan, et ta nõuab minu arust kõige tugevamaid oskusi, kuid ka vaatajalt kõige suuremat pühendumust, ja seetõttu ei saa iialgi massidele imponeerima ega saavuta piiritut populaarsust. Ta ei ole peaaegu kunagi puht-dekoratiivne, et viskad lõuendile mõned laigud sobivat värvi, ja juba lähebki! Pigem on iga pilt nagu lugu või aken sellesse – astud sisse või ei astu? Kuid see on liiga tihti päris palju palutud! Siingi maailmas on ju omigi muresid ja lugusid juba piisavalt!?

Oma kodu seinale sestap vist valiks ma ka pigem mingi rõõmsamat sorti vähenõudliku värvilaigu, ei protesteeri kui mingi elusloodust või aeda kujutava – kellel millest puudu on! 🙂 Kuid Külliki näitustel tema töid imetlemas käin sellegipoolest alati, kui võimalik. Kust ta selle kõik võtab? Kunagi isegi kirjutasin Tallinnfilmi multikameestele, sest minu arust tegelikult moodne kunst võiks natuke vormi vahetada. Paber ja pliiats või kriit ja sein olid asjakohased siis, kui need olid ainsad või peamised meediumid. Kuid peameedium täna on peaaegu alati mingisugune ekraan… Minu arust sobiks Küllikese unenäoline stiil suurepäraselt kinolinale – midagigi uut ja erinevat, on ju? Mis sest et võib-olla liiga erandlik ja liiga kõrgintellektuaalne ja mis kõik veel, kuid siiski uuelaadne kogemus. Kuid ma ei tea ka, minu tuttavad kõrgintellektuaalidest filmiarmastajad naudivad pigem Maatrixit jms. Ja Tallinnfilmi joonisfilm, milles pigem porgandi häält kuuleb kui midagi unenäolist, polnud ehk ka kõige õigem rühm mu ideed vastu võtma, neil lihtsalt on hoopis teine stiil.

Mul oli siiski üks Külliki töö pikka aega isiklikus desktopis – ekraanisäästjaks täiesti suurepärane, sest ekraanile vaatame me tänapäeval igatahes kordades enam kui seinale. See siin:

Kylliki Jarvila

Külliki Järvila akvarell.

***

Veel üht kunstnikku olen lausa ise tundnud – Ashot Jegikjaniga juhtusin kokku just sellel suvel, kui ta Eestisse vist esmakordselt tuli. http://ashotjegikjan.blogspot.com/

Olin Pirita rannas pead tuulutamas, ma tollal elasin seal kandis ja bussiga sõitmise asemel tihti jalutasin linna hoopis piki randa, kui ilm võimaldas. Tema kõndis seal ka ja armeenlasena muidugi ei kõhelnud hetkegi juttu alustamast, pintslid olid ka kaasas ja ta tahtis mind maalida. Selline huvitav stiil oli tal, natuke naljakas aga kahtlemata intrigeeriv. Ma ei küsinud seda pilti mälestuseks, mida ma nüüd kahetsen, ja raha mul vist ka ei olnud selle eest maksta, sest tollal ta maaliski palju tänaval, kõiki, kes nõus olid, lihtsalt et teenida elamiseks raha.

Ashotil on hoopis kõrgem muusikaharidus ja kunsti pole ta vist pedagoogi käe all kunagi õppinud. Kuid mäletan et juba tollal ta unistas sellest, et olla Eesti Kunstnike Liidu liige. Olla just nagu “päris”, professionaalsete kunstnike poolt tunnustatud ja oma. Ja mul oli hea meel, kui kuulsin, et ta ongi nüüd tõepoolest Eesti Kunstnike Liidu liige. Talent siiski võib tunnustust leida, ka siis kui templit küljes pole! Maailma esimesed kunstnikud ei käinud ju mingites koolides ega omandanud mingeid diplomeid? Ometigi nende töödes oli seda midagit, mille pärast neid imetleti ja edasi pärandati, ning hiljem koolides kopeeriti.

Ashot siis minu arust pagana leidlikult ka mõtles välja endale selle mummuismikoolkonna, mille vist ainuke esindaja ta ise on. Turunduse üks rusikareegleid ongi just, et kui oled täiesti tundmatu ja kergelt kahtlanegi, siis tuleb end siduda millegi just nagu väljakujunenud ja tuttavliku, või ka kanoonilisega. Millisena ju mummuism kahtlemata kõlab – just nagu ammu teada ja tuntud koolkond, millest sinul kui kogenematul vaatajal seni aimugi polnud, häbi sulle! 🙂

Natuke nutikust on ikka imetlusväärne. 🙂

Olen seega näinud päris suurel arvul mummuistlikke teoseid, mis on alati huvitavad ja põnevalt teostatud, kuigi oma seinale ma neidki ehk ei tahaks, sest ma ei taha neid nii keerulisi “lugusid” sealt. Mu enda kiiks selline. Tegelikult ühte maali kunagi isegi tahtsin, mille motiiv mulle sobis ja sümpatiseeris, aga selleks ajaks, kui mul oli raha seda osta, oli ta selle juba müünud või igatahes ei suutnud leida. Vaat siis.

Igatahes jõudu talle, ja Küllikesele ka. Astuge läbi Humala galeriist, kui suvel Kuressaarde juhtute, ja viige minultki tervitusi! 🙂

Ja minge järgmisele mummuisminäitusele. 🙂

***

Mõned vähem personaalsed kuid väga tänuväärsed kokkupuuted kunstiga on mul veel. Mingi perioodi oma elust töötasin kõrgetasemelises ärivaldkonnas, kus meid oli (Eesti) kontoris küll väga vähe ja see kontor oli ka kokkuhoidlikult väike, kuid pidime jätma eriti esindusliku mulje, sest meie klientideks olid peaaegu igas valdkonnas ainult liidrid. Seetõttu oli minu kui ainukese naise käsutada ruutmeetrite arvu suhtes üpriski helge eelarve, ja vabad käed sisustada. Suurust ja elegantsi ruumile teadagi lisab, kui selles eksponeerida heatasemelist kunsti, ja ma ei mäleta kuidas, aga kuidagi ja kuskilt ma teadsin, et head Eesti kunsti saab tegelikult iga viisakas organisatsioon laenutada st rentida Eesti Kunstimuuseumist.

Väiksem valik oli väljas suisa Kunstihoone tagaruumides ja sealt ma ta leidsingi – Mari Kurismaa. http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-nuudiskunst-mari-kurismaa

Võib-olla imponeeris mulle lõuendilt vastu kumav kord ja puhtus? 😉 Kuigi rohkem vist veel maalide mõõtmed ning et kui sellise riputad isegi väikese ruumi seinale (koosolekuruum oli umbes 12 m2 aga maal u 2×3), siis tõepoolest tekib mulje, otsekui avaneks sein kõrval asuvasse uude ruumi. Oma koduseinale midagi nii karget ja kivist ma vist ei riputaks, kuid väga vabastav ja lõõgastav oli pilku just nagu kaugusse suunata kaustadest tulvil kontoriruumis, eriti kui pidid samal ajal pusima kellegi läinud aasta finantsaruannetest tuuma välja sõeluda.

Ma arvan üks neist maalidest võis olla see või selle sugulane: http://marikurismaa.ee/maalid_kangas.html

Mari Kurismaad kasutasime vist kahes kui mitte kolmes järjestikuses kontoris ja vähemalt ühel juhul see maal fondi tagasi ei jõudnuki, sest naaberfirma pere võttis selle meilt üle. Ka nende töö oli seotud kvaliteedi ja perfektsusega ja kas just sellest või millest, aga neile hakkas meeldima!

Sama tööandja armust õnnestus mul ka peaaegu et korraldada üks kunstinäitus, nimelt otsustas rahvusvaheline peakontor, et mitte öelda omanik, hakata kunsti kollektsioneerima, ning et asjast mitmet pidi kasu saada siis jällegi üsna leidlikult korraldas asja kunstikonkursina. Võitnud tööd, mille valis välja igati esinduslik paneel tolle riigi kunstnike liidust vms, ostis endale (ikkagi edu garantiiga siis ju) ning saatis avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks ringreisile kõikidesse filiaalidesse, siis ka Tallinna. Selle näituse me panime üles “Olümpia” hotelli, mis oli üpriski uudne ja erandlik koht ses mõttes, et tollal tuntud peamiselt ärimeeste lõunatamise kohana. Kui sa oled tegija ja sul on ka pidevalt kiire, siis tulebki kunst tuua sinu juurde, sest kellel on aega galeriisid mööda käia, on ju? Nii et loodetavasti kellegi lõuna sai seeläbi emotsionaalselt rikkam, või igatahes noppis ürituse üles isegi AK, mis peatse iseseisvuspäeva eel (nagu me ka oletasime), oli positiivsetele või muidu pidulikele uudistele eriti vastuvõtlik. 😉

Tolle näituse esikohatöö oli maalitud tsinkplekkplaadile. Kahtlemata huvitav, pilkupüüdev, täiesti abstraktne looming. Kunstnik ise oli peaaegu inimpelglik tüüp ja korraldaja poolne ülespanija, kes teda ka tundis, kartis pidevalt, et ta avamise ajaks joob end silmini täis. Erandlik anne, ja mis sellega kõik kaasas käib… Ta nime ma enam ei mäleta.

Tegelikult juba palju varem töötasin ühe põgusa perioodi kõlava nime kuid üsnagi lihtsa ja hubase sisuga Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroos, kui see veel asus peaaegu muinasjutulistes ruumides Tolli tänaval Tallinna vanalinnas. Põhjamaadel oli mitmeid kunsti- ja kultuuristipendiume ja seetõttu loovinimesi kontori sees ja ümber sebis kohe rohkemgi. Mäletan, et Göteborgis õppis tollal vaibakunsti keegi PMMN stipendiaat ja tema diplominäitust seal me käisime isegi külastamas, muidugi komandeeringu korras. 😉 Lumine vanalinn, laiad paesed aknalauad ja vaated vastas olevaile viilkatustele, kaminatuli kontoris… on maailmas töökohti, eks ju? Või igatahes kontoreid.

Lõpuks on ju ka Aasta betoonehitise konkurss katse ergutada suuremale loovusele avaliku ruumi täitmisel? Ma muidugi ei saa vastutada selle eest, kuhu suundub üritus, mille üle mul enam kontrolli pole (ja ega ei olnud alguseski, kuigi sõna sekka siiski). Kuid rohkem sedagi, kui mitte midagi. 🙂

***

Vaatasin just – ainuüksi kunstnike liidul Eestis on tuhatkond liiget, aga ega kõik ju polegi ka sinna välja jõudnud. See teeb ühe tunnustatud kunstniku iga 1000-1500 elaniku kohta, sülelastest raukadeni. Kuid ka arhitekt on ju kunstnik – natuke siis vist nagu tarbekunstnik? Kurismaa (Mari) ongi muide just arhitektiharidusega hoopis. Ja luuletaja või kirjanik on natuke nagu sõnakunstnik? Ja siis veel muusikud?

Ehk et: katsu elada Eestis ja mitte kunstiga kokku puutuda?

Veel palju kauneid elamusi teile kõigile soovides! Aga Lehole – edu ja edasiminekut! 😉

IMG_0114

http://www.lehorubis.com/

Advertisements

6 thoughts on “Paide kunst Kairos. Leho Rubis.

  1. Mulle tundub, et olete tõusik ja endast väga kõrgel arvamusel, et võite teisi sõnadega loopida. Võtke endale taburet ja minge istuge Versailles lossi Mona Lisa maali ette ning sinna jäägegi. Oma sõnade kõhulahtisuse tarbeks võtke koirohutilkasid.

    • Endast peabki kõrgel arvamusel olema – sest kes siis ennast veel paremini tunneb, kui ise? Iseendaga veedame 24 tundi päevas, sünnist alates, ehk et tunneme iseend paremini kui keegi teine eales – selge see! Siiski – ma olen ka kaasinimestest harilikult väga kõrgel arvamusel! Nii et kõik on tasakaalus. 🙂 Võib-olla siingi lihtsalt läksin kohale liiga kõrgete ootustega.

  2. Minge Käinasse tagasi esimesse klassi, seal õpetatakse viisakuse ABCd. Neid eesti nurgakriitikuid on nagu kirjusid koeri, sebivad ringi ja otsivad kohta, kus kellelegi kunstnikule säärde karata, et tähelepanu saada. Mis Leho Rubise maalide asjatundjaks te ennast peate? Mida väiksem tegelane, seda tähtsam jutt. Minge oma kõrgete ootustega kassi saba alla, mitte kunstinäitusele, siis ei pea nii tohutult pettuma.

  3. Lugupeetud Heli Koit! Kui te olete elus alati viisakas, siis on sellest kasu kõige enam TEILE endale. Kõigile meeldivad viisakad inimesed ja nad armastavad teid selle eest. Seetõttu viisakus on üpris egoistlik käitumisviis, iseendale kasulik.

    Mina pean olulisemaks olla AUS. Olete kuulnud sellist sõna?? B-) See pole mulle kasulik, tean. Ainult väga vähesed inimesed maailmas on piisavalt tugevad, et taluda otsekohesust. Kuid kui Leho Rubis sellest nüüd ellu jääb 😛 siis peaks veidike kriitikat talle rohkem kasuks tulema kui palju petlikku viisakust.

    Maalis peab elu olema. Kui seda pole, siis on lihtsalt tapeet.

  4. Need maalid siis Kairos olid tapeet ja teie olete kõige AUSAM inimene sellest kirjutama? Kas teie olite arvustust kirjutades viisakas? Kas tapeet olete teie või Rubise maalid?

  5. Kunst peegeldab vaatajat, nii et kui tapeeti nägite, siis vaadake kodus peeglisse ja küsige endalt, miks tapeet?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s