Aleksandria 2015 – kiirelt ja asiselt, siiski taas meeldejäävalt

Jõudsime vahepeal teha kiire reisi Alexisse – neljapäeva õhtul sinna ja reede hommikul tagasi. Kümmekond inimest seal ootasid meie mett, ning ühel ja samal päeval edasi-tagasi sõita Teispool ei tahtnud. Küll kõigest selline Tallinn-Tartu vahemaa 170-180 km, kuid muidugi hoopis teistes liiklusoludes.

Nii on meie Alexis käigud mtunud järjest proosalisemaks, alates esimesest, kolmenädalasest romantilisest mittemidagitegemisest aastal 2005 kuni laste mere äärde viimise, neile suveriiete ostmise ja nüüd kogunisti lihtsalt mee müümise ehk lihtlabase ärini. 😛 Siiski, käsil on alles märtsikuu – loodetavasti jõuame enne sügist veel naasta ka lihtsalt puhkamiseks ja nautimiseks.

Ega Alex väga mahajäetud ei tundunudki, varasele aastaajale vaatamata. Tahtsime sõita linna ühest otsast teise, ligi 10 km, piki merevaatega promenaadi. Üks.. kaks.. kolm… viies või kuues takso oli üldse nõus nii pikka maad sõitma ja nõus hinnaga 20LE, mõni aasta tagasi maksis sama pikk ots 10LE. Aleksandrias elab 8 miljonit inimest ja iga päev külastab seda 1 miljon inimest, väitis vana tee peal jutulõnga venitades. Pani meid siis paar tänavat enne kohalejõudmist maha ja väitis et kaugemale ta nimelt ei pääsevat. Lonkisime viimased paarsada meetrit jala, meepurgid näpu otsas. Kuid tundus tõesti, et kesklinnas oli õhtul elu nii tihe ja taksodel 5LE kaupa tillukesi otsi tehes elu nii hea, et mingit pikka otsa loksumiseks võtta keegi neist ei viitsinudki.

Lisaks ei teadnud keegi aadresse. “Kus see asub,” visati nüri näoga autoaknast selle peale, kui üht või teist tänavat küsisime. “Ya-salam!” nagu egiptlased ütlevad. Kumb meist on Aleksandria elanik ja teenib leiba aadresside leidmisega? Kuid selgus, et ega tänavanimesid Aleksi elanikud ei teagi. Orienteerutakse hoopis “maamärkide” abil. Näiteks kohalejõudmise tuluke välgatas silmis hoobilt, kui palusime end viia “Nasseri automüümla” juurde, kuigi tänav, kus see müümla asub, ei tekitanud mingit äratundmismomenti. Samamoodi juhatati meile teed haiglate, hotellide, jõusaali(!), mobiilifirma endise(!) esinduse, silla ja kaubanduskeskuse abil. Hotell on praeguseks Hilton, aga juhatatakse siiani Ramada’d, mis ta oli siis, kui hoone kunagi ennevanasti ehitati. Mobiilifirma on kolinud linna teise otsa, aga esimese peakontori asukohta tuntakse siiani paremini kui uut… Anyway, järgmine kord siis oleme juba profid Alexis orienteerumisel, ja ka tänavanimesid ega majanumbreid ma klientidelt enam kunagi ei küsi.  Küsin hoopis, milllise poe või restorani kohal korter võiks asuda. 😛

Eriliselt rohkem me Aleksis ka aega ei veetnud, kuid ööbisime taas meie lemmikus Mansheya linnaosas ehk kaunites kuid odavates koloniaalperioodi hoonetes kesklinnas mere ääres. Hotelli õieti tahtsingi selle looga tutvustada.  “Marhaba” asub täpselt Orabi väljaku veeres, aadressiga Orabi 4, sh hotellid asuvad ka Orabi 6 ja Orabi 8 hoonetes. Kunagi aastal 2005 kõndisime sealt minuti jooksul välja, sest hoone tundus seest nii pime ja rusuv, puitpaneelseinte, tumeda mööbli ja raskete kardinatega, nagu need väiksemad ja odavamad kipuvad olema. Kuid meie lemmik, 20ruutmeetriste merepoolsete terrassidega “Abeer”, oli taas hinda kergitanud ja 300+LE ei tahtnud me odava hotelli eest maksta. 200LE eest näidati meile seintelt mahakooruva värviga, kingakarbi tüüpi boksi II korrusel, liiklustiheda Corniche’i kohal. Vastu lage õhuke riba metallraamiga aknaid….

Kõndisime siis ikkagi Marhabasse, kuna mul oli see meeles. Hotellis oli tehtud põhjalik remont just enne revolutsiooni, ilmselt 2010. aasta paiku, kui Aleksandria oli üheks suveks Lähis-Ida turismipealinn. Või kultuuripealinn? Midagi sinnapoole. Meile näidatud toas oli viisakas värske dushiruum, suur nagu tantsusaal, ja katusele oli juurde ehitatud hommikusöögirestoran, mille nurgaaknast ja välisterrrasilt isegi merd nägi. Alt üles viis muusikaline lift, mis ust sulgedes ja nupule vajutades käivitas selle loo:

(Jah! Iga kord.)

Meie toas oli 3 voodit, kokku neljale inimesele, ja uks kõrvaltuppa, mida siis on võimalik selle toaga ühendada. Egiptuse perekondadele mõeldes äärmiselt käepärane võimalus. Umbes kolmandal korrusel asuva toa rõdu avanes otse elavale Orabi väljakule – siit kesklinna suunas algavad Alexi peamised kaubatänavad ning asuvad mõned kõige kuulsamad hotellid, kohvikud jm söögikohad. Siit Quait Bey kindluse suunas algab Alexi turg ja jalutustee kaugusel asuvad mõned kõige paremaks peetavad kalarestoranid. Rõdult paistis hommikul otsapidi ka natuke merd.

Melu väljakul vaibus kesköö paiku ja und ei seganud. Ööbisime toas nr 134 ja maksis see luksuslik (rõduga!) lõbu kahele täpselt 225LE. Madratsid olid mitte kõige pehmemad, kuid korralik uus 30 cm paks vahtkumm, ja mitte mingid ära magatud liistakad. Padjad olid samuti kõvad, nii et Teispool väitis hommikul saanuvat neist peavalu (ja mitte klaasist ööjoogiks rüübatud “Ayami” veinist, aga see selleks). See-eest olid padjapüürid monogrammiga! Ka lina oli monogrammiga, voodipäis oli monogrammiga, restoranis tooliseljad monogrammiga ja võtmehoidjad monogrammiga nagunii. Esimest korda täheldasin Egiptuses säherdust mõõtmatut omanikuuhkust! Kuid tore ju siis.

Üleval söögisaali kõrval avastasime hommikul veel ukse sildiga “Royal Suite” ja palusime seda ka näha. Kahe magamistoa ja telekatoaga tegelikult ilmselt peredele ja mitte niiväga (lifti peale mõeldes arvanuksin et) noorpaaridele mõeldud numbrituba maksab 650LE öö. Mahutab 5 inimest ja lapsi näpuga lisakski, nii et ses mõttes jällegi igati mõistlik. Rõdu selles madalas lisakorrusetoas ei ole, see-eest on kohe kõrval avar katuseterrass, mis praegu märtsikuus seisis jõude, kuid soojematel kuudel tõenäoliselt on seal võimalik kas hommikust süüa või ka lihtsalt kohvi juua.

Hommikusöök oli ka päris tore, esimest korda nautisime ehedat Egiptuse hommikusööki – kummalegi kausike kuuma fuuli, ja taldrikuke pehme valge juustuga. Moosi asemel individuaalne pakike halvaad, mida ms valmistatakse seesamiseemnetest, mis on äärmiselt kasulikud tervisele, eriti ajutegevusele. Kohvi selles hotellis hommikusöögi hulka ei kuulunud (tee küll), kohv tuli eraldi tellida.

“Tuba 135?” hõikas keegi heledal häälel umbes 10 minuti pärast.

“134?” hõikas Teispool lahkelt vastu.

Küsijat see paraku ei rahuldanud ja hopsti! pöördus too ringi ja lahkus. “Kus meie kohv on,” nõudsime veel 5 minuti möödudes, olime hommikusöögiga juba ühele poole saamas. Kelner tuli asja uurima ning Teispoolega asja arutades (Teispoole ja mitte kelneri initsiatiivil) jõudsid järeldusele, et too 135nda toa otsija ilmselt oligi kohvi tooja, kohv nimelt tuuakse alt vastuvõtu kõrval asuvast baarist. No toodi siis uuesti… Türgi kohv, maksis 4LE. Meil muidugi lõbu laialt, et see kohvi jagamine nii numbriliselt täpselt käib. 😛

Kuid muidu oli hinna-kvaliteedi suhe igati rõõmustav ja peame plaani sinna koos lastega naasta, kuna neilegi olid ju voodid toakeses olemas.

Aleksandrias parkimisruumi leida õhtusel ajal on muidugi suhteliselt võimatu. Meil õnnestus asjaajamistelt tulles parkida täpselt hotelli ette, kus selleks kellaajaks olid juba muud huvilised kauplejad ja ostjad oma autodega lahkumas, kuid täpselt hotellikesest üle väljaku asub ka mitmekorruseline parkimismaja. Saab end kohale sättida ja edasi-tagasi liikuda soovi korral ainult jala, selline asukoht.

IMGP6614x

IMGP6649x

IMGP6643x

IMGP6623x

IMGP6622x

IMGP6624x

IMGP6642x

IMGP6633x

IMGP6638x

IMGP6632x

IMGP6628x

IMGP6644x IMGP6645x IMGP6646x

IMGP6639xx orabi

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s