Tähtpäevad ja kombed Egiptuses

Lapse nr 1 esimese sünnipäeva eel lauda sättides panen muuhulgas valmis suure ämbri veega. Vaase on meil ju veel vähevõitu, kuid sugulasi on tulemas mitmest perest, kokku oma kolmkümmend tükki.  Miks Teispool seda jälgib vaikse muigega, ei jõua mulle kohale enne kui pärast külaliste lahkumist: ämbris vedeleb täpselt üks lillekimp, tõsi küll – egiptlaslikult pompöösses seades.

Külla minnes nõudsin algul ikka, et kaasa osta tuleb ka kimp lilli. Et Eestis me viime lilli, või igatahes mina viin. Mõningase vastuvaidlemise saatel Teispool sellega harilikult siis ka nõustus, kuid lilledele lisaks ostis kindlasti ka kilekotitäie puuvilju või hiigelsuure karbiga kooke. Koogid, kujunduslikest erinevustest hoolimata, on alati täpselt ühed ja ühe maitsega ning vähemalt pooled jäävad enamasti söömata. Kuid ostmata jätta ei saa, ja ainult lilledega minna ei tohi. “Võidakse arvata, et me pole piisavalt lugupidavad,“ütleb Teispool. Nagu oleksid lilled midagi väheväärtuslikku ja alamat riigis, kus just puuviljad ei maksa sama hästi kui mitte midagi, ja külastatav pere on neid ka ise ostnud. Kuid reegel on selline, et külla minnes viiakse kas puuvilju, kooki, või midagi juua, või nii üht kui teist, midagi söödavat ühesõnaga, ja mida rohkem, seda uhkem.

Lilled… nendega ei oska üllatunud vastuvõtja kohe midagi peale hakata. Puuviljad ja joogid viiakse kööki ja võimalik et süüakse õhtu jooksul ära, kuid lilledega võib juhtuda, et need unuvadki kapi servale kuivama. Või eelistab perenaine need enne kuivatada, ja siis alles vaasi panna? Kuna enamik lilleseadeid kodudes on kuivatatud või lihtsalt paberist. Kuigi elus lill ei maksa suurt mitte midagi, siis tulevane pruut ostab uue kodu tarbeks muuhulgas ka mitu plastmassist lilleseadet. Sest need on ju nii ilusad.

Miks ühed sugulased siis ikkagi sünnipäevaks lilli tõid? Sest meie viisime lilli neile!

***

“Mäletad sa, palju onu Dudule viimati pihku pistis?” pärib Teispool, kulm kipras.

Kuna tema gümnaasiumiealine onupoeg on just edukalt lõpetanud käimasoleva klassi eksamid. Sobiv põhjus läbi astuda ja viia väike kingitus – nuts raha!

“Äkki otsiksime mõne raamatupoe, ostaksime kasvõi sõnaraamatu või mõne kena pastaka,” tõrgun mina mumeelest natuke labase, kuigi muidugi ääretult pragmaatilise raha raha vastu vahetamise mõtte ees.

Kuid esiteks asub lähim teada olev raamatupood Kairos ja teiseks ei võta Teispool mu ideed kuuldagi. Lähim raamatusarnane ese, mille ta on nõus rahatähega seoses kinkima, on kirjaümbrik. Sest komme on selline, et kingitakse, kui mitte kulda, siis raha, ja raha vastu taas raha, ning midagi muud oleks lihtsalt pentsik või isegi solvav.

“Nagu poleks neil omal raha seda osta,” nendib Teispool.

Viisakas on mäletada, mida üks või teine sugulane tõi või kinkis ning viia vastu täpselt samas mõõdus.

***

Sünnipäevi Egiptuses tegelikult eriti ei peeta, vähemalt mitte külades, kus kõik kõiki tunnevad ja omavahel sugulased on. Selgituseks ütleb Teispool, et kõiki sünnipäevi pidama hakates oleks vähemalt igal nädalal kellelgi sünnipäev, mis oleks koormav nii ajaliselt kui rahaliselt. Ka peresiseselt ei peeta sünnipäevi. Äi ei pea oma sünnipäeva oluliseks. Ämma sümboolne sünnipäev on oktoobrikuu esimesel päeval. See on selline kokkuleppeline kuupäev, sest keegi ei mäleta, millal ta sündis, ta ise ka mitte. Üks teine, üpris noor tuttav, jällegi on oma ametlikes paberites, IDkaardil jne, kaks aastat tegelikust noorem. Kuna tema isa tema sündides millalgi tuhande üheksasaja kaheksakümnendate lõpupoole töötas parasjagu välismaal, nagu paljud edasipüüdlikud egiptlased, siis järgmine lähem kord tagasi jõudes läkski poja sündi kohe registreerima ja selline see poja sünnikuupäev ja aasta siis jäigi.

Kuid kui ma vaatan, kuidas Teispoole õde hoolega viib oma tuppa ära suure punase roosi, millega tema sünnipäeva tagasihoidlikult tähistame, ja seda veel pikalt vaasis hoiab, siis… on ilmselge, et tema sünnipäevast, tema pisikesest isikust üldse hoolimine on talle vägagi hinge läinud.

Jõukamates ringkondades, kes elu ka muul moel euroopalikult korrraldavad, on lapse sünnipäev aga vägagi suur ettevõtmine, mis sageli peetakse väljaspool kodu näiteks lastedisko vormis, kuhu kutsutakse mitte ainult sugulased, vaid siis juba ka terve lasteaiarühm või kooliklass, muidugi koos vanematega. Kõik kokkutulnud saavad kaasa väikese meenekoti, mis sisaldab lastele väiksemaid mänguasju või pliiatseid, emade tarbeks aga näiteks meigiesemeid või muud väikest ja rõõmustavat.

Selleks, et sünnipäeva pidada, tuleb muidugi enne sündida. Traditsiooniliselt kolib last ootav naine nelikümmend päeva enne oodatavat sündi vanematekoju, et iga päev ema hoole all olla ja nii ka sünnitada. Kuna mehed ju käivad tööl, ja sageli kodust kaugemalgi, ning on lapseootusega seotud asjaoludest veel vähem teadlikud, kui naised, siis üpriski mõttekas komme.

Sünnimoment, kuna noor elu on ju õrn, annab ainest rohketeks ebausuga seotud kommeteks. Näiteks Teispoole õe tulevase mehe õde (sic!) emaks saamise puhul kombekohaselt õnnitlema sõites näidatakse meile uhkusega beebit, kelle silmad paksult millegi söetaolisega kokku määritud. Beebi kissitab koledasti ja silmi eriti avada ei taha. Mina ka ei tahaks! Kodus pärin Teispoolelt järele ja saan teada, et silmad määritakse söega selleks, et kasvaks suurte silmadega tüdruk!

Seitse päeva pärast sündimist peavad nii moslemid kui koptid beebivarvaste tähistamise üritust – beebit kantakse toas ringi, rongkäik sabas ja lauldakse spetsiaalseid laule, seejärel asetatakse titt toa keskele kõikidele vaatamiseks. On ka säilinud paganlik komme kurjade vaimude peletamiseks – beebi asetatakse põrandale ja ema peab seitse korda temast üle astuma!

Beebile tuleb kindlasti tuua kingitus, harilikult kulda. Mida või millises väärtuses, ei olegi nii oluline, peaasi et keegi tühja käega ei tule. Kuna kuld jääb lapsele (teoreetiliste) mustade päevade varuks. Harilikult on kingitavatel ehtekestel kangeima karaadiarv – kakskümmend üks – mis on araabiamaade harilikeim kullastandard.

Sestap Lapse nr 1 sünnipäeva lõppedes loeme kokku kingitusi – üks… kaks…. kolm kuldsõrmusekest ja väike medaljon ketiga. Muidugi need paarimillise läbimõõduga sõrmused ei kaalu ju midagi ja sellisena pole ka teab mis kohutav väljaminek. Kuid mida sellise rõngakesega teha? Vanuses, mil selline lapsele sõrme mahuks, ta tõenäoliselt sööks selle ära või kaotaks liivakasti. Ja pärast on sõrmus juba pisike… Selgub, et sõrmused saab juveliirile tagasi viia ja järjest vahetada mõne suurema, sama kaalu ja väärtusega kuldeseme vastu. Ehete selline vahetamine või tagasimüümine väikese tasu eest on siin harilik komme, on ju lahutatud naised ajalooliselt just nii oma shabkast ära elanud. Ja siin tuleb kingituse karaadiarv vägagi mängu.

Kord viime juveliirile kaaluda ühe kopsakamat sorti valgest kullast sõrmuse, mille olen ostnud kunagi puhtalt osturõõmust, kuid nüüd tüdinud. Oletame et iseenesest ühelt Saksa juveelitoodete messilt leitud väikepartiiline disainisõrmus võiks siinses moslemikeskkonnas päris hästi peale minna. Nimelt ei kanna kombekas moslem tegelikult kulda, millist ülemäärast edevust pühakiri ei soosi, vaid hõbedat, või siis kompromissina valget kulda.

Juveliir lähebki suhteliselt elevile, kuid ainult hetkeni, mil suurendusklaasi alt tuvastab sõrmuse markeeringu. „See… see pole ju 12 karaatigi,“ ägestub vana värisevil käsil sõrmusest peaaegu et eemale põrkudes. (Saksamaal müüakse kuni üheksakaraadist kulda.) „Oleks ta 21 karaati, ma võtaksin selle mis tahes hinnaga, aga see… seda ei saagi ju kullaks nimetada.“ Ja viisakalt peaaegu et viskab sõrmuse, ja meid koos sellega, poest välja. Nüüd meenub mullegi õrnalt, et ostes sõrmuse karaadiväärtusest tõenäoliselt juttu oli, kuid et ma sellele tol hetkel mingit tähelepanu ei pööranud, kuna mind köitis ehte kunstipärane välimus, mitte „kangus“. Kuid seda juttu juba aiman, et võin kodus oma padjale rääkida.

***

“Äkki paneksime rahad kokku ja ostaksime hoopis selle kena ristikese,” teen Teispoolele ettepaneku, kui oleme onutütre vastsündinu jaoks kingitust välja valimas. Kuna sobivahinnaliste pisikeste kuldesemete valik antud poes tundub veidi nigel ja muusse poodi Teispool pole nõus minema. (Kuna meie pere ostab traditsiooniliselt selle kullassepa käest!) Filigraantehnikas teostatud väike rist on silmatorkavalt kaunis, kuid kahjuks ka kaalult kopsakamat sorti.

“Aga meid on ju kaks peret,” vastab Teispool. “See ei lähe kuidagi, et kaks peret, aga ainult üks kingitus!” Ja ostetaksegi hoopis kaks suhteliselt vormitut, kuid hinnalt sobivat medaljonikest.

***

Ka elatud elu mälestamine on siin kandis põhjalik ettevõtmine. Kuigi maetakse meie, põhjamaa mõistes ülepeakaela – hommikul eluküünla kustutanu harilikult veel enne õhtut. Oletan, et siin on oma osa kohalikul kliimal, mis suuremal osal aastast ei soosi kadunukese pikka hoidmist ümbritseva temperatuuri tingimustes. Ka mingit külmkambris hoidmist ega lahkamist ei toimu – palju olulisemaks, kui surma põhjuse teada saamine, peavad nii koptid kui moslemit kadunukese säilitamist füüsiliselt puutumatuna. Ei tea, kas hilisema pikisilmi oodatava ülestõusmise nimel? Seetõttu on omamoodi matusekombestiku osa näiteks ka haiglas surnud kadunukese poolsalaja sealt “näppamine”, muidugi siis hariliku käepärast oleva autoga, kuigi lausa taksoga siiski vast mitte.

Surmateate saabudes jätavad lähisugulased õe- ja vennalasteni välja pooleli, millega keegi just tegelenud, ja tõttavad haiglasse või surnu majja kombekohast abi ja tuge osutama.

Enne istuvad Teispoole ema ja õed harilikult arutama, mida selga panna. Ei, ärge muiake, tegemist on vägagi tõsise küsimusega, mille vastu eksija võivad kurjad keeled ära märgistada veel pikaks ajaks. Sest üldiselt tuleks surma puhul leina märgiks kanda musta – vahetud sugulased aasta, kaugem ring nelikümmend päeva ja muud külalised vähemalt kaastunnet avaldama minnes. Kuid (pane tähele!) musta pole viisakas kanda, kui sisened surnu majja vahetult peale surmateadet. Kuna see võiks signaliseerida, et oled surmaga lausa entusiastlikult kiiresti leppinud, samal ajal, kui ilus oleks, et tõttad kohale vastu kõiki ootusi lootes lahkunut veel elusana eest leida. Ema ja õed otsustavadki tagasihoidlikumate, kuid mitte-mustade kostüümide kasuks.

* * *

„Mis siis on olulisem?“ viskan Teispoolele oma parimal ära-puutu-plahvatan! -toonil. „Minu siiras kaastunne või mu kostüümi värv?“  Teispool ei vasta.

„Võib-olla võtad siis riidepuu mustade riietega minu asemel kaasa??“  ei saa mulle veel küllalt.

Teispoole kulm on kortsus ja õhk meie vahel täis elektrit, kuid kaalul kohaliku kombestiku vastu on minu üks põhilisemaid põhimõtteid – et inimese kvaliteedi üle ei otsustata selle järgi, mis tal seljas on, ei otsustata väliste ja pinnapealsete asjade alusel.

Surnud on lähedase sugulase poeg, alles lapseohtu noormees, hommikul surnud ja pärastlõunal maetud, ning ees seisab kaastunde avaldamise külaskäik. Minul aga, oleme ju vaid paari kuu eest Sharmist Menoufejasse kolinud, pole kapis ühtki musta rõivaeset. Ei kanna ju normaalne inimene 40kraadises palavuses musta?! Kuid nii see on, et leinav naisterahvas siinmail peab olema rõivastatud musta ja ainult musta, ja miski muu oleks tõlgendatav kas ränga solvangu või äärmiselt frivoolse käitumisena. Onunaine X, selgubki hiljem, ilmus matustele (teadmata põhjustel) beezhis jakis, milline teguviis leiab ulatuslikku käsitlemist kõigis sündmust puudutavates aruteludes veel päevi hiljem.

Nii mul jääbki seekord külla minemata. Hiljem muidugi ostame mulle komplekti musti rõivaid, sest pole ju ka vaja lausa nimme nt leinava ema tundeid riivata. Teispoolega lepime ka ära, ega üle kolme päeva selleks harilikult ei kulugi.

P.S. Mis värvi rõivaid kannavad mehed, ei ole seejuures, nagu ikka, üldse oluline.

***

Koptide puhul järgneb nüüd lahkunu mälestamise palvus esimeses kirikus, kus selleks õnnestub aeg leida. Et moslemite palvused on korrapärased, mälestatakse lahkunut surma hetkele järgneva esimese taolise käigus.

Maetakse nii koptid kui moslemid ühtviisi küla kalmistule perekonna hauakambrisse. See on väike, sageli silinderja katusega maapealne ehitis, mille uksest surnu lihtsalt sisse kantakse, maha asetatakse ja uks tema järel suletakse. Just sellistest kambritest koosneb muuhulgas Surnute Linna all tuntud rajoon Kairos.

Kes leitakse surnuna tänavalt ja jääb tuvastamata, ja keegi teda taga ka ei otsi, maetakse kodutute „ühishauda“. Üks julge hingega eestlanna Tartu kandist, kes oma silmaga sellist kohta Surnute Linnas vaatamas käis, rääkis, et kõigepealt laskuti treppi mööda pikka maa-alusesse koridori. Selle ühte külge pinnasesse olid uuristatud ruumid meestele ja teise naistele. Iga palakasse mähitud keha viiakse sellisesse ruumi, ja kui teatud arv on täis saanud, müüritakse ruum kinni ja avatakse kõrvale uus. Kuni ruum on kasutusel, sisaldab ta niisiis aga erinevas lagunemisastmes kehi järgmisi ootamas…

Kadunuke puhkama saadetud, kogunevad kaastunnet avaldada soovivad koptid seejärel leinaja majja, kus loetakse ette piiblit või mängitakse lindilt mõnda koptide kirikupea asjakohast jutlust. Kui see lõpeb, või korrapäraste vaheaegadega juba varem, tõuseb keegi vanem austusväärne isik ja tänab tulijaid jumala nimel. See on märgiks, et nüüd võib püsti tõusta, käia kaastunnet avaldamas, ja lahkuda, tehes ruumi järgmistele tulijatele.

Moslemid, eriti suurema pere või populaarsema lahkunu puhul kogunevad seks puhuks tänava veerde püstitatud telkides, mis oma kirjude kangastega meenutavad pulmatelke, selle vahega, et toolid nendes on asetatud mitte keskele, aga seinte veerde ning puudub pruudi ja peiu poodium. Sel puhul loevad nemad ette koraani. Kaastundeavaldajad tulevad kohale, kuidas keegi jõuab, ja istuvad maha kuulama. Kui loetud on umbes neljandik traditsioonilisest peatükist, teeb ettelugeja pausi. Kõik selleks ajaks kogunenud tõusevad nüüd püsti sugulastele kaastunnet avaldama ja seejärel lahkuvad, tehes ruumi uutele tulijatele. Koraani ettelugemise ajal niisiis võib küll saabuda ja vaikselt vabale kohale istuda, kuid mitte püsti tõusta ega lahkuda.

Traditsiooniline matusejook on kange must ja suhkruta kohv. Et mina joon samasugust, siis Teispool kiusabki mind vahetevahel, et joon “matusekohvi”. Toidu ja joogi osas tehakse sel puhul üldse peent vahet. Kui surnud on päris vana inimene, siis pakutakse joogiks võib-olla isegi teed ja kohvi sisse suhkrut. Kuid noorema ja traagiliselt elu kaotanu puhul ainult kibemusta kohvi. Ning toitudest pole lubatud pakkuda mitte midagi hõrku või meeldivalt lõhnavat või muidu luksuslikku. Seetõttu pole lubatud pakkuda näiteks õunu, arbuusi, aga ka mitte molokhaia suppi, millel on iseäralik tugev lõhn, mida egiptlased ise üsnagi naudivad. Pakutaksegi siis enamasti midagi lihtsat, nagu riisi köögiviljadega, ning puuviljadest banaani.

***

„Mul on tunne nagu ma oleksin nüüd tõesti vanaks saanud,“ ohkab Teispoole õde oma elu esimestelt matustelt naastes. Sest lapsed ja noored matustel kaasas ei käi, kuid juba kihlunud ja peatselt abielluv neiu, kaugelt üle 20 eluaasta vana, loetakse ses mõttes peaaegu täieõiguslikuks täiskasvanuks.

Ka last ootav või imetav naine käib erandite hulka, sestap pole ka mina veel ühelegi matusele jõudnud. Loodetavasti jääb see veel kauaks nii.

***

Neli päeva pärast matuseid kogunevad koptid taas pikale palvusele kadunukese majas, millega tähistatakse hinge lahkumist kehast. Seks puhuks on lahkunu lähimad harilikult tellinud mõne lahkunut meenutava nipsasjakese kõigile muudele sama suguvõsa peredele jaotamiseks. Selleks võib olla palveraamat kadunukese pildiga kaanel, või kell või peegel, kus samuti kadunukese näolapp peal. Või taskukalender või võtmehoidja. Minule tundub selline kadunukese surmajärgne seinal või peos eksponeerimine veidi õõvastav, kuid ülejäänuile mitte!

Ning veel kord kogunetakse palvusele neljakümne päeva möödudes. See on ühtlasi see verstapost, mil kaugema ja vanemaealise, loomuliku vanaduse teed lahkunu puhul ametlikult lõppeb leinaaeg ning naised võivad oma mustad rõivad taas värvilisemate vastu vahetada. Jälle võib kuulata muusikat, vaadata telerit, ning suguvõsa noored võivad edasi veeretada vahepeal stoppama jäänud kihluste ja pulmade plaane. Hoidku aga taevane vägi selle eest, kui lahkub väga lähedane inimene, nagu oma laps või ema-isa, või abikaasa. Sel puhul leinab ontlik kopt vähemalt aasta, ja olgugi ta tütar parimas meheleminekueas ja pulmade tähtpäevgi juba ammu paigas – võib juhtuda, et terveks aastaks peavad noored oma plaane siis edasi lükkama, ja sama kaua ka kõik pere naisterahvad musta kandma. Aasta pärast tellitakse siis veel kord palvus lahkunu mälestuseks.

***

Kui oluliseks peavad egiptlased lahkunu mälestamist ja kaastunde avaldamist, näitab sellest sündinud egiptlaste “oma” sõbrapäev, mida tähistatakse neljandal novembril. Traditsiooni algatasid kaks venda, leheomanikud-ajakirjanikud Ali ja Moustafa Amin, millalgi 1970ndatel ühe matuse ajendil, kuhu ühtki kaastunde avaldajat saabunud polnudki.

Inimeste süvenevast ükskõiksusest ärevil, kutsusidki vennased tähistama üldrahvalikku üksteise meelespidamise ja üksteisest hoolimise päeva, mis siis sugugi ei puuduta ainult armunuid või muid südamesõpru.

Meedia rohkel toel ja meelespidamisel, ning et tegemist “meie oma, Egiptuse valentinipäevaga”, on see nüüd nooremate egiptlaste hulgas ja eeskätt linnades tõepoolest veidi levinud.

Samade vendade algatatud on ka Egiptuse emadepäev 21. märtsil.

Koptide lasteaias, kus meie “Üks” ja “Kaks” rõõmsalt kaasa löövad, tähistatakse emadepäeva alati kontserdiga, mida oma kohaloluga austab kindlasti ka kohalik Menoufeya piiskop. Ettekandeid alustavad laulude ja luuletustega kõige väiksemad lavale lubatavad – kolmeaastased – ning lõpetavad kuueaastased koolieelikud. Viimased esitavad harilikult näidendi, mis on hoolikalt selgeks õpitud ja kujundatud ning olulist sõnumit edastav vägagi tõsine ettevõtmine. Näiteks üle-eelmise aasta näitemäng käsitles ema, kes kogemata lämmatab surnuks enda kõrval magava imiku ja asja varjamiseks vahetab selle naabrite beebiga. Tegelasteks siis ema, isa, naabrinaine ja (muidugi) abona. Õõvastavaks pidasin teemat vist ainult mina…

Läinudaastane näidend käsitles veidi helgemalt Santa Monica (muuhulgas paranevate alkohoolikute kaitsepühak) elulugu.

***

Egiptuse muud üldrahvalikud tähtpäevad jagunevad moslemite ja kristlaste religioosseteks tähtpäevadeks ning muudeks riigipühadeks, mis harilikult saabuvad ootamatult, kuna keegi neid ei mäleta ega ka tähista, nagu näiteks iseseisvuspäev 23. juulil või relvajõudude päev 6. oktoobril. Ilmalikku uusaastat ei tähistata.

Moslemite kaks suurimat püha on ramadani lõppemist tähistav Eid el Fitr ehk paastulõpupüha ja aasta peamist palverännakuaega tähistav Eid el Adha ehk ohvripüha. Väiksemad on islami uusaasta ja millalgi kevade saabumise paiku prohveti sünnipäev. Koptide pühad on kopti jõul 7. jaanuaril ja kopti kirikuaasta suurim tähtpäev – lihavõtted. (Koptid nimelt peavad Kristuse surma meie patuste eest tema sündimisest olulisemaks.) Jõulud ja lihavõtted on üsna vastselt samuti riigipüha, kuna moslemid hakkasid nurisema, et koptid ju moslemite pühade aegu on vabad. No aitäh neile, igatahes!

Kuid kõik koos niisiis tähistavad kevadpüha Sham el Nessimi, mis traditsiooniliselt saabub lihavõtete järgsel esmaspäeval ehk siis just nagu kopti kirikukalendri järgi! Sham el Nessimi on tegelikult paganlik püha, mida on peetud juba nii kaua, et püha ja nime tekkimise kohta liigub üsna erisuguseid selgitusi.  Kuid tema sisuks on saabuva kevade üle rõõmustamine, selleks harilikult terve perega rohelusse minnes, söögikorv kaasas. Omamoodi Egiptuse jaanipäev siis.

Traditsiooniline Sham el Nessiimi toit on feseekh ehk hapukala – kala, mida on tünniga poolsoojas hoitud just nii kaua, et liha luudelt lagunema hakkab – kuid mitte ka kauem! Õige kala lagundamine on peen oskus, mida sellega tegelevad perekonnad põlvest põlve üksteisele edasi annavad. Ning sellel kalal on üksjagu hinda. Kuigi alati on müügil ka odavamaid kahtlase taustaga imitatsioone, millest saadud toidumürgitusi ajalehed pühade järel siis kommenteerivad. Kuna roiskunud kala on siiski üpris ohtlik toiduaine.

Sham el Nessim on sobiv aeg osta lastele uued suvised rõivad. Egiptuse tähtpäevadele ongi iseloomulik, et alati ostetakse lastele täiskomplekt uusi rõivaid. Eks nad ju kasvavad ka parasjagu nii, et paar-kolm-korda aastas ongi värskendust vaja, ja ega palju enam neid rõivaid mõnes peres polegi ka, kui see parasjagu ostetud komplekt ja paar vanemat ehk. Kuid laste südametes on tähtpäevadel seetõttu kindlasti eriti kirgas tähendus.

Lisaks siis tähtpäeva peotoidud. Näiteks ramadaniajaga käib kaasas kunafa – õlis küpsetatud nuudlitaoline magus mass, mida spetsiaalsest pritsist pihustatakse aeglaselt keerlevale tulisele plaadile. Ramadani saabumise eel on alati märgata kuidas käidavatel, kuid vähema liiklusega tänavatel, tihti mõne moshee lähistel, tekivad tänava kohale telgitaolised katused ja ilmuvad lagedale hiiglaslikud pöörlevad kunafa-küpsetid, ainult selleks ajaks ja ei enam. Ning traditsiooniline ramadanijook on hernekauna taolisest kuivatatud puuviljast keedetav pruunikaspunane kharoub, seda müüb meie kandis spetsiaalne ringi rändav mahlakaupmees eeslikaarikult, kõrgete läbipaistvate mahlatornide seest. Ramadani toite ja jooke on muidugi palju rohkem, kuid need kaks on just sellised mis ka mulle kui mitte-moslemile silma on jäänud. Kumbki pole muidugi otseselt islamiga seotud, vaid lihtsalt traditsioonilised siinsed road.

Eid el Fitrit ehk ohvripüha (mina ütlen selguse mõttes ka: lambatapupüha) iseloomustab siis vist rohke lihasöömine. :)

Koptid seda kõike kaasa ei tee, kuid neil on omad traditsioonid. Näiteks paast “murtakse” harilikult kohe viimase paastupäeva hilisõhtul kohe pärast südaööd – keegi ei malda hommikuni oodata! Pere istub juba lauas, kahvlid pihus, ja ootab kella kukkumist. Kuu või isegi kaks liha, piima ja munadeta läbi ajanud koptid pakuvad sel puhul kindlasti näiteks keedetud praetud muna – ehk siis muna, mis on keedetud, siis kooritud, ja õlis üle praetud. Eks alustasid juba vanad roomlased rikkalikku kõhutäitmist just munadest… Lisaks kaunistab lauda võimalust mööda mõni ebatavalisem liharoog – kalkun või lambakints või muud suuremat – ning selle liha keeduleem, ja kindlasti ei puudu praetud maks.

Euroopa jõulud peame minu eestvedamisel harilikult lõhe abil, kuna sel ajal alles kestab koptide paast. Õnneks on jõulueelse paastu ajal kalaroad lubatud, välja arvatud kolmapäeval ja reedel, mis on eriti range paastu päevad läbi aasta.

Paastujärgne esimene hommikulaud kaetakse lihtsamalt külma juustu ja singi abil, ning enne seda tuleb ämm traditsiooniliselt pühade puhul head uut aastat soovima, kaenlas mitu-setu küpsisekarpi igale perele. Neid küpsiseid nimega kahk, millega tähistavad pühi nii moslemid kui kristlased, saab osta kohvikutest, kuid neid valmistavad ka osavnäpp-naisterahvad kirikute juures spetsiaalse tellimuse peale, ja kuigi sisult harilikud muretaignaküpsised, on need nii suus sulavalt head, et kord, kui magusanäljas minule erandlikult küpsised juba viimasel paastunädalal kätte toodi, suutsin ma vaevalt säilitada mõned raasukesed ka Teispoolele nautimiseks.

***

Olulisemate riiklike ja usupühade aegu jooksval ja järgmisel aastal saad vaadata siit:

http://www.ameinfo.com/egypt_public_holidays/

 

 

Advertisements

5 thoughts on “Tähtpäevad ja kombed Egiptuses

  1. Väga huvitav lugemine, eriti koptide poole pealt.
    Moslemite osas ma täpsustaksin veidi. Beebivarvaste tähistamise üritus on puhtalt kultuuriline, moslemitel on tegelikult katsikud, mida nimetatakse aqiqa – poisi puhul tapetakse 2 lammast ja tüdruku puhul üks ja siis see loom küpsetatakse ja kõik tulevad külla seda sööma. See toimub kas 7, 14 või 21 päeva pärast sündi või kunagi edaspidi. Sel päeval aetakse maha poisi puhul ka juuksed ja selle kaalus kullagrammiga võrrreldes tuleb anda vaestele almust. Ja traditsiooniliselt tehakse ka poisile sel päeval ümberlõikus. Samuti tuuakse siis kingiks kulda või raha.
    Mosleminaine võib kanda mistahes karaadiga kulda, valget ja ka hõbedat, see ei näita, et ta on kombekam või vähem. Mehed üksnes ei tohi kanda kulda, ka mitte valget, meestele on lubatud üksnes hõbe. Väiksema, kui 18 või 21 karaadiga kulda, siin tõesti vastu ei võteta, ka eestis populaarset 14 karaati ehk 585.
    Matuste puhul on pulmade riidega võrreldes vahe selles, et pulmakohtades kasutatakse punast, matuste puhul tumesinist riiet. Kui keegi on surnud, hõigatakse see mosheest maha ja õhtul on matus, enne seda puhastavad pereliikmed surnukeha hoolikalt ja panevad valgesse riidesse. Matuselised kannavad enamasti musta, eriti naised. Naised istuvad meestest eraldi, tihti lahkunu kodus toas, samas kui mehed maja ees tänaval selleks vastavlt üles seatud kohas. Loetakse koraani.
    Lambatapupüha ennast ei iseloomusta rohke lihasöömine, see päev veedetakse enamasti liha tükeldades ja kottidesse pakendamises, vaestele ja sugulastele jaotamises. Sel päeval ostetakse tavaliselt restost mõni söök, nt meie peres on traditsiooniliseks saanud hoopis kalkun basmatiga. Edaspidistel päevadel süüakse töesti palju liha 🙂
    Kahki söövad ka moslemid ramadaanile järgneval pühal, ja mitte üksnes, neid küpsiseid on palju erinevaid ja pühadeks tuuakse igasse koju u 5 kilo erinevaid.
    Kharoubi müüakse meil siin lisaks ramadaanile ka igapäevaselt, samuti kõnnib mehike mööda tänavat.
    Aa, ja seda tahtsin ka öelda, et prohveti sünnipäev on sõltuvuses kuukalendrist ja sel põhjusel liigub see igal aastal Gregooriuse kalendriga võrreldes 11 päeva varasemaks. Moslemid tegelikult seda ei tähistagi, kaupmehed kasutavad ainult kommertslikul eesmärgil maiustuste müümiseks, sest keegi ei ole tegelikult kindel, millal ta sündis.
    Lihtsalt sellised väikesed tähelepanekud ja täpsustused 🙂

  2. Aitäh täpsustuste eest! Moslemite poolt loomulikult tean pealiskaudsemalt.

    Kombeid on Egiptuses tegelikult üldse tohutult ja tähistamised võivad erineda isegi perede kaupa, geograafiliselt jne. Nt Ülem-Egiptuses on säilinud palju enam kultuurilisi traditsioone, ka ebausku, õigeks Egiptuse pulmaks peetakse tänapäeval veel peaaegu et ainult nuubia pulma jne.Ehk et paratamatult on see siin ainult pisuke sissevaade.

    Kuid seda võib küll öelda, et nii palju reegleid pole ma oma elus veel kogema pidanud, kui siin. 🙂 Peaaegu iga asja kohta on mingi kirjutamata reegel, mis kohalikele on iseenesestmõistetav. Võõrale muidugi antakse andeks, kui ta ei tea, kuid siiski on kogu aeg tunne, nagu elaks mingites väga kitsastes raamides, sest midagi teistmoodi ega uutmoodi teha pole kombeks ja pole tervitatav. Kuidas riik nii üldse areneda saab, mida ta ometigi teeb, jääb mulle küll mõistatuseks. 🙂

  3. Egiptuses on täna kellegil üks tähtpäev, mida ära unustada oleks patt. KALLIS BLOGIJA, PALJU ÕNNE JA MEELDEJÄÄVAT SÜNNIPÄEVA SULLE.Hip, hip, hurrrraaaaaaaaaaaaaaa.

  4. Hetk tagasi rõdult nähtud pilt meie tänaval, pakkus tõsist silmarõõmu ja ka ilu. Üks väga kena 9-10 aastane kohalik poiss sammus uhkelt mööda teed, käes pika varrega ja suur valge õiega roos. Täna on Egiptuses emadepäev. Olge teiegi tervitatud, eesti emad, Egiptuses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s