Sharm el Sheikh 2010 sügisel

Hakkan siia siis riburada muljetama. Ühtlasi vabandan ette kohutavalt suure arvu kohutavalt ebakvaliteetsete fotode eest – selgus nimelt, et õhtupimedus koos neoontuledega on olustik, millega ma absoluutselt hakkama ei saa. Kuid et jutt vähegi näitlikum oleks, siis satub teksti sekka ka selliseid ;).

***

Kui läinudaastane talvepuhkus Sharmi oli ehk eelkõige mulle ja Teispoolele endale meelepäraselt sätitud, ning lapsed olid lihtsalt rõõmsalt kaasas, siis neljane ja kahene on juba sellised vanused, kus tekib motivatsioon eelkõige laste järgi päevakava seada. Vastavalt oligi tänavune reis vähem glamuurne, kuid see-eest märksa tegusam kui varasemad. Ning lapsed naasid õnnelikult ja meie… rampväsinult. 🙂 Õieti kuluks nüüd üks puhkus otsa ära, kuid et naasime otse keset ohvripüha, siis oligi lesimiseks ja mitte midagi tegemiseks piisavalt võimalust.

Superjet

Ühtlasi valisime seekord bussireisi, kuna läinud sügisel põgusalt päevakeseks tuttavaga kohtumas käies oli Superjeti bussifirma jätnud väga hea mulje, pakkudes Egyptairile kaugelt silmi ette andvat teenindust. Ning mis seal salata – viie inimese lennupiletid maksavad summa, mis puhkuseeelarve raames märksa etemalt ära kuluks.  Sõitsime seega paar päeva varem Kairosse – Teispool ostma pileteid, mida vahetult enne ei pruugi saada olla ja mina nii kaua jahtisin tuttavale siit samast blogist tuntud Nefertari kreeme… tulutult, sest kogemata olime Kairo-reisiks valinud pühapäeva, mil paljud väiksemad poed, eriti kõrvaltänavatel, on suletud.

Et korteri omanik oli palunud meil mitte liiga vara jõuda, et pärast eelmise puhkaja lahkumist hommikul siiski ka koristada jõuaks, valisime piletid pärastlõunasele kella 4sele reisile. Juhtus nii, et see buss oli üsna pooltühi, võibolla seetõttu, et kõigest mõni päev oli jäänud moslemite suure usupüha – lammaste ohverdamise pühani, ning paljud tõenäoliselt valisid sõita alles pühadeks või vahetult enne. (Sharmis oligi jõukaid egiptuse peresid nädala edenedes harilikust enam näha.)

Kuigi Sharmi läheb ka mitu ööbussi ja see on ehk soodsam aja kokkuhoiu mõttes, siis mulle meeldib reisida just nii – stressivabalt hommikul harilikul ajal ärgates ning kui läbi akna midagi ka vaadata on. Kuigi kuidas võtta – päike loojub praegu juba enne kuute, seega Siinai poole läbisime ikkagi juba pimedas.

Buss oli nagu ikka puhas, mugav, teleri ja tualetiga ning stjuuardiga, kes jooke ja suupisteid ette kandis, selle vahega, et kandikutäis suupisteid toodi nüüd kohustuslikus korras koos teega! Arvasime algul Teispoolega salamisi asja arutades, et äkki on tegemist firmapoolse tasuta zhestiga, kuid ei – lõpus esitati ikkagi arve – kahe tee ja kaasneva eest 16LE. No hinge see ei matnud, kuid pealepressimise tunne jäi ikkagi, eriti kui tagasiteel lugu kordus vaatamata sellele, et siis juba ütlesime poisile, et soovime ainult ja üksnes teed, ja isegi jätsime kaasa toodud parafernaalia puutumata. Ei lugenud miski ja 25LE vahetas taas omanikku, lisatassid teed siiski toodi ilma sundküpsisteta.

Ka disainserviisi selles bussis polnud – harilikud teeklaasid. Siiski – kaks kilekotti suletud juustukuklit olid jälle täiesti värsked ja suus sulavad, lisaks sisaldas “komplekteine” kotikese kartulikrõpse ja Molto nimelise shokolaadisarvesaia. Kuigi too sarvesai on tööstuslikult toodetud ja müügil vaakumpakendis, siis on ta selle kohta üllatavaltki hea ja harilikult nagunii meie laste reisimoona osa.

Reis möödus vahejuhtumiteta, venis küll lubatud viie tunni asemel kuuetunniseks, nagu enamasti, kuna vahepeale jätkus hulgem pikemaid kurvilisi lõike. Teel möödusime paarist ekskursioonibussist, mis olid selgelt loguma välimusega ja muidugi nii teleri kui teeninduseta. Tõenäoliselt on Superjetiga omal käel Kairosse sõita nii mugavam kui ka turvalisem – bussid on uuemad ja puhtamad ning juhid garanteeritult piisavalt puhanud.

Et me kolm korda üle hinnatud transfeeri polnud tellinud, tuli kohale jõudes leppida jaamas parasjagu pakutava küüdiga. “250 naela,” küsis üks Vetevana välimusega beduiinivana entusiastlikult, sõidu eest, mis kõige enam 60 naela maksnuks. Teispool muidugi vihastas selle peale ja, magavad lapased süles, asutasime endile teed tegema väravast välja. Ehk leiame lähedalt mööduvalt maanteelt midagi? Vana jooksis siiski järgi ja saime 60 LE peale käed löödud. Siiski mitte taksole, vaid beduiinide avara kabiiniga neljakohalisele kaubaautole. Turistidel nendega sõita ei soovitata, kuna muidugi teevad need musta äri muu töö kõrvalt. Kuid muus osas – miks ka mitte, auto on auto.

Egyptian Experience

Et kõrbesse on vahepeal tekkinud uus, Sharmiga terves pikkuses paralleelselt jooksev “ringtee”, kasutas autojuht muidugi seda, millest oli veidi kahju, sest just esimene sissesõit lilledesse uppuvasse Naama Baysse  üle pika aja loob minus alati meeldiva troopikapuhkuse tunde. Teadsime umbmääraselt et meie rendikorter inglaste kinnisvarakülas nimega Egyptian Experience peaks asuma kusagil vahetult Sunrise Tirana Aquapark hotelli kõrval. Kuid hotellidest ei teadnud beduiin midagi ja viis meid päris Nabqi tagaotsa, kust saime seejärel pool maad riburada tagasi sõita, ning ka siis veel jupp maad uurida, et kust siis kompleksi sissesõit on. Kuus aastat eksisteerinud külal pole maantee ääres ühtki silti väljas!

Et saabusime “pärast ametlikku tööaega”, mis pidavat lõppema kell 18.30, saime endi sissemöllimise eest peale maksta 60 Egiptuse naela… esmakordne kogemus minu senises elus, kus sisuliselt minult raha vastu võtmise teenus on veel omakorda tasuline teenus!

Ehk et too Egyptian Experience oli üsna omamoodi “experience”, mida ehk enam korrata ei tahaks. Kõik viis basseini olid jääkülmad ja vähimagi varjuta päikese eest. Korter, kuigi kahe magamistoaga, oli minu elu väikseim Sharmis ja sealt puudusid isegi veiniklaasid, õieti oligi köök sisustatud peamiselt plastmassnõudega, seega glamuurne saabumispidu jäi meil seekord pidamata – lihtsalt ei tekkinud inspiratsiooni. Teenindajaid oli ka veidi vähe ning nad olid lisaks üpris… ütleme nii et – mugavad. Kui palusin pesumajas puhas pesu endale numbrisse ära tuua, pärast seda, kui olin omal jalal järgi läinud ja saanud kuulda et “tulge palun tunni aja pärast, teda praegu pole siin”, kehitati kõhklevalt õlgu, umbes et – tea kas nii palju mugavust on ikka võimalik. Ja kordagi ei teinud basseinibaari kelnerid ringe teiste, kaugemate basseinide juurde. Võib-olla polnud neil lisa sissetulekut vaja? Kui siis ka kontoris transfeeri järele pärides – kuna mul oli vaja jõuda Sharmi teise otsa lähima tunni jooksul ja päris mitukümmend kilo kaaluva reisikotiga – teatasid noormehed, et buss on hõivatud ning seejärel kehitasid lihtsalt õlgu ja jäid edasi oma kätega tõtt vahtima, olin ma sunnitud korraks häält tõstma ja tegema ettepaneku et omaniku poolt ette kiidetud “British management’i” võiks ehk välja vahetada Eesti juhtimise vastu. Mida ma mõtlen päris tõsiselt, kuna eestlaste ettevõtmistes nii palju kui mina neid tean, on harilikult kord majas. See päädis sellega, et poolel teel maantee suunas püüdis kompleksi bussike mind kinni ja selgitati, et bussi kinni hoidnud asjaajamiseks oli leitud “muu lahendus”. Ka edaspidi oli teenindus veidi (kuid ainult marginaalselt) püüdlikum.

Muidugi pole ma mingi lilleprintsess. Lihtsalt mu ootused rajanevad Sharmis mujal enamasti rakendatavale teenindusmentaliteedile. Üsna loomulik on, et must pesu viiakse ja puhas tuuakse ukse taha, ka kompleksides, kus pesumaja hinnad on paar korda odavanad ja (muuhulgas) korterites on pesumasinad. Mitte mingi probleem pole hankida samamoodi taksot ise jalgagi uksest välja tõstmata – ei lippa ju kahe väikese lapsega või ka lihtsalt põletava päikese käes mitu korda päevas mitmesajameetriseid vahesid lihtsalt auto otsimiseks? Leitakse poiss, kes paari naela eest läheb ja leiab takso sealt, kus need liiguvad… Jne.

Korteril oli siiski üks suur väärtus – hunnitu merevaade! Olime tõepoolest servapealseimas hoones, kust üle laia lageda vaade otse Tirani saarele ja väinadele selle ees.

Lapsi paelus rohkem vaade vasakule, kust samuti paarisaja meetri kauguselt paistis Sunrise Tirana veepark ning kostis vee sahinat ja laste kilkeid. “Lähme sinna värviliste mänguasjadega mängima,” hakkas Üks kohe teisel hommikul varrukast sikutama, näpuga veepargi lastebasseinile osutades, kust paistsid tõepoolest mänguasja moodi värvilised asjapulgad – tegelikkuses liumäed ja ronilad.

Soho-Sharm

Kuid veepark oli plaanitud viimasteks päevadeks – et õnnestuks kõrvale hiilida võimalikest korduskülastuse palvetest 😉 (ja kui õigus mul oli!). Enne oli kavas Savoy hotelli uusarendus – Soho-Sharmi väljak, mida ma polnud veel kordagi näinud, ja sealne muusika saatel “tantsiva” purskkaevu vaatemäng. NB! Purskkaevud mängivad terve õhtu, üks show kestab u veerand tundi, siis on pool tundi vahet ja jälle uus!

“Värvilised tuled vees” meeldis laste väga ja üldse ületas Soho väljak ootused ses suhtes, et lastel oli seal tõepoolest huvitav. Meil ka! Soho kujutab endast umbes Savoy väravast kuni Concorde’i hotelli väravani kulgevat laia tänavajuppi, mille keskel on roheala purskkaevude ja veesilmadega, ning mõlemal pool baarid, klubid, poed jms. Laisalt edasi-tagasi jalutades, purskkaevu vaatemängu imetledes ja lastest fotosid klõpsides kulus kergelt paar tunnikest ka kuskil maha istumata. Laste rõõmuks oli kõnnitee serv täis just nende mõõtu ja nendeealisi pronkskujukesi – siin kaks last kiikumas, seal poiss käsi pesemas (Üks pesi ka!) ja siis veel Kahe lemmikloom – suure lakaga pronkslõvi!

Lõvile liiga lähedale ta siiski minna ei julgenud, seega poseeris hoopis vanem õde. Kuid et Kaks on Ühe papagoi, siis umbes kolmandaks päevaks oli ta aru saanud et poseerimine on “in” ja hakkas juba ise käsutama – ema, selle poisiga (miniatuurne Ramses) siin! Ema – selle suure jäätisega! No mis mul selle vastu… 🙂

 

(Jne, jne, jne … 😀 )

Keset tänavajuppi komberdasid kõrgetel karkudel üks Ramses ja kaks tutudes naisterahvast, seejuures Ramsesel oli komme ilmuda inimestele selja taha ja sealt üle nende õla alla kummardudes kõlavahäälselt tere öelda. Olin kindel et Kaks kohkub, kuid ei sugugi – ütles ilusti tere vastu ja andis pikale onule kätt ka!

Kuna oli esitatud lubadus, et lapsed saavad “lumes mängida”, st tegelikult uisutada, käisime uisudroomil asja uurimas. Jah, uisud paari-kolmeaastasele (“Number 28?” heitis naiserahvas asjaliku pilgu Kahe veidi liiga suurtele jooksukingadele) polnuks mingi probleem ning lisaks sisaldab lastele 45 ja vanadele 90LE maksev pilet kaitsmeid ja õigust kasutada jääd piiramatu aja avamisest sulgemiseni. Soho veebilehel kuvatavat teavet, nagu oleks enamus päevast mitmesugusteks trennideks ja tundideks suletud, ei pea seega väga tõsiselt võtma.

Plaan sai siiski kiire lõpu, kui Üks ja Kaks minu järel entusiastlikult uisudroomi uksest sisse sööstes koleda kiirgamise saatel sama kiirelt uuesti uksest väljas olid, kui sees. Ruumis oli külm nagu jääkapi sügavamas osas! Võib-olla aitas efektile kaasa väljas valitsev kolmekümne ligi küündiv õhtune leitsak või meie lühikesed varrukad, igatahes jääjutte hakkasin kuulma uuesti alles viimastel päevadel, aga siis oli juba hilja. No eks me lähe Sharmi ju ikka veel.

Kõndisime seega riburada väljaku teist serva pidi tagasi, teel ikka iga teise pronkskujuga usinasti pilte tehes, kuni päris lõpus märkasime… lõbustusparki! Just sellist eelkooliealiste mõõtu pisikest platsikest muruväljakul, kus klassikaline hobuste ja tõldadega karussell, posti ümber keerutavad lennumasinad ja veel hulk loomakujulisi ratsasõiduvahendeid, nende hulgas potentsiaalseid Tuhkatriinusid ootav kõrvits kahe hobusega. Üks läks koptereid nähes kohe elevile ja sõitis veel ka tiiru tõllaga. Kaks otsustas (kategooriliselt) pealt vaadata. Sõit maksis 10LE, abiks oli kena noor egiptlannast naisterahvas, ja kõik see nägi ka silmale üsna kena välja.

Vahele mahtus üks tasuta “atraktsioon” veel – nimelt asub Sohol muuhulgas uus suur Duty Free pood, mille teisel korrusel asuva müügisaalini viib Sharmi ainukesemaid eskalaatoreid. Üks ja Kaks nõudsid sellega sõitma ja said ka. Alla laskusime samast inimtühja panoraamliftiga. Nii vähe on vahel õnneks vaja! 🙂

Lõpuks valiti oma lemmik veel ka väljakut servanud pseudokunsti hulgast…

…ohh, võinuks ju ka hullemini minna! 🙂

***

Kõige üllatavam Soho-Sharmi puhul oligi, kui hästi see just laste meelt lahutas.

(järgneb)