Sharm el Sheikh sügishooaja eel

Augustis tekkis mul põhjus korraks Sharmis käia ja päris üksinda. Väga keeruline see polnudki – pärast seitset aastat siin kandis elamist võtsime ette asja uurida (parem hilja kui ei kunagi!) ja loomulikult selgus, et meilt siit käib Sharmi, ja ka Hurghadasse, otsebuss! Igal õhtul kell 22.30 kummassegi sihtkohta ja ka sealt tagasi. Tore siis… Mõtlesin vahepealsetele aastatele, kui sai käidud küll taksoga Kairosse ja sealt lennukiga, või ikka taksoga Kairosse ja sealt bussiga… Lennuk on küll muidugi kiirem ja mugavam, kuid ka vähemalt viis korda kallim ning võidetud aeg läheb hõlpsasti kaotsi lennujaama varasema saabumise ja seal siis tilpnemise ja ootamise vajadusest.

Buss sõidab siit u 9 tundi ehk et kohale jõuab hommikul 7.30 paiku. Ja polnud üldse nii kohutav. Ega magamine lennuki turistiklassi või kaasaegse bussi istmetes nii väga palju ei erinegi, tõsi lennukites siiski veel toidetakse paremini, kuigi sedagi mööndustega. Meie jällegi tegime kohvipeatuse ühes teeveerses restoranis keset Siinaid.

Sõiduk polnud küll just enam esimeses nooruses ega värskuses, kuid ega siin pole viimased mitukümmend aastat ka olulisi uuendusi toimunud – kõik on ühesugused, mõned on lihtsalt rohkem roostes. Tualetti ka ei olnud – Kairost sõidavad siiski veidi edevamate salongidega masinad. Kuid seda leevendasid mitu peatust teel.

Tee Sharmi oli täies ulatuses kompu ja öösel on ka liiklus harv. Liinibussijuhtidel on siiski sõidugraafik ja, teisi ei tea, aga meie kandi omad on täiesti usaldusväärsed – soliidses eas, kogenud, külma närvi ja pehme tallaga.

Varasematest mälestustest erines nii palju, et kus kunagi sai seistud ainsa bussitäiena pimedas öös Suessi tunneli suudmes, kohvrite narko- või pommi- või tont-teab-mis kontrollis, siis nüüd oli liiklus suisa tihe ja pidime lausa manööverdama, et kümnekonna muu bussi kõrvale end rivvi sättida. Narkokoer oli minu arust seesama, kes seitsme aasta eest – märksa hallima ja tokerdanuma karvaga. Käis ilusti sammu, kuid kas ta ka midagi tundis või ei tundnud, seda tema väljapeetud olekust välja ei lugenud küll kuidagi.

Pilet maksis 75 egp. Hurghadasse kui odavamasse sihtkohta maksis 70 egp. Sharmis väljastati pileteid isegi arvutiga – sealt sain pihku kena trükitud paberilipiku. Kuid osta tuleb ikka hommikul õhtuks ette nagu vanasti, ega mingit pikemat süsteemi pole sisse seatud. Kairo vahet vedavatel uuematel firmadel nagu GoBus jms on lausa edevad piletiostu-veebilehed. Kuid see selleks siis. Ja ega tühja kohta bussis ei olnud! Siiski 3 miljoni elanikuga maakond, asi see siis üks Sharmi ja üks Hurghada buss igal õhtul ära täita. Mõtlesin, kas olen ehk ainuke naisterahvas bussis – neid siit ju sinna tööle eriti ei käi ja kel on raha Sharmis puhata, on harilikult ka auto, et sinna sõita.

Siiski oli päris mitu naist veel – paar lastega Egiptuse peret välimuse järgi mitmest erinevast tuludetsiilist, üks minusugune välismaalanna oma egiptlasest mehega, kes ilmselt sõitsid ka puhkama, sest ka naasid minuga samal päeval. Ning neli elevil neiut, viisakalt sallidesse mässitud ja koos vanema meessaatjaga – ilmselt sõbrannad ja kellegi nende isa, kes ka ilmselgelt sõitsid puhkama, st niivõrd-kuivõrd – lõbutsema! 😛

Sharm oligi täis eeskätt egiptlasi, ja välismaalastest residente. Tõesti, hotellidesse polnud mul asja, kuid apartemendikülades olid basseinid nii täis, et raske oli leida vaba nurka neis, ilma mõnele vettehüppajale ette jäämata. Vanas Sharmis samuti olid teada-tuntud restoranid pilgeni täis näljaseid inimesi ja väravates ootasid rühmad reisisaatjate instruktsioonide taga. Kõik oli nagu vanasti, kui ehk et isegi veidi paremini!

Mul oli vanale turule ka asja vist üle kuue-seitsme aasta, kuna kui süüa ei soovi ja suveniire ei vaja, siis sinna nagu asja polegi olnud. Lastele käisime kõhutantsijanna etendust sealt kunagi otsimas… Kuid nüüd oli mul näpus nimekiri ja suundusin turule lausa varavalges, hommikupoolikul – kuna mulle lihtsalt meeldib seal päevavalgel ringi kõndida, et ma ikka korralikult näen, kus mis on.

Vahepealne närviline agressiivsus oli täielikult haihtunud… Ei tea, kas aitab asjale kaasa kevadepoole vastu võetud uus seadus, mis kuulutas seksuaalse ahistamise karistatavaks – suurt meediakajastust saanud mõne kohtuasja hulgas meenub näiteks keegi, kes telefoniga pildistas bussis magavat naist, ja paar tänaval neidusid kimbutanud (panid jala ette ja filmisid kukkumist) noorsandi. Igatahes on seadustes peituv sõnum vististi kohale jõudnud ning ainult paar leebet “Pozhaluista posmotrite!”-t kostus kõrvu ja mõni rutiinne “Welcome to Egypt!” Venekeelsete pöördumiste suhtes võtsin kasvatusliku lähenemise – astusin ligi ja laususin leebel, kuid kindlal toonil: “Vabanda, ma ei osta venelaselt!” Kuidagi peab ju inimeste maailmanägemust rikastama?

Otseseid ostusoove mul tegelikult polnudki – puha impulsskraam jõudis kotti, aga seda toredam ju! Tahtsin tegelikult leida kardinaõmbleja töökoda päris turu tagasopis. Kuid see oli varasel lõunatunnil veel suletud. Teel sinna möödusin aga kõigepealt vaibamüüjast, kellelt ostavad kõik ülejäänud, turul vaipu müüvad tegelased, seega seal ma tean on parimad hinnad. Temal oli kuhi kaltsuvaipu, millede hulgas üks fuksiaroosa sobis täpselt Ühe ja Kahe tuppa kirjutuslaudade alla. 105 egp ei ole üldse rahakotivaenulik hind, ma ei hakanud isegi kauplema, sest kohalikus vaibapoes on sobilikud süntovaibad päris mitu korda kallimad, ja naturaalsest puuvillast võib ainult unistada. Ega seegi polnud puuvill – kodus selgus, et miski värvitud sukk vist. Kuid vajaduse rahuldab ja seda lihtsamini ka on masinas pestav, mis on lastetoa puhul ikka tore võimalus.

Siis möödusin kaupmehest, kes tahtis mulle müüa kauneid värvilisi pimsskive, mis olid nii ühetaolised ja ideaalkujulised, et neid ilmselt keegi kusagil mingist vahumassist valab. Kuid natuke pimssi kulub ikka ära kliimas, kus 12 kuud ainult plätud jalavarjudeks on. 25 egp ühe eest ma suisa maksta ei tahtnud, kuid 75 egp eest 10 tükki olin nõus võtma. Küllap oli seegi kordades üle makstud, aga mul oli hea tuju ja natuke oli neist kahju ka – isegi kolm õnnetut aastat selja taga!

Pimsimüüjale selja keeranud, läksin näppima üle tee mingeid huvitavaid keraamilisi aialaternaid – soojas sumedas õhtus lisab natuke valgust ikka veidi romantikat – kui nägin ukse kohal suurt silti: Nefertari! Siin ta siis oligi, see loodusliku kosmeetika müügipunkt vanal turul, mille kohta olin tuttavatelt vilksamisi kuulnud. Vahepeal varem oli Nefertarit Sharmis üsna raske leida ainult mingitest üpris omaldastest õhtu veetmise sihtkohtadest nagu Alf Leila jms.

Nefertarisse astusin muidugi sisse ning et mind juhuslikult just kimbutas näokreemi nappus ja ka kenasid käterätte parasjagu palju puudu, siis umbes selliste ostudega ka väljusin – kena looduskarva vannilinade komplektiga 105 egp ja kreemi sain poolmuidu, sest seda oli veel viimane jäänud ja suvepalavuses kipub too muidu aastase säilivusajaga kraam kangesti rääsuma minema. Mind too kübeke rääsunud lõhn ei häirinud, sest teadsin et külmkapis see kiiresti möödub ja alt saab näpuga värskemat koukida. Vähemalt ei pea nüüd kreemi pärast ekstra Kairosse sõitma!

Käterättide puhul mõtlesin, et sarnase kvaliteedi hind võib olla ka u 15 egp tükk, millisel juhul maksin umbes poole üle, kuid meie oma provintsilinnakeseski võidakse küsida ka poole rohkem, kuna kenamat kraami müüvad peaaegu ainult “butiigid” ja need on juba nime poolest mitte miski säästukoht.

Nii et üle ma nagu ei maksnud, siiski oli kaupmees nii rahul, et suskas mulle veel ka keraamilise “Fatima käe” kotti. See teada-tuntud prohveti tütre käe kujutis nimelt hoiab igasuguse kurja ja muidu paha eest. Tühjalt seisvasse puhkusekorterisse hobuseraua kohta täitma – nagu loodud! Ma muidugi ei teadnud et Fatima on prohveti tütar – see selgus palju hiljem! Nii et kuidas ma nüüd Teispoolele asja selgitan, ei tea. Mõtlesin et niisama mingi kõvema iseloomuga naisterahvas folkloorist, ja sellised on mulle ikka meeldinud! B-)

Vahjepeal sai raha otsa aga kohalike abiga leidsin mingi mulle tundmatu panga automaadi (seisin täpselt selle taga, kui küsisin), mis häda kiiresti ja korrektselt leevendas.

Õhtul tulime turule tagasi – värskelt Sharmi puhkusekorteritesse investeerinud mitmel muulgi eestlasel oli endiselt kardinaid vaja ja ka süüa oli kusagil vaja! Seekord valisime igamehe stampkoha ehk El Masrien grillrestorani – tolle esimese Sharmis ilmselt, kuhu iga reisiesindaja, kes oma nime väärib, puhkajaid kindlasti juhatab. Restoran jõudis revolutsioonieelsetel tippaastatel kõvasti kasvada ja väljas tänaval istub nüüd vähemalt sama palju rahvast kui istub sees, sh ka tol õhtul olid koht pilgeni täis. Kuid ega seal pikalt aega ei viideta – tellitakse, süüakse, ja – aidaa! Seega tühja laua leidmine polnud ka probleem. Üllatas, et (kestvast populaarsusest hoolimata) teenindus oli endiselt tähelepanelik, viisakas ja äärmiselt kärme! Menüü samas oli vähemalt kolmekordistunud ja sisaldas täidetud tuvidele lisaks nüüd ka selliseid Egiptuse hittroogi nagu molokhia leem jänesepraega ning riisiga täidetud viinamarjalehed. Mulle tegelikult meeldivad viinamarjalehed riisiga täidetud köögiviljadest kõige vähem, kuna langeb kokku Gruusia köögiga ja ka maitse on neil lehtedel alati kergelt hapukas. Kapsarullid ja täidetud suvikõrvits või paprika on hoopis teine lugu, kuid neid nagu silma ei hakanud.

Eestlaste rõõmuks oli rivis ka egiptlaste üks lemmikuid – tomati ja lihaga kartuli-ahjuroog, ning üks suisa euroopalik pihv + pipra-koorekaste, kuid tore siis, et ka see osa seltskonnast midagi hamba alla saab, kes ehk Egiptuse köögist nii vaimustuses pole. Ilm oli endiselt palav-kuum, söögiisu õige napike, kuigi mitte ka olematu, seega kolme naisterahva peale tellisime ühe jäneseprae molokhialeemega ja ühe kartulivormi, mille lasime pärast kaasa pakkida, sest ära süüa ei jõudnud. Toodi ju veel ka lauatäis erinevaid salateid ja dippe, ning kaks kaussi molokhialeent lasime ka juurde tuua. Praad koosnes aga “poolest jänesest”, mida oli täpselt kolm tükki ehk et meile täpselt jätkus. Maksime 150 egp ringis ehk u 50 egp nina peale, see sisaldas ka piisavalt viisaka jootraha.

Uut mosheed täpselt vana turu keskel, nagu rusikas silmaaugus, nägin nüüd esimest korda oma silmaga. Ilmne Kairo Tsitadelli ja Istanbuli Sinise moshee koopia, kuid eks ta sellisenagi lisab eksootikat, ja huvitavaid helisid õhtusse.

Järgmisel päeval käisin uurimas vastavatud uut Carrefouri keskmise suurusega marketit Sharmis SunTerra apartemendiküla külje all. Varasemal õhtutunnil võis marketis inimesi üles lugeda küll kahe käe sõrmedel, kui sedagi, aga eks Egiptuses üldiselt kipub kuumim kauplemisaeg jääma kesköö kanti, seega ehk olin seal lihtsalt liiga vara. Uus market peaks rõõmustama eeskätt jällegi kodusisustajaid Sharmis, sest koduelektroonika osakond nägi välja täiesti viisakas – õhukonditsioneeri, veeboileri, elektripliidi, külmkapi, pesumasina, tolmuimeja, rösteri, tösteri, hiiglasliku valiku telereid saab nüüd siit ühe ropsuga kaasa osta. Nagu ka veeämbri, põrandalapi, mitu meetrit puhastusvahendeid, mille vahel valida, jpms. Kodumasinapoode on Sharmis muidugi teisigi ja ehk tõsisemaidki, aga vähenõudlikumal puhul saab siit korraga ja vaevata, lisaks on Carrefour euroopaliku teenindusmentaliteediga koht, kus tead et asi vajadusel ka tagasi võetakse, ringi vahetatakse või muul moel mure ära lahendatakse.

Mulle hakkas sealt näiteks silma tolmukotivaba ehk topsiga pisemat sorti tolmuimeja u 350 egp. Paari harvakasutatava vaiba puhtana hoidmiseks just sobilik ja 1200W ka ei koorma liigselt niigi nõdrukest energiasüsteemi. Vaarikalõhnaga universaalne puhastusvahend kahhelpindade jaoks, miskilt edevama loomuga prantsuse firmalt…. Oo, milline aroom mitte teab mis meedivate ülesannete leevenduseks! 😉 Jne.

Veel ühe päeva veetsin uues Nabqi linnaosas. Pole ime, et eestlastele siinsed suured perehotellid üsnagi meeldivad. Need on ju enamasti päris rannas, või jalutuskaugusel rannast. Rajoon on veel uus ja värske ning palju kaunimalt haljastatud, kui vanemad linnaosad, sh Naama Bay. Ning tegelikult on siinsel kesksel tänavajupil olemas kõik, mis põgusaks puhkuseks vaja. McDonalds ja Burger King, kellele hotelli buffeelaud üksluiseks jääb. Starbucks (kas Eestis juba on ka mõni?). Üks hästi varustatud alkoholipood. Inglaste peetav pubi. Desiguali stiilis värvirõõmus, kuigi siiski omanäoline Itaalia moepood Denny Rose http://www.dennyrose.it/ 9D kino… Jne.

Nabqi puhul oli kõige toredam (augustikuus) mägedest puhuv värske tuuleõhk, mistõttu seal oli kõige ebapiinavam olla. Kui mujal Sharmis keset augustikuud oli isegi basseinivesi nii lämbe, et väljudes pidi minema külma dushi alla südamepuperdamist (jah eks ta ole…) maandama, siis Nabqi basseinid olid sulnilt jahedad. Muidugi mitte külmad – kus sellega! aga värskendavad küll, mis ju on basseini peamisi eesmärke keset suve.

Nabqist tagasi pöördudes (sõitsin ökonoomselt minibussiga – 3.25 küsis vana selle eest, naljatilk – mis raha see 0.25 enam on või kes sellist taskus kannab!?) oli teel ka üks pisteline turvakontroll. Eriti ülbiku muljega eriti noor tsiviiilrõivis ilmselt kaitsepolitseinik vms (vanem vormis keskastme politseinik lõi tollele alandlikult kulpi) kamandas seal vägesid, triibuline särk poolde vöösse lahti nööbitud, ees süsimustad päikeseprillid. Nagu kaitsepolitseiniku arhetüüp Egiptuse vanematest komööditest, või ka draamadest. Bussis oli üks rätti kandev egiptlanna, kellel kästi kaasas olev kohver lahti teha ja selles ka mõnevõrra soriti. Eriti põhjalikult seda läbi ei otsitud, rohkem nagu naljategemine tundus, aga samas ka – kas nüüd on rõhk naisterroristidel? poetasin vaikselt meie taga istuvatele egiptlastele, kes seda lugu meiega kaasa muigasid. “Täpselt nagu vanasti,” ütles Teispool selle kirjelduse peale, ja tegi teadja näo. 😛

Siiski suhtekorraldajad ja muud turundajad teavad, et mulje on peamine, ja Sharmist igatahes jäi täiesti ontlik ja turvaline mulje. 😉 Sharm on hambuni valmis ja külaliste ootel. Saab süüa, saab kodukraami, saab turisti kohvripõhja koduste rõõmuks ühte ja teist. Päris tuliuude Genena City kaubamajja Naama Bay panoraamkaljudel ma ei jõudnudki, kuigi vähemalt veebiuudise põhjal on seal avatud päris mitu hea ja kvaliteetse Egiptuse kauba kauplust – rõivaid, üleilma kuulsat Egiptuse voodipesu, isegi üks korralik raamatupood, rääkimata Tutankhamoni aarete minimuuseumist. Ometigi üks sihtkoht ka kultuursele eestlasele! Kui too nüüd ikka julgeb nii tegevusvabasse sihtkohta suunduda nagu Sharm ju põhimõtte poolest on. Siia ju ometigi ei tulda ringi rabelema, vaid nautima mittemidagitegemise hetke muidu kähkukas elus, ja mõnusat päikesepaistet turjal?

Kuigi eks maitseid ole erinevaid. Mulle Sharmis, üle mitme-setme aja, kohe väga meeldis! 🙂

 

 

 

Advertisements

9 thoughts on “Sharm el Sheikh sügishooaja eel

  1. Tänud toreda arvamusloo eest, aga meie perel sai eelmisel aastal Dahabi Hiltonist mõõt negatiivses mõõtkavas täis ja Egipti
    me sel aastal ei sõida. valisime seekord reisisihiks Dubai.

    • Võta heaks! 🙂 Hiltonil on Egiptuses vist küll 4 tärni või igatahes 4 tärni imago, ega ei ole lausa tippklassi hotell. Egiptlastele küll ka meeldib – et ikkagi Hilton – ja Eestis olen ka kuulnud, et parim mis teile seal tulemas. 😛 Igatahes oli läinud talvel peaaegu Hiltonisse broneerimise buum, ja niivõrd kui minu käest küsiti siis ma ka hoiatasin, aga eks otsuse teeb igaüks ikka ise ja ehk ei olnudki midagi paremat Eestis müügil ka. Kõige rohkem tegelikult teebki meelehärmi, kui keskpäraseks on muutunud eestlastele pakutav hotellivalik. Aga see selleks siis.

      • Tere Pia
        Kui sa oma Sharmi korteri sisustatud saad ja üürile annad ,siis kevadeks aprilliks oleks ma vast sellest huvitatud.Võid mulle kirjutada ,
        ,kui valmis broneerimiseks ja siis saab edasist arutada.Oleksin väga huvitatud sellest.Praegu ,aga tulen 25.okt.Falconisse nädalaks.Kevadel tahaks pikema puhkuse teha ja korter oleks väga hea idee.Jõudu ja jaksu ja loodan ,et võtad yhendust minuga.
        Erika.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s