Mis teil seal toimub ehk taas torm veeklaasis

Mõtlesin, et vahelduse mõttes ennetan seda küsimust ja kirjutan ise ette ära MIS MEIL SIIN SIIS TOIMUB!

Meil toimub revolutsioon. Olukord, kus (põhikoolist ehk mõned mäletavad veel) ühed enam ei taha, seetõttu teised enam ei saa vanaviisi jätkata.

See algas mäletatavasti 25. jaanuaril 2011, kuigi “eeltõugetega” umbes pool aastat varem, 2010. aasta suvel Aleksandrias. Ma ei ole eriti hea ajaloolane, kuid ka üsna pealiskaudsete teadmiste põhjal saab väita, et ega revolutsioonid pole kunagi kulgenud lihtsalt ega kiiresti, paari aastaga või nii. Prantsuse revolutsioon iseenesest kestis kümmekond aastat, ja päädis sisuliselt Napoleoni diktatuuriga veel kord kümnekonnaks aastaks, taandus sealt veel ka monarhia taastamise juurde, ja päris korrapäraselt vahetuva presidendiga riigiks sai Prantsusmaa tegelikult alles sadakond aastat pärast Bastille’i lammutamist.

Samamoodi Vene revolutsioon tegi läbi mitu vaatust alates ütleme et 1905. aastast ning suubus mitmesse järjestikkusse diktatuuriperioodi. Või kus on Venemaa praegugi või kuhu üldse jõudnud? Mine võta kinni…

Ehk et sada aastat on üsna normaalne periood teel tegeliku demokraatiani, siin jääb ainult loota, et saame esimeseks Egiptuse revolutsiooniks ses mõttes lugeda 1919. aasta revolutsiooni Saad Zaghlouli toetuseks ja Briti ülemvõimu vastu, mis päädis Egiptuse iseseisvuse väljakuulutamisega 1922. aastal.

Kui demokraatliku revolutsioonitee alguseks aga lugeda 1952. aasta, siis oleks ju nagu õite pikk tee veel käia… Kuigi väidetavalt toimuvad kaasaegsed maailmas arengud veidi kiiremini seetõttu, et me nüüd meedia kaudu üksteisega ühendatud ja seetõttu kõigega paremini kursis oleme.

Suures plaanis selline asi meil siin siis toimub, ja selles on erinevaid lühemaid või pikemaid vaatusi, kuid üldine olukord on sama.

Selles asjas kõige olulisemalt – see on Egiptuse sisemine olukord. Nad siin omavahel pusivad ja kaklevad ja õiendavad ja üritavad igaüks endale meeldivat korda kehtestada. Nad ei võitle otseselt välismaailma, teiste riikide ega siis ka turistidega, kuigi võib öelda, et suures enesekehtestamise ja eneseteadvuse kerkimise tuhinas on märgata senisest suuremat püüdu ise hakkama saada, ja vähemat usinust kuulata kellegi teise – arvatavalt suurema ja targema – nõuandeid. Endine koloniaalriik üritab selga sirgu ajada ja ise oma tarkust mööda toimetada – selline olukord peaks ju ühele eestlasele täiesti mõistetav olema?

Ja võimalik siis, et sellise suurriigi/selliste riikide esindajad on vahelduseks veidi ebapopulaarsemad. Kuna tõesti, kes siis talub lõputult, et keegi teine kogu aeg käib ja õpetab, nagu ise oleksid kas laps või imbetsiil või…?

Turistide vastu otseselt keegi ei ole, kuna kes siis oleks omaenda klientide vastu? Umbes iga kaheksas egiptlane saab otseselt või kaudselt tulu turismist, kuid 2010. aasta tippaegadel isegi iga umbes kuues egiptlane (15,5%).
http://www.economist.com/blogs/schumpeter/2014/03/egypt-s-tourism-firms

Kuid turistid ja nende olulisus riigi majandusele on teistpidi hea trump igasuguste saboteerijate käes. Kui on juttu turvalisusest Egiptuses, tuleb seetõttu rääkida vähemalt KAHEST (2) eri moodi turvalisusest. Üks on turvalisus valitsusvastaste vms rahvarahutuste suhtes. Need on sageli ette välja kuulutatud või ka kui mitte, siis kergesti ära tuntavad kogunevate ja käratsevate rahvahulkade järgi. Suurlinnades kuulatakse ohtlikel päevadel harilikust tihedamini uudiseid – nii saab teada, milliseid väljakuid, linnaosi vm avalikke kohti sel päeval vältida. Igal pool mujal läheb elu vanaviisi edasi.

Teine aga on turvalisus terroriaktide suhtes, ja siin kahjuks ei maksa midagi ütlused stiilis: meil siin on nii rahulik, miks te meile siia ei sõida? Või: miks keelatakse meile siia sõita? Kuna terroriakti üks olulisi põhimõtteid ongi, et see peab juhtuma ootamatult, sest siis ta niidab rohkem ja hirm on suurem. Need tulevad alati üllatusena, kui nad õnnestuvad. Enne neid paistab päike ja siristavad linnukesed, nagu igal pool mujalgi maailmas. Lühikese ülevaate terrorismiaktidest Egiptuses moslemivennaskonna eksisteerimisaja vältel saab uudishimulikum lugeja siit:
Terrorismi aegrida Egiptuses (inglise keeles)
Ma ei ole seda üle kontrollinud ega oskakski väita, kas kõik tõene on, kuid vähemalt viimane ots paistab kõik õige.

Sellest ka näeb näiteks, et 1954. aastal ehk Nasseri ajal juba tehti läbi vennaskondlaste massiline vangistamine ja süüdimõistmine, ja vähemalt selle aegrea järgi siis olid järgmised 20 aastat just nagu rahulikud. Jama jätkus uuesti 1974. aastal, sest paraku nagu mõned meist veel kommunismiõpetusest mäletavad – ega ideed ei hukku sellest, kui hukatakse nende kandja! 😛 vabandust et suudan sellise teema juures veel ka üleannetu olla, aga sellised me inimesed oleme, et kimbatuslikud olukorrad ajavad kas nutma või naerma, või ka mõlemat korraga.

Massiline süüdimõistmine ja vangistamine toimub ka just praegu jälle. Läänemaailm on ahastuses sadadest surmamõistetutest, muidugi ka Egiptuses on inimõiguste kaitsjad jm uue diktatuuri kahtlustajad valjult närvis, kuid tegelikult ei ole sugugi kindel, et kedagi on ka päriselt mõeldud surma mõista, või vähemalt seda otsust täide viia. Egiptuses on igaühel õigus kohtusse anda igaüht, siis ka iga vähegi julgem väljaütleja on harjunud kohtuasju kaela saama alati kui “inimesed tänavalt” leiavad, et ta on nende meelest solvanud isegi mitte neid endid, aga üht või teist neile meelepärast võimukandjat vm tuntud isikut. Kuid otsuseid on alati võimalik edasi kaevata, või mõnikord lihtsalt jäävad asjad venima või sumbuvad või lõpetatakse.
Ehk et viimatise 529 surmaotsuse puhul, võin eksida aga, on minu arust tegu kõige enam lihtsalt sooviga avaldada väga selget arvamust teatud käitumise soosituse või mittesoosituse kohta viisil, mis ka rohujuure tasandil kohale jõuaks ja korda läheks. Kindlasti teab nüüd iga Minya kandi inimene, milline tegevus või kelle toetamine on taunitav kuni surma mõistmiseni välja?

Iseasi kas selline teavitusviis just soovitud tulemuse saavutab või hoopis vastupidise, kuid igatahes kõige rohkem kardaks ma praegu mitte surmamõistetute aga asjaga seotud kohtuniku elu pärast, kui üldse.

Moslemivennaskonna poolehoidjad seetõttu on hetkel kindlasti veidi närvis, umbes nagu ülesärritatud herilaspesa. Lisaks veel ametlik väljaütlemine – jah el-Sisi kandideerib presidendiks. Kui see nüüd kellelegi üllatusena tuli, sh vennaskondlastele?

Kuid kuidas peaks see närvilisus puudutama Egiptuse turismikuurorte, jääb arusaamatuks. Kairo Ülikooli ümbruses on rahutu, kuid tegemist on vennaskondlaste ühe lemmikpiirkonnaga Kairo linnas, kuhu tihti kogunetakse demonstratsioonideks, ning ka ülikool ise on üks fundamentaalislami kantse riigis, kuhu (põhimõtteliselt) edumeelsem egiptlane oma lapsi ei saada, eriti tüdrukuid, kelle põli selles asutuses polevat üldsegi kerge ega ohutu. Kui seal kandis midagi toimub, siis on üllatusfaktor ainult sama kõrge nagu kui talvel sajab lund.

Varasem pommiplahvatus Tabas oli vähemalt korraldajate väitel seotud pigem Iisraeli kui Egiptusega – nimelt rünnati bussi, mida peeti Iisraeli suunduvaks. Põhja-Siinai ja Lõuna-Siinai on ses mõttes kaks täiesti erinevat ala, et Põhja-Siinail terroristid tõepoolest toimetavad, ja Tabat võib mööndustega lugeda Põhja-Siinai mõjualaks või lähedaseks alaks, kuna sinnani kulgeb piir Iisraeliga ning ka mõtteline joon Põhja ja Lõuna-Siinai vahel kulgeb piki Suessist Tabasse suunduvat maanteed.

Lõuna-Siinais aga samasuguseid terrorismirühmitusi mägedes teadaolevalt ei toimeta – seal on ainult kohalikud beduiinid, kes juba isegi otsapidi turismisäris sees, legaalselt siis või illegaalselt.

Residendid omavahel jagavad teateid ja hoiatusi näiteks mitmetes Facebooki rühmades ka. Kas ühel või teisel maanteel parasjagu on rahulik, kus on kellelgi käekott näpatud või tänaval või liiklusvahendis midagi ebameeldivat juhtunud, mõni taksojuht kahtlaselt käitunud – kõike jagatakse ka teistele teadmiseks. Lisaks meilib nt USA oma kodanikele rutiinse hoiatuse igaks uueks nädalaks, ja UK kohta ma ei tea, kas nad ka midagi meilivad, kuid nende reisihoiatus on puust ja punaseks väljas vastaval veebilehel ning kuurortide suhtes pole seal midagi muutunud vähemalt veebruari keskpaigast alates – kui Põhja-Siinai on punane, siis Punase Mere rannik, sh Sharm el Sheikh on endiselt kenasti roheline. Dahab, Nuweiba ja Taba paraku oranzhil (= ainult äärmisel vajadusel) alal nagu ka eespool nimetatud Minya ja Qena ümbrused, kus vägivallaaktid ja neile järgnenud surmamõistmised toimusid.
UK reisihoiatus (inglise keeles)
Seda hoiatust värskendati just eile, 2. aprillil, ja muutunud pole selles pealiskaudsel pilgul midagi peale selle, et lisati Kairo Ülikooli lähistel toimunud pommiplahvatused ja täpsemalt kirjutati lahti terrorismiohu lõik, rõhutades tõepoolest nagu minagi, et need aktid võivad tabada ootamatult ja kõiki, kes ette jäävad, kuid samuti öeldakse seal selgelt välja, et sihtmärkideks selles “laines” seni on olnud valitsus- ning turvajõud, ning et aktid turistide vastu pole välistatud, kuid mingit kõrgendatud ohtu ega selgeid hoiatusi turistide osas ei mainita ja ka siiani toimunu sellele otseselt ei viita.

Millega tahtsingi välja jõuda selleni, et Eesti Välisministeeriumi otsus “ohutuse eesmärgil vältida igasugust reisimist Egiptusesse, sealhulgas turismikuurortidesse” ning sellele järgnenud palavikulised aktsioonid reisikorraldajatelt, eriti aga Tarbijakaitseameti aktiivne sekkumine küsimuses, mille suhtes neilt nagu erilist asjatundmust ei julgeks oodata – see kõik tuli nagu välk sinisest taevast ning tekitas residentide ning pikaajaliste reisijate-puhkajate seas suurt hämmastust ja imestust. Juttu jätkus kohe kauemakski ja lõpp ausalt öelda suubus huumorisse ära, kuna groteskses olukorras ikka inimene kas nutab või naerab ja naerda on ju siiski lõbusam? Kuid hoiatuse põhjust me ühesõnaga ei suutnudki välja mõelda, kuigi nagu Eesti puhul harilikult, siis kõige rohkem toetati telgitaguste sidemete varianti, ehk et küllap keegi asjast huvitatud tuttav palus, ja tehtigi ära. Nagu poliitika puhul ikka – sidemed loevad!

Põgusalt kaalusin ka, et kas võiks olla tegu poliitilise sammuga. Egiptus on parasjagu Venemaale lähenemas, ootavat sealt suuremat relvatarnet, BBCgi märkis uudistes põgusalt ära, et Egiptus toetas Krimmi küsimuses Venemaad, sh muuseas ÜRO üldassamblee otsuses Ukraina territoriaalse puutumatuse kohta jättis Egiptus hääletamata, kuigi kohal oli. Kuid see on ehk liiga peenike oletus juba, eriti kui muud Euroopa ega maailma riigid pole ju initsiatiivile järgnenud.

Ah jah – USA hoiatus oma kodanikele Egiptuses kõlas umbes: eelolev nädal (=nädal, mitte kuu või kvartal või terve turismihooaeg) on keskmisest rahutum, vältida silmapaistvaid avalikke kohti nagu kaubamajad, turud, väljakud, ning rahvakogunemist märgates ärge jalutage keskelt läbi – minge ringiga.

Ei olnud öeldud, et hüpake kohe lennukile ja tulge tulema, ja kuurorte isegi ei mainitud, no neis ka ameeriklasi üldse harva kohtab, kuigi muus osas on tegemist kohalikult ühe kõige ohustatuma välismaalasliigiga, isegi mõistate millistel aimatavatel põhjustel.

Mis olekski kõik selle kohta, mis meil siin hetkel toimub. Päris mitmes mõttes, kui võrrelda maailmas üldiselt toimuvaga, on endiselt tegemist ühe kõige turvalisema piirkonnaga, vähemalt kui tellimuslennuga otse Punase Mere rannikule sõita ja sinna ka jääda. Isegi kui terroristi käsi peaks himustama just kuurordis segadust tekitada, siis vaevalt küll vaevuksid nad üles leidma neid teise ja kolmanda järjekorra hotelle, mida enamasti (paraku) müüakse Eesti turistile, mille nime kuuldes tuleb esmalt pikalt aadressi järgi taga ajada, et kus pärapõrgus selline üldse asubki. Ja siis veel selle hotelli rannaäärset ala, kus siiski efektiivsuse mõistes on inimesi üpris hõredalt ning märg ja liivane on ka. Nii et väga kinnisilmi lajatatud otsus tundub mis tahes konkreetseid aspekte kaaludes.

Kuid loomaaeda ma küll lähiaegadel lapsi ei vii, sest see asub Kairo ülikoolist kohe üle tee, ning sisseostudele sõites valin ka nii nädalapäeva kui kellaaega ja linnaosa. Sest pealinnas on arusaadavaltki kuum, ja tundub et veel üpris pikalt. Kairokad muidugi naeravad ka selle peale, sest nemad näevad konkreetselt, kas või kus midagi toimub, mis elanikkonda tegelikult tõepoolest häirib. Ehk et eks tont tekibki alati peamiselt sellest, kui infot on vähevõitu. Kui ei tea, miks kardinad krabisevad, aga nad ju krabisevad…

***
Ülalolev nagu ikka on lihtsalt minu parimad spekulatsioonid mulle kättesaadava info põhjal, mida ei ole eriti palju ega peenelt. Kuid pilti ehk tasakaalustab siiski.