Nagu kaks tilka vett (8)

Makaron

Eesti poliitik

 

 

 

 

 

 

 

Pühendatud IRL suurkogule, kuigi mitte ainult.

Pühendatud Eesti leivale

Võtsin sügavkülmikust viimase Eesti leiva ja mõtlesin, et kas nii lupsti see nüüd lähebki – kaks on juba otsas, need kulusid nagu tulekahju kustutamiseks, ja nüüd siis ka kolmas? Peaks vist ikka veidi pidurdama, veebruaris on mitmeid tähtpäevigi tulekul ja…

Üritasin ühesõnaga end tõsisemaks manada, vastutustundlikumaks, ja kujutasin ette järgmise, traagilise alatooniga olukorra:

„Ruut avas sügavkülmiku, kus veel vaid tuul ringi ulgus, ja värisevate, kohmetute kätega tõstis sealt viimase leivapätsi. Lõikas ettevaatlikult viilu, seejärel veel ühe, ja veel… Mässis ükshaaval kilesse ja tõstis kappi tagasi, ise sõrmedel meeleheitlikult arvutada püüdes, kui mitu päeva nii veel läbi ajada õnnestub, kui mitmeks päevaks jätkub elu… ”

Või melodramaatilisemalt?

„Kapis oli ju veel üks päts leiba järgi. Vilve mäletas täpselt, kes oli selle toonud – pikk, sale neiu professionaalselt triibutatud juuste ja sihvaka hoiakuga. Selline lööb elus läbi, mida iganes ette võtab, saavutab, mida tahab.

Kuid tema ise, kuhu oli ta ise oma eluga jõudnud, või kas üldse kuhugi? Vilve haukas leiva küljes ja jäi mõttesse. Kauaks mõttesse. … ”

Kah kuidagi nutune, tegelikult on selline hommik ju päris rõõmus, kui kapis on veel natuke Eesti leiba? Äkki siis ikkagi:

„Triin tõmbas lahti sügavkülmiku alumise, sügavaima sahtli ja kilkas rõõmust – lapikleibade kuhja all oli peidus veel üks ümmargune pruun päts! Suuremeelselt kopsakas – siit annab lõigata veel hea mitu päeva, kui mitte nädalat.
Ta ringutas õnnelikult, rahunenult, ja pani kohvivee tulele…”

Sobib!

***

Väljasõit Egiptuse viljakandvasse piirkonda

Lubasin teile rääkida, kuidas esimese jaanuari veetsin, apelsinipuu all unistades ja puha. Ei tea mida see siis nüüd tähendab, kui uus aasta algab enneolematu väljasõiduga kodust kaugele (no, 3 tundi on juba päris kauge teekond); siiski turvaliselt Teispoole seltskonnas . Ja ühelt poolt nagu sai päev veedetud külluse keskel (apelsine tonnide viisi), teiselt poolt nagu puruvaesuses, fuulivõileibade ja priimusel keedetud tee najal. No igatahes – täiesti paljutõotavalt!

Kuna uusaasta gregooriuse kalendri järgi ei ole siin teadagi miski sündmus, ja ka meil puudus igasugune ind midagi teha, võimalik et külmalaine saabumise ja parasjagu valitseva viimase paastunädala tõttu olime kergelt… noh, hangunud meeleolus, siis Teispoolele sobis pühapäevasel päeval teekond ette võtta ja mulle temaga kaasa minna, sest Teispool oli mulle juba korduvalt elevalt vestnud selle koha kaunidusest, kus tema mesilased selle talve veedavad. Ja, noh, kuhu mujale meil siin minna ongi, kui ei lähe poodi, aga kodust välja tahaks.

Ehk et 05.30 oli äratus ja kella 6 paiku olime uksest väljas, Teispool oma polaaruurijate sulejopes ja mina parema puudusel silmini fliisteki sisse mähitud. Mõtlesin, et väike tekk kulub kõrbes ikka ära ja multifunktsionaalsem nagu ka.

Ega palju sellest päevast rääkida ei olegi – sõitsime sinna, tegime töö ära, ja sõitsime tagasi. Kuid pilte klõpsisin usinasti ja nende juurde siis veidi juttu ka, allpool.

This slideshow requires JavaScript.

Kolleeg ja äripartner naaberkülast peale võetud, asusime läbi vähehaaval ärkavate külade teele mulle veel tundmatus suunas, põiki läbi maakondade, Kairo külje all asuva Sadati tööstuslinnaku suunas, mis ühtlasi siis viib Kairo-Alexi kõrbemaanteele. Esialgu oli teeveer üsna tavaline, kui ehk ainult et asustus oli hõredam, üsna Eesti-pärane tegelikult – suured lagedad põllud ja kaugemal külakesed. „Pooleli” tellismajad, milel elukorrused juba kaunilt värviliseks võõbatud. Üks üksik hauakamber, vist, ja veidi aja pärast taamal terve külakalmistu. Tellisepõletuskoda, säherdusi on siin meie kandis palju ja kevadel Aleksandriasse sõites tabasin pildile neid kõrgeid korstnaid lausa kobaras jõe veeres. Jõgi, see tähendab ju savi, ja savi tähendab tellise tootmise võimalust.

Vahepeale ikka ka mõni ambitsioonikam, villa mõõtu objekt, majesteetlikult või ka veidi kurvema moega üksikult kõrgumas keset juba loodud või tulevast aiakest või viljapuuaeda.

Ja mis need siis on? Kaks satelliidiketast katusel kõrvuti ss…ellesamusega. Sõnnikukoogid on hea tulematerjal ja tänuväärne söe asendaja nt vesipiibu, või (nagu kohapeal selgus) mesiniku suitsulõõtsa sisse. Ja head kraami ei saa ju siis minema visata – ei, see kogutakse hoolega kokku ja hoiustatakse katusele. Kuivab ja ühtlasi hoiab katuse jaheda.

Möödusime ka hommikusest turust teeristmikul, agaramad pereemad juba kõndisid tagasi kodu poole, ostukraam kenasti kuklal. Hoiab rühi sirge ja ühtlasi annab veidi varju päikese eest.

Igave ei hakanud, Egiptuses ringi sõita pole peaaegu kunagi igav, sest juba sõidukid ja mida või keda nendega veetakse on omaette vaatamisväärsus. Et sõit kulges tööstusrajooni suunas, nägime tavalisest rohkem eriti suuri veoautosid. Need on harilikult kas mersud või scaniad vms raske kaalu ja hinnaga autod, ja juhid on sellest kah täiesti teadlikud, nendega teel mõõtu võtta pole mõtet. Kuid vaadata on ikka tore.

Seejärel mõnda aega sõitsime piki üsna ontlikku Niiluse juppi, kaldad kenasti süvendatud. Sellel kulges nii pikk kaubapraam, tegelikult pargas, et esimese mahviga seda tervelt pildile ei saanudki, teisel katsel siiski. Kaironi ma ei tea et tänapäeval laevatransport kulgeks, kuid kui kulgeb tööstusrajoonideni nagu Sadat City, siis võiks ju sellestki abi olla.

Asustus hakkas hõrenema kuigi töölisi vedavate bussikeste arv teel järjest kasvas – oli aeg teha peatus ja meile söögipajukit kaasa osta, meestele juba tuttavast fuuli ja taameya müümlast. Oli päris maitsev kraam nagu sellistes kiire käibega teeäärsetes kohtades sageli. Ega ju töömees end toiduga narrida lase, nii et pole mõtet tema pahameelega riskida.

Teeveer muutus vähehaaval lagedamaks, möödusime esimestest tööstusobjektidest, kuid ühtlasi ka esimestest aianditest. Mis see siis veel on – jää?? Egiptuses? No mine sa tea, ööd kõrbes on ju külmad, äkki langebki alla nulli? Tegelikult olid siiski lihtsalt kilega kaetud vaod, põikivaates. Hiljem järgnesid ka kasvuhooned. Vagudel kile all näis et kasvatati uusi pisikesi puutaimi ja veidi suuremaid, juba müügiks kõlblikke, hoiti kasvuhoonetes suurema külma eest varjul.

Vahepeal tuli rida mosheesid – kui midagi muud vaadata pole, siis mosheed on ka alati toredad ehitised, mis on enamasti igaüks isesugune.

Ja kiskuski tõsisemaks aiapidamiseks, esialgu küll väiksemate mõnesajameetriste lõikudena – banaanid ja seejärel apelsinid vaheldumisi mangopuudega, need kokaiini moodi lehtedega veidi kõrgemad puud fotol on mangod. See on päris levinud viis – kasvatada koos kahte eri vilja, millel erinevad hooajad. Nii saab ühel ja samal platsil tööd teha, ja raha teenida, nii suvel kui talvel. Meie mesilaste lähedal näiteks olid vaheldumisi apelsinid, mis juba kannavad vilja ja saaki annavad umbes märtsis, ja virsikud, mis hakkavad vilja kandma seejärel ja saaki andma riburada suve poole.

Sinine kile mässitakse banaanikobarate ümber selleks, et kaitsta neid külma öise kaste eest.

Istandused olid mõned lahtised, aga paljud olid ka kaitstud vähem või rohkem korraliku taraga – okastraadi, bambuse või isegi suisa ontliku kivimüüriga. Kuid kõikjal ümberringi oli kõrb mis kõrb. Möödusime ka ühest sõjaväeosast, sissesõit sinna – liivane rada liivasel väljal – oli tähistatud valgeks lubjatud kividega.

„Mida see maa vajab, et vilja kanda,” küsisin Teispoolelt, ja mõtlesin et kust see muld küll võetakse, millele taimed juurduda võiks. Kuid ei. Pidavat vajama lihtsalt vett ja sõnnikut. Kastmissüsteemid hakkasidki igal pool silma ka ja mitu korda möödusime pisikestest veoautodest, mil hiiglaslik kuhi kummivoolikut kukil. Tagasiteel sain juba aru, millega tegemist – kastmisvoolikut muidugi kulub siinkandis üsna kilomeetrite kaupa. Tee veeres kasteti parasjagu tärkavat talinisu vihmutite abil, ja veidi edasi oligi plats juba üsna roheline.

Vahepeal jõudsime viimasele olulisele ristmikule, kus tee hargnes kaheks. Vasakule 15 km kaugusele jäänuks kõrbemaantee, ja Wadi Natrun kohe sealsamas, aga meie pöörasime paremale ja sõitsime veel oma paarkümmend kilomeetrit kõrbesse sisse. Kõik see paarkümmend kilomeetrit oli kvaliteetselt asfalteeritud ja kulges piki joonsirget niisutuskanalit, millest omakorda põiki välja jooksid väiksemad alam-niisutuskanalid. Kõik betooniga vooderdatud ja puha. Mõtlesin, kes sellise investeeringu siia sisuliselt eikuskile küll teinud, kas tõesti riik.

Väga inimtühi ei olnudki. Väiksemaid autosid sibas siia-sinna, vahele mõni tõsine veok, apelsinikastid turjal. Mitte apelsinid kuhjas ega isegi mitte vitstest korvides nagu nad meilt siit lähevad, aga korralikes euronormidele vastavates plastmasskastides. Et mitte öelda, et olin üsna rabatud sellest, millise professionaalsusega kõik paistis toimivat.

Veel 5-10 km edasi kulgedes oleksime jõudnud küladeni keset kõrbe, kus elab suur osa nende maalappide ja istandike omanikest nagu ka inimestest, kes neil töötavad. Kuid meie koht oli jõudnud ja me pöörasime asfaldilt kõrvale, istanduste vahele sisse.

Laotasime maha suur ekile ja sellele teki ja mehed panid priimuse üles. Sõime hommikust ja mehed asusid tööle, mina vaatasin ringi ja klõpsutasin pilte. Väga kaugele siiski jalutama ei läinud, kui esimesi virsikuõisi pildile saad üritades sisenesin veidi sügavamalt kõrvalasuale maalapile ja silmi kaameralt tõstes märkasin eemal… kahte lahtiselt jalutavat koera, kes mind mõningase hoolega silmitsesid. Stopp! Pöördusin pealtnäha rahulikult ning lonkisin aeglaselt ja ettevaatlikult oma baasi poole tagasi. Istanduste vahelisel liivateejupil oli ka bambusest varjualune – ei enam kui kolm posti ja kaks seina, katus peal. Ümbrus oli täis lõkkeasemeid. Kas tõesti keegi siin ööbib ja valvab, või kasutasid varjualust töömehed päeval päikese kaitseks ja keetsid lõkkel oma teed nagu meie priimusel.

Apelsine tundus olema rohkelt, kuid Teispool ütles et oh need puud nii täis polegi, teisel pool niisutuskanalit olla nad näinud ka istandust, kus apelsine olnud puudel nii rohkesti, et rohelist vahelt näha polnudki. Umbes kolm aastat kulub, kuni liivaplatsile istutatud istikud vilja kandma hakkavad. Seetõttu kuigi maa rendihinnad on üsna müstilised, on tegevus siiski üsna tasuv, kellel see algne investeering välja käia on. Muidugi. Rahvastik ju muudkui kasvab ja kes siis apelsine ja banaane ei tahaks!?

Päeva lõpupoole saadeti mind mesilaste lähistelt minema, kui neid hakati toitma, mis pidavat nad muutma üsna närviliseks. Sain veel pilte klõpsutada, muuhulgas avastasin liivast üsna mitu ümarguse avaga urgu. Torkida ei julgenud, aga Teispool arvas, et küllap mingid kõrberotid seal pesitsevad. Mis viga roti elul virsikupuu all! Või hiirel nisupõllul.

Naljakaid vilju oli ka, näiteks need suurte kõrvadega kaktused, mida mitmel pool esines tervete põldudena. Need on samuti kultuurvili – nimelt okaspirnid. Okaspirn on mul veel proovimata, olen neid küll tänavanurkadel müügil näinud, sellised tõepoolest ogalise pirni moodi rohekad viljad. Ja üks huvitava nimega lill, mida egiptlased kutsuvad “Võta mind kaasa”. Tegelikult siis takjas, aga nimi oli igati kohane – karune õis ise oli väike nagu nöps, tkk tegemist, et selline pildile saada. Kuid tige! Hakkas isegi paljaste näppude külge ja jättis nendesse maha peenikesed nõelad. Tekk on täis tänini, ei päästnud ükski pesu vaid ainult käsitsi noppimine. Vot milline elu- ja rännuiha!

Ja miks pildil on saabas? Väga lihtne – saapaid jalast võttes liikus mõte aastale, mil need sai ostetud, see oli vist 1993… Noore spetsialisti esimene väliskomandeering Rootsi, ja komandeeringurahad . Sellised palju näinud ja kõndinud saapad, millele siiani pole õiget asendust leidnud. Selline nostalgiline saapapilt siis.

Tagasiteel saime end veel lõbustada teel kulgeva transpordiga – mootorrattal sõidame Egiptuses ikka vähemalt kolmekesi ja tuktuk on samuti ääretule popp sõiduvahend, just eile arutati ühes jutusaates, et nende arv Egiptuses ületavat juba 200 000-t. See konkreetne tuktuk kandis taguotsal nimetust „Jänku” (ar. keeles Arnub) ja nende jaoks, kes lugeda ei oska, oli ka embleem. Ühe tüüpilise, nikerdatud laudisega veoautokese püüdsin ka pildile – auto on suur investeering ja võib ju siis ikka veidi ilusam olla?

Ning loojuski päike ja pilte enam teha ei andnud aga varsti olimegi kodus ka. 12 tundi oli möödunud ei kuskil mitte midagi tehes, kuid naljakas, et igav ei hakanud kordagi.

Gates kahtluse all

Hiljuti leidisid Eesti ajakirjanduses aga veel enam sotsiaalvõrgustikes ulatuslikku kajastamist mõningad Bill Gates’i mõtteterad. Kuid Bill on ju ameeriklane! Iga kogenud kosmopoliitt eab, et mis sobib ühte keskkonda, ei haaku teps mitte teisega, nii ka paraku Billi elutarkused. Ei oleks Eestis temast asja saanud…

Täname vanahärra Gates’i siiski inspiratsiooni ja jututeema avamise eest, Eesti oludesse ringi kirjutatult võiksid need tema mõtted kõlada ehk järgmiselt:

1. Elu on õiglane ja maailm on tasakaalus. Olles seda öelnud – inimene on kadedaim liik looduses. Ära jää talle ette!

2. Maailmal on ükskõik, milline on Sinu enesehinnang. Tõesti – vilista enesehinnangule; kui on võimalik kellegi selga sügada, siis tee seda kõhklematult – nii need saavutused tulevadki.

3. Sa ei hakka ilmselt kunagi teenima 60 000 dollari suurust aastapalka, sellist raha ei makstagi töö ega vaeva eest. Ning ainult vähesed suudavad veenvalt ette kujutada, et ongi tõepoolest nii väärtuslikud. Taoline näitlejameisterlikkus on ju ometi midagi väärt?

4. Su õpetaja oli ehk päris tore tädi, aga su boss on lihtsalt tossike ajukääbik. Paraku, tema kirjutab alla su palgalehele, nii et – tsst! Siba juba…

5. Burgereid võib muidugi müüa, kuid mõtle enne… Suure tõenäosusega sihib seda kohta ka su sõbra vanaema, kes saadava palga eest kavatseb toita ja katta su sõpra, kuna kalkunifirma Iirimaal, kus ta ema seni rabas, läks just pankrotti, ja isa teadagi lasi jalga juba aastaid tagasi. On sul seda tööd tõesti nii hädasti vaja?

6. Kui midagi kihva keerad, või lihtsalt ei saa hakkama, siis ütle, et see käkk ongi uus trend ja looming ning te siin Eestis ei jaga tuhkagi. Toimib 100% tõenäosusega – keegi ei julge kunsti kahtluse alla seada!

7. Palun lõpeta ema sõbrannadele külge löömine, muidugi 20 aastat tantsutunde aeroobikasaalis peabki tulemuslik olema, aga mõned neist on ausalt öelda juba vanaemad. Kas isa midagi ei ütle? Isa pole kodus? Ohh… kuid keegi peab ju arved maksma?

8. Ära pabista hinnete pärast. Koolis võib olla lõputunnistus, aga elus saad alati otsast alustada.

9. Kui leiad töö, siis naudi seda üürikest perioodi oma elus täiega – istu ja raba end ribadeks, seda saad hiljem veel kaua naerda. Jäta eneseotsingud koondamistoetuse kulutamise kuudeks või ühenda sisseelamisega uude elukohta teises riigis.

10. Ära raiska aega pubides või kohvikutes – kontoris on kohv tasuta ja ka kolleeg on kättesaadavam, lobisemiseks siis või muudeks mängudeks; tal on sama tapvalt igav kui sinul.

11. Viis nohikutest jm taibudest. Nad lahkuvad Eestist nagunii, enne või pärast ülikooli, ja kui kunagi naasevadki, siis hästi makstud kõrgepalgaliste spetsialistidena omas sfääris, millest su lähem elu mitte kuidagi ei sõltu. Kuid ole kena kolmeliste jt mahajääjate vastu. Nende ainus võimalus leida tööd on luua oma firma. Ja võib juhtuda, et kunagi nad vajavad sinna sekretäri, või oma lapsele koduõpetajat.

Link originaalini:

http://www.ohtuleht.ee/459665

Sildid:bill gates

Kui kelluke – järelikult heliseb!?

Jõulude ja uusaasta vahel maabus meile eestlaste dessant Hurghadast, kopsakas kaks autotäit ehk kümme julget inimest, sellest millalgi hiljem.

Kuid dessant tõi kaasa külakosti, muuhulgas kotitäie vigurpiparkooke, igaüks ise kujuga. Üks ja Kaks asusid revideerima, vanem seletas nooremale:

„Näe, see on jõulukuusk. See on kuu. See on kelluke…”

ja ajasid taskud pungi ja jooksid ära mängima. Enne veel aga noppis Kaks ühe kellukesekujulise piparkoogi, tõstis kõrva juurde ja raputas kahtlevalt. Kui kelluke – siis peaks ju helisema?

***

ERSO uusaastakontserdist, 3000 km kauguselt

Kõigepealt – tore muidugi, et http://otse.err.ee/etv/ üldse olemas on. Viimased aastavahetused olen üritanud tuju üles kruvida eeskätt Vene satelliittele ja Kutsuva Tulukese saatel, parema puudusel, kuid tõtt öelda ei toimu ka seal erilisi arenguid – esimesel aastal oli päris glamuurne ja isegi lõbus, kuid juba läinud aastal ma vist enam vaadata ei viitsinud.

Päris uusaastaööl vaadata ka midagi polnud, otsisin tulutult, et kas kusagilt kantaks üle kirikukellade kontserti vanalinnast – ei! Aasta varem, kui toimus telepildiks täiesti sobimatu üritus, mida kokkuvõtlikult võiks nimetada “Pimeduses kajab hääli”, tallinnlaste jaoks uudse Solarise keskuse külje all, kanti seda küll usinasti üle… Siis kuhu jäi kellakontsert Tallinna kilukarbi panoraami saatel, millesse osavalt pikkida arhitektuurseid detaile Vanalinnast, näiteks? Visuaali enam kui küllalt ja ka helipool hetkele sobilikult ülev ja eriline.

Kuid vähemalt tuvastasin programmist, et 1. jaanuaril kantakse üle nii Viini filharmoonikuid kui ka ERSO uusaastakontserti. Et me 1. jaanuaril olime väikesel väljasõidul huvitavasse Egiptuse tootmispiirkonda, aga sellest millalgi hiljem, jõudsin kõigepealt kuulama kontserdi viimast osa ja päev hiljem ka algust. Ehk et – lõpp oli täpselt nii põnev, et sundis kuulama ka, et millega siis asi algas…

Ja mida siis öelda on? Noh, veendusin kiiruga, et veeb on juba ohkeid täis. Sügavaid ohkeid, kurtmist ja pahandamist, kuigi “asjatundjad” vist ei ole veel sõna võtnud. Nii et mul on täpselt veel “window of opportunity” siin natuke veebi kaudu vaataja häält teha enne, kui üritusest anekdoot saab.

Kontserdi viimane (teine?) osa algas petlikult malbe ja minu arust huvitava leiuga, ma olen just selline muusikat armastav, kuid kontserte suhteliselt harva külastav inimene, eeskätt, et pole neile kellegagi minna ja üksi on kah kuidagi närb, kuigi olen ka üksi käinud küll ja küll – muusika eelkõige, siiski, on ju? Teine osa niisiis algas Griegiga. Ma enam ei mäleta mis, aga selline Haldjatemaa muusika. Igatahes mitte Strauss. Mõtlesingi et – ohoo! värsked leiud, ja Mustonen ju, oli ilusti näha, et puldis ka, et mis siit siis nüüd veel tuleb? Kuna minu üks meeldejäävamaid muusikaelamusi on seotud küll just Hortus Musicusega, ühe nende kevadkontserdiga erandlikult Estonias, mida ju samuti dirigeeris Mustonen, kus mängiti midagi vivaldilikku, kui ehk et midagi vanemat ehk – Hortus on ju siiski vanamuusikaorkester. Ja kus igatahes sündis ime. Mulle vanamuusika suhteliselt imponeerib, just sellisena täidab muusika oma eriomast rolli kõige paremini – kui helin, ja mitte kui müra. Muusikaline sädelus ja mitte saabaste tümp. Ja ma mõtlesin, et me eestlased unustame end aeg-ajalt näpistada ja mõelda: meil Eestis on ju oma Hortus Musicus – siinsamas, meetrite kaugusel, Väravatornis, vähemalt igal teisel laupäeval (ja me isegi ka siis ei käi neid kuulamas!). Tõepoolest, nii pimedad oleme endi keskilt võrsunud ande suhtes – hea, et Pärt välismaal elab ja mina muidugi ka.

Sellest kevadkontserdist aga ongi mulle eeskätt meelde jäänud, kuidas Mustonen dirigeeris! Ohh! Temalt ei saanud silmi lahti ja tundus kohati, et otse tema näppudest jooksevad instrumentideni niidid – nagu ta viipas ja tõmbas, täpselt nii sealt tuli!

See võis aset leida umbes aastal 2001… muidugi Hortus oli kokku mänginud isegi tolleks ajaks juba vist aastakümneid ja ongi vist rohkem nagu muusikapere kui orkester, või vähemalt selline mulje jääb kuulates. Kas ERSO on pere? Või ta on selline “Eesti pere” – mitte ka otseselt kaklev, kuid lihtsalt vaikselt ussitav, kus igaüks ajab eeskätt oma asja. Kas eestlasest üldse saab korralikku meeskonnamängijat, või ego jääb ette?

Tegelikult orkestri esituskvaliteedini mu tähelepanu üldse ei küündinud, nii et eespoolne on pigem spekulatsioon – nii palju muud segavat jäi ette. Kuid neile, kes kahtlevad Mustoneni dirigendivõimetes, võiks küll öelda – oo, mitte võimetest pole siin puudu! Kui ehk et aukartus muusika ees, ja kontserdi kui ürituse ees, on ära kadunud, kui teed üht ja sama asja tõepoolest juba nii kaua ja oled muusikaga (kahtlemata) vägagi sina peal. Meie ülejäänud ju oleme muusikaga siiski enamasti arglikus teie-suhtes ja eriti sellisel üritusel nagu uusaastakontsert riigi esindussaalis – vägagi karges ja tärgeldatud teiesuhtes. Familiaarsed on Eestis ju nagunii pea kõik muud päevad aastas, riigis, kus me kõik oleme sisuliselt sugulased üksteisele ja ladnalt sina peal.

Seetõttu ka Mustoneni suhtlemine Vaarikuga häiris, Vaarik sellel üritusel üldse häiris, kogu lugupidamisega tema talendi suhtes, aga kui juba oled endale välja aretanud sellise käriseva porgandihääle ja selle abil koomikuna leiba teenid, siis selles rollis tulekski püsida. Tundsin puudust ETV tähtdiktorite (moodsamalt: ankrute) laitmatust, kõlavast diktsioonist ja väljapeetud rollist.

Võib-olla peaks Mustonen tegema sabbati-aasta, sõitme Himaalajasse või Tiibetisse või kus käiakse, või kui ta on seal juba käinud ka, siis igatahes talle muusika tegemise aastaks keelama? Võib-olla peaks ta aastaks näiteks puusepaks hakkama? Et tuleks uuesti tagasi see lihtsureliku muusiku kartus hinges, enne kui pilli kätte võtad – et kas ma saan ikka hakkama? Ja sellest tulenev distsipliinitunne.

Olles tegijad juba ette võtnud siis – ka telepilt, palun? Kas kogenud operaatoritel oli vaba päev? Nii nagu mina seda mõistan, on telepildi ülesanne tuua kodus istujad auditooriumiga võrdselt üritust nautima, kuid auditoorium ei istu ju laval tagareas kusagil timpanite kõrval? Parima heli ja pildi püüab, iga kogenud kontserdikülastaja teab, umbes 6.-10. reast parteris. Ning kontserdikülastaja saab rahulikult nautida tervet orkestrit korraga silme ees, et jäägitult pühenduda muusikale, ja ei tegele asja eest teist taga muusikult muusikule hüplemisega nagu üritaks keegi päikesejänkuga tabada, et kes parasjagu soolopartiid mängib. Tugevalt esile tõusva soolo puhul oleks muidugi küll suur plaan abiks ja mõttekas.

Ning – jah, saalis me näeme alati lihtsalt dirigendi selga, ja oleme sellega rahul. Mingi eelis peab ju ka esinejatele jääma?

Saal ise oli kohalolijate jaoks tõenäoliselt isegi huvitavalt valgustatud, kuid telepildis valitses kummaline öövastav-sinakas toon keskrõdu sammaste ümber, just nagu altmaailma kuma vms. Kas uusaastakontsert ei peaks mitte olema uuest elust, elumahladest pulbitsev igas mõttes, nagu kuulaja pärast pitsikest Hennessy XO-d, ja siis pigem roosakas-punastes toonides ja mitte näost sinine nagu poolkülmunud laip? Külm on Eestis 1. jaanuaril nagunii, kas seda ei raatsi kontserdile tulles tänavale maha jätta?  Näiteks minule seostuvad jõulud ja uus aasta alati tulpidega – jah, lopsaka kimbu roosakaspunaste tulpidega vaasis, sest päike on ju liikumas uuesti kevadesse ja mulle meeldib eelkõige sellele rõhk asetada. Kõik mu Eesti-jõulud möödusid kindlasti tulpide ja jõulutähtede, kuigi mitte sugugi alati kuuse saatel.

Muuseas, ka Egiptuses on tulp täiesti olemas, igatahes Sharmis õppis Teispool kiiresti ära, mis mu lemmiklill on . Tegelikult siikandist, küll õieti Türgi-Pärsia liinilt ju tulp pärinebki. Kuid – vabandust! Tahtsin siinkohal tegelikult küll ette võtta, et ka saali- ja lavakujundus tundus kõigi aegade nõrgim või igatahes täiesti ebaimponeeriv. Selline sirge rivi ebamäärases värviskaalas õisi (kõike natuke?) seati vanal nõukogude ajal harilikult kaunistama mingeid pleenumeid ja muid presiidiume. Oli see siis kitsh? Või camp? Või lihtsalt inspiratsioonipuudus?

Kui nüüd lõpuks ka muusika juurde jõuda, siis – huvitav oli ju küll. Kuid nauditav, väljaspool minu meelest piisavalt virtuooslikke esitusi – ei olnud. Teispool, kes algul ka huviga vaatama jäi – et kas tõesti Eesti ja – näe, seal tänaval, kus kaarik veereb, oleme me ju käinudki! jäi peatselt veidi ärritatult tukkuma. Et miks ma sellist müra kuulan? No ma kuulasin uudishimust, et mis edasi tuleb. Veidi ka kauni inimhääle võlust haaratuna. Kuid ikkagi – kas peab just 1. jaanuaril (vt lõiku uuest elust, elumahladest jne) kuulama itku Iisraeli stiilis? Minul kerkis lisaks pähe mõte, et kas peaks üldse kutsuma muusikuid Iisraelist, kas ei peaks Iisraeli lihtsalt kogu tema täielikkuses boikoteerima. Muusikud ei ole ehk süüdi, kuid neil veel eriti on ju ometigi valida, kus elada ja keda selle elukoha valiku kaudu toetada? Ma tean, et Eestis on teistsugune valitsev poliitiline suund, kuid selle alged ehk kelle varbaid suudeldakse, ei tekita minus erilist imetlust. Ning meil siin nutavad saalitäied inimesi, kui Araabia poppiidoli saates esinevad lapsed Palestiinast. Tõde võib olla kirju, kuid nutta heebrea keeles ei tule ausalt öelda pähegi.

Kuigi see oli ilus ja meisterlik nutt, tõsi, Üks, kes kogu seda lärmi ekraanilt minu kõrval miskipärast ka märgatava huviga järgis (võib-olla oma ooperivaimustuse raames, kus ta teab et on “piaano” ja lauldakse), hakkas Etty Ben-Zakeni ekraanile ilmudes nihelema ja teatas mõne aja pärast: “Kas see on poiss?” “Ei, see on tädi, tal on sellised lühikesed juuksed.” “Ei, see on poiss” , vastuvaidlemist mitte kannataval toonil, ja kõndis minema. Ka tema ootused kaugemale ei kandnud.

Edasi hopsas sisse Bernstein. Bernstein, et meelde tuletada, kirjutab siiski mitte kontserdiks, vaid kirjutab muusikalide taustalugusid. Nende esitamine ilma nende juurde ette nähtud visuaalse tegevuseta on kuritegu kuulmismeele suhtes, muusikali puhul nimelt päästab, et osa energiat läheb tegevuse jälgimisele ja seetõttu kõrvad ei tööta täisjõuga. Või vähemasti nii ma arvan, sest siiani on mulle Bernstein üsnagi meeldinud.

Zeppelini väljakuulutamine mõjus algul mõnusa punk(t)ina – et kui nagunii oli kruvi juba keeratud ja keeratud, siis nüüd viskaski kergelt üle vindi ka, oletan, et saalist lahkuti mõnusa elevusega, muiged näol? Paraku esitus tundus kuidagi äbarik, kes originaali tunneb. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et meie veebilink ei saanud mahtudega päriselt hakkama ja heli lisaks ka kergelt ära hakkis. Kuid võimsa finaali asemel jäi pigem  mulje, nagu võitleks orkester suure lohega, kellest jõud päriselt üle ei käi? Mõtlesin, kas Piirivalveorkester saanuks rütmiga paremini hakkama, nemad on ju harjunud tantsukski laulma jne.

Kontserdi algust järgmisel päeval siis kuulasin uuesti huviga, kuid pettumus oli suurem. Algas taas petlikult mahedalt ja ootuspäraselt, aga siis – Piazzolla? Nugade tants öisel Argentiina tänaval, ja tango on ju põhimõtteliselt kõigest rehabiliteeritud kõrtsitants? Samal ajal kui Viinis valsikeerises uus aasta vastu võeti, nagu kord ja kohus? Ühelgi päeval aastas valssi ja mitte nuge, palun, miks mitte kasvõi kümme aastat järjest, kui see on vaid ühel päeval aastas? Kas tõesti nii tüütu?

Ehk et kui kontserdi lõpp vähemalt mõjus üllatusliku uudsuse kaudu, siis esimese osa äraleierdatud trendilood ja Piazzollast alates päevasse täiesti sobimatud emotsioonid olid küll suur pettumus. Järgisin silmanurgast veel esimese osa lõpuni ja kui vaheaeg saabus, lasin lapsed satelliidikaid vaatama.

Minu arust peaks uusaastakontsert olema eeskätt ülev – väikeses riigis toimub niigi harva midagi suurt ja valvele võtvat. Omapoisid me kõik! Ning ta võiks olla valguserikas, soe ja elumahlu äratav, keset kaamosepimedat, rõsket talve nagu ta ju toimub. 2011. aasta tagasivaatekontserdiks sobinuks üritus ju vägagi hästi, kuigi Piazzolla oli moes millal viimati – 10 a tagasi? kas püüdluseks oli siis retroefekt? Vähemalt sellest ajast kui muu hulgas juba ka Orff olmereklaamide taustaks jõudnud, on minul igatahes korralik piazzollaväsimus.

Kuid siis – kogu see ärevus… eklektilised hüpped siia-sinna nagu rosoljekausis… uusaastaöö on ju siiski imede öö ja esimesel hommikul kõlbaks veel selles edasi elada, veel mitte väljuda muinasjutust argiellu, unistustest reaalsusse? Äkki siiski tuleb algav aasta, parem, õnnelikum, ja täidab me lootused? Mitte ei suubu oigavasse nuttu, muresse oma staatuse pärast eestlasena võõral maal või võõramaalasena Eestis, no immigrandina igatahes, ja krimiuudistesse? Ah…

Ja siiski oli tegemist vähemalt üllatava kontserdiga, ja see juba on Eestis päris palju saadud – et keegi julges teha midagi teisiti. Oiged Iisraelist, kuigi mu kulmud kerkisid, olid siiski meisterlikult esitatud, ning Cage ja Plant loomulikult väärivad sümfoonialava ja kannaksid selle ka auga välja, kui ainult esitajad asjasse usuksid. Grieg siis oli ka tükike muinasjuttu seal keskel, natuke nagu pisike õnnetu Pöial-Liisi, mis oma haprusega muu sekka lihtsalt ära kadus. Üldmulje jäi täiesti närviline. Agressiiv-närviline.

Mõtlesingi seejärel, et kuidas kõik see üldse Hennessy nimega haakub, mille egiidi all kontsert traditsiooniliselt toimub? Hennessy on ju mahe ja turvaline nagu Coca-Cola – alati täpselt sama, ootuspärane. Tõsised konjakiaustajad, olen kuulnud, tegelikult Hennesyt ei pruugigi – peavad liiga prostaks, massimaitseliseks. Kuid see-eest on tegemist kontrollitud kvaliteediga, hetkedeks, mil eksida ei taha või pole vaja. Ja nüüd siis… ??? Võib-olla peaks “Kalev” üle võtma? Kah nagu selline uues ajas ja maailmas alles ennast otsiv.

Kuid ikkagi ma muigan varrukasse, kui sellele kontserdile mõtlen. Jumal tänatud, et on veel mõni tegija Eestisse jäänud, kes julgeb keerata üle vindi kuni eksimise piirini. Sest kes uut otsib, peab arvestama sellega, et võib ka eksida, peab taanduma ja uuesti proovima. Kuid kui teda, seda julget otsijat ja ketserit ei oleks, toimuks lihtsalt hapnemine omaenese mahlas kuni elumahlade täieliku kuivamiseni riigis ja üldvaldava mumifitseerumiseni. Minu meelest viimastel aastatel oldi sellele juba ohtlikult lähedal. Kuid nüüd – avage aknad, kallid kaasmaalased, tõmmake sõõrmetesse värsket õhku, olge äratatud, üles raputatud uude aastasse!  Skaalal jänestest reekviemimeeleoludeni oli üritus ju tegelikult täiesti piisavalt ülev ja ka positiivne, ehk et jäämegi ootama, kes siis sel aastal iseseisvuspäeva kontsert-aktuse sisustab, ja millega. Äkki laseks Andrese lavale vahelduseks koos omaenda orkestriga? Nö. “From Estonia with love” ehk “mida meil parimat pakkuda on”-ürituse raames?

Lugupidamisega teie, täiesti raputatud

***
Kontserti ennast saab ehk isegi arhiivist vaadata, kuid igatahes üle kuulata siit:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1339753

Pühadetervitus innovatsiooni ;) ja Egiptuse sõpradele

 

 

Nagu kaks tilka vett (7)

Jõuluvana ja kahene

Jõuluvana ja kolmene

 

 

 

 

 

 

 

 

Kaunist Jõuluvana teilegi!

Nagu kaks tilka vett (6)

Jõulupuu 2010

Jõulupuu 2011

 

 

 

 

 

 

 

 

Ehk et: miks me siin Egiptuses elame? – Sellepärast, et siin on suurepärased kasvutingimused!

Appi – jälle ehitavad!

Jõudsin oma ehitusbuumi jutu just üles panna kui üleeile märkasin, et veel ühe naabri maja kõrval midagi sebitakse. Seal oli tee veeres selline ahervare, naabrinaine hoidis seal oma kahte pühvlit suvel kuumavarjus. Paar poisikest ja meesterahvas toksisid telliseid lahti ja ladusid eemale hunnikusse. Tahtsingi näidata, et – näe kisub vist jälle ehituseks? Või on kellelgi telliseid kusagile mujale vaja.

Kuid täna, kui pilgu aknast välja sain, on vundamendiauk juba mõõdetud ja kaevatudki…

Ei tea, mis siia tuleb? Teispool hirmutas, et pidavat moshee tulema, st moshee jaoks olevat planeeritud kõrvalmaalapp just Ühe ja Kahe toaseina taga, kus naabrinaine praegu oma pühvleid eeslit ja hobust hoiab, aga lapile, kus praegu kaevatakse, pidavat tulema moshee juurde kuuluvad pesuruumid, ei saa ju pesemata päkkadega palvusele tormata, kus need naabrile pea et näkku surada tuleb. Isegi suuremates kaubanduskeskustes on ikka ka palveruum ja tualettruumis siis muule harilikule atribuutikale lisaks pikk rida jalapesuvanne.

Meeste arvu järgi platsil ja kopsakama segutehnika järgi otsustades on igatahes midagi tõsisemat kavas küll. Valimised on just tulekul, meie kandis on kristlasi muudega pea pooleks, äkki on tegemist salafistide viimase meeleheitliku katsega veel poolehoidjaid võita? Naaberkülas ,kus meie taksojuht elab, olevat salafistid läinud nädalal laiali jaganud autotäie gaasiballoone, need ju lähevad hetkel nagu vihm kuivale maale. St jagasid “omadele” muidugi, kristlastele olevat ainult valimisvoldikuid pihku pistetud.

Veel üht mosheed on siia vaja küll nagu… (ma ei ütle midagi). Teisel pool on lähimani nagunii vaevalt 100 m ja täpselt tüdrukute akna taha uusi ruuporeid küll hädasti tarvis poleks, selles suunas jääb järgmise lähima mosheeni nii paar-kolmsada meetrit. On sea tõesti liiga palju? Nii et – pidage meile pöialt! Ehk tuleb lihtsalt kobedamat sorti eluhoone.

Aga eks ma siis homme näitan, mis ehitati. Või ülehomme.

***
P.S. Gaasi saime juba ka, kõigest 30 le/balloon eest. Meie linnakeses siin pidavat maksma 70le, muidugi samuti musta turu hind. Tegelik hind on 4le. Teispool käis hommikupoole õel külas, nende kandis pidavat tervelt kolm jaotusladu olema ja kohalikud tunnevad, kellelt osta saab. (Igale ettejuhtuvale ka ei müüda!)

Pulmapilte

Ega ma ei ole ju veel eriti palju pulmapilte näidanud? Võrreldes pulmade keskmise arvuga siinkandis – no meie kuulmisulatuses vähemalt üks nädalas, kuigi populaarsematel päevadel võib ka olla mitu pidu korraga – igatahes väga vähe pilte. Kui rahvastiku mediaanvanus jääb 25 aasta kanti ehk et ligi 40 miljonit noort on oma pulma alles ootamas, siis võite ise arvutada, mitu pidu igal õhtul riigis kokku peetakse, mina sain, et umbes 2000, aga kuna nagunii peetakse ühel ja sama päeval vastu nädalavahetust, siis – 15 000 pulma igal neljapäeval Egiptuses, võib-olla rohkemgi, kuna ega kõik nii noorelt abielluda suudagi, kui vajalik kraam veel koos pole. Ka 35selt abiellutakse veel, kes esimest, kes mitmendat korda.

Muidugi, eks nad ole tuludetsiili ulatuses kõik üsna sarnased – linnades ühtmoodi sarnased ja külades teistmoodi sarnased. Keskklass enamasti üürib pulmaruumi, rikkad mõne hotelli aia või ballisaali, aga lihtrahvas peab pidu tänaval, kus just peiu maja lähistel selleks ruumi on. Pulmalavade ja -valgustuse ülesseadmise äri tundub igatahes olevat väga vilgas äri.  Lõuna  paiku alustavad, päikeseloojanguks on lava ootevalmis ja muusika mürtsub. Ning tunnike peale peo lõppu on kõik taas kokku pakitud ja plats puhas, ainult natuke prügi annab tunnistust sellest, et midagi nagu toimus. Meil siin siis toimus üleeile. Kuna toas midagi teha oli detsibellide tõttu nagunii võimatu, siis kõõlusime meiegi katusel – ikkagi tasuta etendus nagu!

Ämm käis ka pulmas ära – viis väikse ümbriku. Kuna peiu ema tõi samas mahus väikse ümbriku, kui meie majas viimati pulmad olid. Nii see käib… Oli ka selline tagasihoidlik pulm, külalistele plaaniti pakkuda ainult teed ja vähestele valitutele viiekümnesendilist pakimorssi (nagu naabrinaised valgustasid), riigis kus isegi pakimahla külalistele pakkuda on kidedavõitu – külalistele tuleb pakkuda ikka värskelt pressitud mahla! Kuid pidu sai igatahes peetud valjusti ja uhkelt, just nagu peab.  “Leidis siis vist rikka pruudi,” arvasime. Kuid Teispoole õde, pere mõistuse hääl, purustas need illusioonid koheselt. “Tean üht peret, sellel naisel on kaks last abielus ja lapselapsed juba kooligi lõpetanud – ta maksab siiani veel pulmalaene tagasi.” Kuna lastele korraliku peo korraldamine on tugev prestiizhi küsimus.

***

Egiptuse rahvalaenude süsteem on omaette huvitav teema, millest küll vähe tean. Pangalaenuks siin ju kvalifitseeruvad veel vähemad kui kvalifitseeruvad Eestis – kuna palgatöö eest saadav number enamasti ei ole piisav, aga neil, kelle number oleks piisav, ehk ettevõtjatel, ju pole püsitulu kohta tõendit tuua! Sama jama igal pool. Ometigi laene antakse ja võetakse ning ainult harva sugulastelt (kuna see käiks au pihta).

Andke gaasi ja elu läheb edasi

See siis pole mitte üleskutse uutele tegijatele tõsimoslemite leerist poliitilist tempot lisada, vaid tõsine olukord – köögis on gaas otsas!

Teispool esitas palve gaasiga kokku hoida vist ligi kuu aega tagasi, tõepoolest nii kaua juba oleme selle ainukese ballooni abil virvendanud. Nõusid pesen külma veega ja süüa teen nii, et kõigepealt ajan vee elektrikannus keema. Nii jääb gaas ainult hädapärasteks toiminguteks nagu laste vannitamine jms.

Kairost jõulubasaarilt tulles laksas Teispool vasta põlvi kui äärelinnas möödusime teeveeres seisvast gaasiautost. “Terve eilse päeva kolistasin ringi, balloon pagasnikus ja näe, just täna hommikul võtsin välja!” Et mitte turvakontrollidele ette jääda kui kuskil ametlikult parkida vaja vms – luksushotelli keldriparklasse pole kindel et mingi kahtlase ballooniga autos lubataks.

Nädalake varem Giza poolele kloostrisse sõites nägime samuti mitmel pool teeristidel inimesi tühjade gaasiballoonide otsas istumas ja ootamas… Ning veel nädal varem naaberkülla sugulaste pulma sõites istusime külatänaval ummikus ligi pool tundi, kuna seal just ühel tänavanurgal gaasi jagati ning inimesi liikus ümberringi nagu murdu, kes alles tühi balloon kukil või jalgratta pakiraamil lootusrikkalt lähenedes, kes juba õnnelikuks saanud, need eemaldudes, täis ballooni nagu jalgpalli ees veeretades. Meil veel vedas – äi ja ämm istusid samas ummikus ligi tunni.

Ning mõni päev tagasi oli siit meie küla mehed sulgenud liikluse Tantasse suunduval maanteel, viimases hädas lootes, et see aitab edastada sõnumit – saatke kohe kaks gaasiautot! Kuskil mujal olla nii tehtud ja olevat ka toiminud…

Elektripliite siin ju praktiliselt pole, puutoigastega annab küll savist leivaahju kütta, kel selline on, kuid süüa teeb egiptlane ikka gaasiga. Väljaspool linnu – balloonigaasiga.

http://english.ahram.org.eg/NewsContent/3/12/28720/Business/Economy/Egypt-army,-police-to-guard-cooking-gas-supplies-.aspx

http://www.globalpost.com/dispatches/globalpost-blogs/the-casbah/egypt-making-gas-garbage

***

Kuid muus osas elame kenasti, lootusrikkalt. Pulmapidamine on pärast ramadani saanud pea endise hoo, selge märk elu jätkumisest et mitte öelda jätkamisest. Ning on ka teine oluline märk – maju ehitatakse!

Kõigepealt juba läinud aastal löödi lagedaks naabrite majarivis üks plats – keskel lammutati üks lobudik maatasa, tellised korjati kenasti kokku ja kasutati pärast uuesti ära. Egiptlane on ju kokkuhoidlik! Kuid majaplats tehti siis nii puhtaks, et nagu harjaga oleks üle käidud, ja valati uus vundament otse maapinnale. Pärast täideti see vanast majast üle jäänud sodiga ja kruusaga. Siis sellepärast on majadel siin üpris kõrged esimesed korrused!? Võib-olla on see mingi harjumus veel nendest aegadest, kui Niilus üle ujutas ja eriti sügavale pinnasesse ei tasunud kaevuda? Igatahes kinnitas ka Teispool, et lihtsamate majade vundament käib just nii. Linnas siiski kaevatakse ka vundamendiauke, seda juba kõrghoonete alla.

Meie kombekad mosleminaabrid, poepidajad Mohammed ja tema naisuke Islam, lõid läinud kuul samuti ehituse lahti. Nende ühekorruseline kökats sai kukile uhke ja kõrge teise korruse, betoontalasid ei valatud, seega väga palju kõrgemaks pole vist kavas ehitada. Islam sai endale nüüd rõdu, millelt vaadet põldudele imetleda, seisis seal üks päev kohe kaua, unistavalt, poeg süles. Lehvitasime rõõmsalt – mäletan seda uue korruse, uue rõdu tunnet minagi veel värskelt…

Ehitamine käis kärmelt nagu siin kandis ikka – ühel päeval toodi kohale materjalid ja vinnati vintsiga üles, teisel ja kolmandal päeval laoti müüre, palju enam vist ei kulunudki. Katust veel pole, aga ikka natuke asisem – pole nii väga igaühe silma all kui mingeid kodutoimetusi välisõhus teha vaja.

Egiptlane ehitab ju enamasti taskust ja etapiviisi – kui natuke raha kogunenud, paneb selle kohe maasse või ehitusse, sest nii püsib raha väärtus kõige paremini, seda ta teab kindlalt. Koguneb veel veidi – ehitab jälle veidi edasi.

Ja nüüd siis ehitavad Islami ja Mohammedi naabrid: nemadki lammutasid vana hoone maatasa, kuid kaevasid juba korraliku augu, kuhu valasid igati tiptop vundamendi. Käidava teelõigu veeres ja ainsama autoga ületatava silla naabruses, linngi pole kaugel. Selge see, et siia kannatab kohe kõrgelt ehitada!

Liiatigi poetas Teispool, et sügise algusepoole olla külanõukogust lubatud, et meile siia ka ikke millalgi korralik tänav tuleb – st et kastmisvesi suunatakse torudesse ja keskel kulgev kraavisügavik aetakse kinni. Siis oleme küll või sees – kust mujalt linna lähedalt selliseid avara vaatega krunte võtta on. Kinnisvarahinnad meie tänavajupil peaksid oluliselt tõusma. Ja autoga linna kannataks isegi sõita. Lõpeb see kraavipervedel üle prahihunnikute ukerdamine.  St kui see tänav lõpuks tuleb, aga head mehed, kes vähemalt lubasidki. ; -)

***

Tegelikult meenus mulle just, et üks maja ehitati ju suvepoole veel – tõesti, uus elu kerkimas meist igasse ilmakaarde! “Ei tea, kas elutoa aknad on põldude poole?” uudishimutsesin Teispoolega katusel kõõludes ja naabreid piiludes – parasjagu koliti sinna uut pruuti ning olime nais- ja meesperega katusel olmetehnikat võrdlevalt hindamas jne. “Kumma elutoa?” poetas Teispool. Too uus korrus nimelt mahutavat tervelt kaks korterit – üks kuulub ühele ja teine teisele vennale. Ei tea kas tuleb 30 m2 korteri kohta ära? “Ega pole ju nii oluline, kuidas või kus täpselt elu alustad,” laususin lohutavalt, “alati saab ju edasi arendada.” Teispool ja õde vaatasid teineteisele otsa ja muigasid… Egiptlane on ühtlasi kohutav pessimist.  Või krooniline realist?

Samas – kas pole noorte perede esimesed korterid Eestis praegu just umbes sama mõõtu – vannitoakesega moodsad kööktoad?

Igatahes siis paistab, et nädalavahetusel kisubki taas üheks pulmapeoks. Külanaised tõid toidukraami ka eile ära.

Nagu kaks tilka vett (5)

Aleppo Citadel, Syria

Tallinna Toompea, Estonia

 

 

 

 

 

 

 

http://www.guardian.co.uk/world/syria

Mina ja islam – no nagu siga ja kägu! Miks küll?

Miks inimene usub jumalasse, hakkas mind huvitama vist millalgi ülikoolipäevil. Kuna ikka ja jälle juhtus tänavatel vastu inimesi, kes kutsusid liituma ühe või teise jutluse või kogudusega. Pean tunnistama et mu esialgne nägemus usklikest võrdus inimestega, kellele on langenud mingi nõiduselaadne kae, mistõttu nad näevad maailma minust hoopis erinevalt. Selle kae küüsi langemine veidi hirmutas, kuid sellest hoolimata ma tahtsin teada, kummal siis on õigem maailmapilt ja pisitasa hakkasin selle üle mõtlema, mis sunnib või juhib inimese religiooni juurde.

Nägin, et selleks on sageli näiteks lihtsalt seltsivajadus, kui inimene on jäänud üksikuks või temaga on juhtunud midagi muud, mistõttu ta vajab hingelist lohutust.

Veel üks osa inimesi näis pidavat maailma ja inimesi liig põrmusteks olenditeks ja neid näis viivat religiooni juurde igatsus millegi kõrgema, ülevama järele.

Ja päris pikka aega ei saanud ma pihta, miks on religioossed ka paljud ilmselgelt kõrge intelligentsiga inimesed, isegi teadlased? Teadus ju tähendab kahtlemist, kuid kahtlemine on usu vastand… Kuni sain aru, et teadlased kahtlevad valikuliselt – tööalaselt valivad kahelda, kuid isiklikus sfääris valivad mitte kahelda. Me kõik tegelikult valime midagi, mille suhtes me kahtleme, kuid millessegi me harilikult usume – mitte millessegi ei usu ehk ainult küünik, mis ju pole teab mis kadestusväärne seisund.

Leppisin niisiis teadmisega, et usk on uskujale millekski vajalik ja hea, et teda ringi ju ei veena nagunii ja ei olegi oluliselt vaja veenda, kui tema usk pole kedagi kahjustav – järgides inimlikku “ära tee teisele mida ei taha endale sündivat” põhimõtet. Kuid ühtlasi, et minule sellist usku tundmatusse kõrgemasse pole vaja – minu meelest on inimkond ja mida me saavutanud oleme, täiesti piisavalt, isegi tohutult ülev ja kõrge. Jah, meil on puudusi ka, kuid üldiselt me areneme, ja see on peamine. See on reaalsus. Ma pole perfektne ja ma liigun edasi kukkudes ja komistades, vigade kaudu. See on ka reaalne, nii see elu käibki. Sest õigeid vastuseid pole kellelgi, me kõik elame katsetajatena, kes kui vabalt katsetada julgeb.

Egiptusega seoses ei olnud islam minu jaoks algul isegi teema. Esimesel reisil ma isegi ei mõelnud, et tulen islamiriiki – Egiptus on ju vaaraode elupaik hoopis? Ja ka siin elades omab islam üsna episoodilist tähendust, tõustes harilikult kõneaineks ainult mingite ekstreemsustega seoses, või kui meile lähimast mosheest transleeritavas järjekordses palvetunnis (reedeti täispikkuses) midagi naljakat kõne alla tuleb, mistõttu Teispool mulle seda tõlgib. Ülemöödunud ramadani näiteks läks ükskord jutt seksile. Paastumisega koos päikesetõusust loojanguni on ju moslemitel ka seksimine keelatud. Mida teha, kui, noh, valel ajal tahtmine tuleb? veeretas vanaldane eeskõneleja pühakotta kogunenud meeste tarvis mõttelõnga, ja ülematele õpetustele toetudes leidis, et tegelikult on võimalus olemas küll – peaaegu kõike nimelt tegelikult tohib, ainult “sisse pista” ei tohi. Mis on ju, kui nii mõelda, vägagi moodsalt avar lähenemine seksimisele, täiesti võrdne harilike naiste- ja meesteajakirjade käsitlusega.

Anyway, vabandust kõrvalepõige, tagasi selle juurde, et islam tõusis teemaks pigem siis, kui hakkasin märkama, et Eestis minu arust on tekkimas teatav islamiimetlus. Moslemeid kutsutakse esinema, kõnelema, nendega tehtakse intervjuusid… kuid ma ei ole märganud, et kutsutaks kõnelema ja tellitaks artikleid ka mittemoslemist islamiasjatundjatelt? (kelleks ma ennast, muidumõlgutajat, muidugi ei pea)  Mitte Üllar Petersoni stiilis jihadi-asjatundjatelt, aga neutraalse teadusliku lähenemisega isikutelt, näiteks talupojamõistuse seisukohast.

Et tutvutaks ka mündi teise poolega, sest patsient võib ju olla oma sümptomite parim kirjeldaja, kuid seletada ja liigitada neid oskab siiski pigem arst ehk asjatundja.

Minu meelest näitab taoline eestlaste sinisilmne kõigesse ja kõigisse ühesuguse positiivse uudishimuga suhtumine kõigepealt muidugi seda, et meil Eestis puudub hetkel igasugune hea ja halva võrdluspuu. Ühest ühiskonnast, kus kõik oli vale ja väär, oleme hüpanud ühiskonda, kus mitte miski pole enam vale ja väär, vaid on lihtsalt “erinev”, kuid oot-oot-oot – hea ja halb on ju maailmas siiski endiselt olemas? Vähemalt noortele inimestele peaksime suutma anda orientiiri, kust umbes piir nende vahel kulgeb. Mitte päris kõik ei ole võrdselt hea ja imetlusväärne.

Ning Eestis elatakse ka suhteliselt tünnielu. Huvi kaugema maailma vastu on üpris olematu ja seal toimuv isegi ei jõua uudiseks. Seetõttu meil ka puudub vaikimisi hinnang sellele muule maailmale – me oleme nagu moraalse vabalangemise seisundis, kus meid saab hõlpsasti kallutada ühe või teise arvamuse suunas just kuidas ühele või teisele kõnelejale või “teadjale” meeldib. Sest meil ausalt öelda pole õrna aimugi ja ei ole mingeid vundamentaalseid seisukohti, mille alusel head ja halba määrata.

Sellisteks vankumatuteks seisukohtadeks võiksid olla nt et inimelu on püha. Või et vabadus, sh vabadus enese üle määrata, on inimese suurim aare. Või et naine on inimene nagu meeski, lihtsalt naine on munasarjadega inimene ja mees on munanditega inimene. Veel palju sarnaseid.

Ja sellest ka käesolev kirjutis, selleks, et ebaolulistesse detailidesse laskumata lühidalt loetleda, miks ma ei pea võimalikuks islamit imetleda.

1. Islam on sundusk. Meie eestlannadest moslemid on islami vastu võtnud vabatahtlikult, kuid nad on imetilluke vähemus islamis. Moslemite ülekaalukas enamik on islamisse sündinud ja ei neil ega nende lastel, lastelastel ega üldse järglastel mitte kunagi pole tehniliselt võimalik islamist loobuda, isegi kui nad tahaksid, sest siis ähvardab neid karistus elu kaotamise läbi. Võib-olla kõik ei kaota tingimata elu, kuid see siis iseenesest on juba usuleiguse märk, kui reegleid rangelt ellu ei viida.

See on usuvabaduse piiramine.

2. Islam piirab inimese vabadust enesele partnerit valida. Moslem tohib abielluda ainult moslemiga ja kui abiellub muu-usulisega, siis peaks too teine samuti moslemiks hakkama või igal juhul peavad lastest saama moslemid. Seetõttu näiteks kopti mees ei saa abielluda kauni moslemitariga, isegi kui mõlemad üksteist armastavad – sest pere valitsev usk määratakse islamis mehe järgi.

See on armastusvabaduse piiramine ja partneri valiku piiramine.

3. Islam piirab inimese seksuaalsust, seda juba vastu igasugu tervet mõistust. Abieluvälised seksuaalsuhted on karistatavad, samas on mehel islamis kohustus naist ülal pidada, mis välistab noorte abiellumise enne, kui nad on suutnud endale kodu rajada ja sissetuleku kindlustada. Või miks peaksidki inimesed abielluma noorelt, enne kui on enese suhtes selguse saanud?

Tervete seksuaalsuhete puudumine ühiskonnas toodab tohutul hulgal mittevajalikku seksuaalpinget eelkõige abiellumata meestes, kes sageli elavad seda välja ühiskonnavaenulikul kujul – asja eest teist taga konflikte üles puhudes, tänavarahutuste ja mitte kõige vähem naiste ahistamise kaudu. Moslemid on uhked, et vägistamisi olevat neil mitu korda vähem. Kuid see-eest on kabistamisi kordades enam. Islam ei saa aru, et looduse seadusi ei saa otsusega olematuks teha.

See on lihtsalt rumalus.

4. Islam tunnistab kokku ainult kolme religiooni, kus need kaks ülejäänut peale islami on alamad religioonid, mis on islami “kaitse” all. Islam “talub” neid, kuid maailma ülejäänud religioone ja filosoofiaid ei talu niigi palju, nt ateist ei saa Egiptuses isikutunnistust. Usulise kuuluvuse lahtrisse tuleb kirjutada üks kolmest – islam, kristlus või judaism. Olete budist vms, siis on teil võimalik islamiriigis dokumentideta ehk lindpriina elada, nagu seni isegi üsna islamilähedane religioon bahaid. (Neil on nüüd ülemöödunud aastast alates siiski võimalik lahter tühjaks jätta, kuid nende tegelikku religiooni sinna ka ei kanta.)

Kui see vastab kellegi arusaamale võrdusest ja vendlusest maailmas, või vähemalt lugupidavast suhtumisest teise inimolendisse, siis palun tõstke käsi.

5. Lõpuks naised islamis. On nad siis meestega võrdsed või pole, on neil siis õigusi või ei ole?

Et kokkuvõtlikult ära öelda, siis naisel on mõned seadustega ette nähtud õigused (mis on ka ülejäänud naistel maailmas üldiselt olemas) ja ülejäänud osas on tal need õigused, mis tema eest vastutav mees seaduste piires talle annab. Mehel on samuti need õigused, mis ta seaduste piires ise endale annab. Tajute, kui võrdne?

Enamasti, kui naiste õigustest on jutt, arutataksegi, kas ta tohib ise otsustada või peab mehega “konsulteerima”. Samas mitte kunagi ei arutata, kas mees tohib ise otsustada. Muidugi tohib – ta on ju mees! Kuid naine on nt kohtus tunnistajana ainult pool meest (kohus usub ainult kahte naist koos, kuid võib uskuda meest üksinda) ja pärijana on ta samuti pool meest. Moslemid ise ütlevad, et mees pärib rohkem, sest tal on kohustus peret ülal pidada… kuid kui ta seda kohustust täidab! Moslemid on ju ka sagedad lahutajad ning mehel on lahutada lihtsam, kui naisel, kes tohib lahutuse algatada ainult teatud tingimustel (seegi õigus võideti nt Egiptuses alles mõned aastad tagasi).

Lahutatud naine, kes niisiis saab mehest poole väiksema pärandi, jääb harilikult tollest mehest majanduslikku sõltuvusse kuni uue abiellumiseni, või jääb lähemate sugulaste ülal pidada. Üksik lastega naine, keda tema mees sugugi ei toeta või toetab kuidas juhtub, ei ole islamis sugugi harv nähtus, kuid mis siis, ta pärib ikkagi poole vähem.

Ongi juba minu jaoks küllalt, mulle täiesti piisab igast neist punktist üksikult, et mingit imetlustunnet islami suhtes ei tekiks. On kindlasti ka mõned pügalad, kus islam on saavutanud mingi arengu metslaste ühiskonnaga võrreldes. Kuid mis sest nüüd täna enam?

***

Hegabist
Moslemitarid enesele suunatud umbusku tajudes arvavad sageli, et meid ülejäänuid häirib see, kuidas nad riietuvad. Sellepärast ma tahaksin selle punkti eraldi lahti kirjutada.

Et hegabi teema lühidalt kokku võtta, siis – kui sa ei taha, et sind fashistiks peetakse, siis ära kanna rinnas haakristi, isegi kui see tegelikult on su eelajaloolise vaarisa peremärk Muhumaalt. On ju? Mulle teadaolevalt ei ole islami pühakirjas seadustatud, milliste esemetega täpselt naine end katma peab, kui ta end katta soovib ja minu arust on selleks märksa enam ja vabamaid võimalusi. Näiteks just värskelt liiga seksikateks ja seeläbi patusteks kuulutatud silmi annab katta tumedate päikeseprillidega. Juukseid annab katta bareti või kübaraga ja kaela salliga. Kapuutsiga sviiter või jakk katab pea ja kaela juba üsnagi ettenähtu lähedaselt. Jne. Mina veetsin pool oma üliõpilaspõlve väljaveninud villases kampsunis – kombekas noor naisintellektuaal ei soovi ju ometigi jätta muljet, nagu oleks säärejooks see olulisim osa temast, mille abil elus läbi lüüa?

Mis on muidugi naiivne vaade – muidugi on säärejooks olulisim, ajud on ju meestel endil ka, kuid ilusad jalad on alati defitsiit. Üldse igasugune ilu on defitsiit. Kui vaadata, mille poole inimene kõige enam pürgib, siis – pürgib selle poole, et ümbritseda end suurema iluga. Me võime arvata, et ta ihaldab raha, kuid raha on kõigest vahend, mis tagab esiteks suurema vabaduse ning teiseks ja mitte väheoluliselt enam ilu tema ümber.

Ses mõttes naine, kes end katab, on nagu elukestva vitamiinipurgi omanik, kes keeldub oma purgist jagamast midagi, mis ometigi teeb maailma paremaks ja tervemaks.

Kuid vähemalt minu isiklikust seisukohast – kui naine soovib kanda hegabit või minugipolest niqabit, siis mis võiks kellelgi teisel selle vastu olla? Vaba valik on vaba valik ning ärgem unustage ka, et niqab on mh suurepärane kaitse päikese või kõrbetolmu eest. Või vihma eest – khimari nimetus Euroopas on “keep”.

Sestap: hegab ei ole isegi teema, või kui just moeküsimuste rubriigi alla.

Lugupidamisega
teie karvane suleliste seas

Euroopa heategevuslik jõululaat Kairos

Nii kuum lugu, et särtsub alles – Kairos on veel müügiletidki kokku panemata, aga mina juba kodus tagasi ning näitan ja jutustan, mis toimus. Oma Sahinaga siuh-säuh juba käidud!

Et Eesti müügirahvas on ju vanad tuttavad, oli meil siseinfo korras teada, et kohal tuleb olla võimalikult vara. Nii oligi – kui me kella 9 paiku Niiluse-äärses Conradi hotelli fuajees kohmitsedes ringi vaatasime, et kuhu siis täpselt see laat jääb, oli ametliku avamiseni veel pool tundi aega, kuid rahvast juba voolas hotelli peauksest sisse tiheda voona. Ikka metalliotsijast läbi ja edasi hotelli ballisaali poole, mis oligi laadaliste käsutusse antud.

Üritus toimub juba teab mitmendat aastat, eestlased osalevad teistkordselt, ja kogu tulu loovutatakse heategevuseks, harilikult mingile konkreetsele lastekodule vms, mingite väga konkreetsete asjade ostmiseks. Läinud aastal mäletamisi vist osteti pesumasin või sisustati kööginurk, või nii seda kui teist.

Sissepääs maksis 20le ja veel müüdi kohe saaliukse lähistel õnneloosi 10le tükk, selleks annetatud auhindade loetelu oli kohe kõrval väljas ka, muuhulgas peavõiduna lennukipiletid Euroopasse, nädal kahele Sharm el Sheikhis AI-paketiga jpm. Ostsime Ühele ja Kahele kummalegi pileti – äkki veab ja jõuavad Eesti-vanaemale veel jõuluks külla? Ja suundusime edasi. Sagin oli suur ja esialgses virrvarris ei saanud tuhkagi aru, kes kus on või mida müüb. Kus Eesti laud on?

Tegime ringi peale ja alles saalist väljudes leidsime end Eesti laua eest – meie omadel oli päris hea koht saaliesise taganurgas, kust kõik väljujad nagunii mööda käisid ja ka tunglemist nii palju polnud, oli ometigi ruumi keerata! Soomlasi nt märkasin põhisaali pimedas nurgas, läks isegi meelest ära teisel ringil mööda astuda ja Terve! soovida.

Eesti kraam läks kaubaks küll – läinud aastal oli lett lausa lagedaks müüdud ja seegi kord kui “omade” juurde jõudsime, soovis keegi parasjagu kihnu kampsunit selga proovida ning uue tiiruga tulles oli suurte glasuuritud piparkookide kandik jäänud nii hõredaks et Ühele ja Kahele vaevu veel kaks erinevat sealt leidsin. Leti uhkuseks näisid olevat tepitud lapitekid egiptlastele südamelähedase Muhu männa mustriga ja väiksema rahakoti omanikele müüdi näiteks piparkoogitainast, kodust kõrvitsahoidist, villaseid sokke mitmes värvis ja mustris, kauneid käsitöö-siidsalle ja muidugi ei puudunud Vana Tallinn ega Viru Valge. Põhjamaalaste värk, teate isegi, siinse talvekülmaga paneb ka mõni moslemi vanaätt õhtul väikse klõmmi naha vahele. Ikka odavam, kui tuba kütta…

Lastele noppisime veel sakslaste letist kaks hõbepaberis shokolaadijõulumeest ja oligi meie eelarve otsas kah, on selline Sahina ja jõulude vaheliselt õhuke teine. Eestlased ei olnudki muuseas kadedamat sorti, letis oli üks Vana Tallinn lahti nööbitud heade tehingute kinnituseks ja mina kui mitte-autojuht sain kah topsipõhja märjaks. Oli alles kange, saatan! Aga edasi juba kulges siis magusamalt.

Tegime veel ühe ringi, et uurida, kes siis mida üldiselt müüb, et järgmisel aastal juba targemad olla. Kõige suurem letipind tundus olevat taanlastel, neil on ju maailmakuulsat kraami kohe rohkemgi võtta. Pea poole ruumist võttis enda alla suletekikaubandus – siis mitte see Jyskist tuttav, Leedus õmmeldud kraam, aga kenade taani lipukestega paksud tekid ja padjad, 2x2m teki hind oli 2000le ja padjad 500le ringis. Huvilisi paistis jätkuvat…

Teises nurgas müüsid taanlased oma samuti kuulsat Anthon Bergi shokolaadi (minu lemmikumaid – ploom madeiras… mmm) ja plekkkarpides küpsiseid. Kolmas külg oli pühendatud Taani disainile – kenad kunstipärased klaasist ja kristallist teeküünlahoidjad, mõned neist oleksin heameelega eksklusiivsemat tüüpi teeklaasideks noppinud. Ja loomulikult olid müügil LEGOd.

Kohe vastas müüsid britid eeskätt viskit (400le), Cointreau’d (350le) ja Irish Cream likööri (250le). See on siis umbes poole kallimalt kui Euroopas aga mis siis – vähemalt 5 korda odavamalt kui siin restoranihinnaga ostes.

Et kuulsad veinimaad ka soodsaid veine müügile toovad, me ka juba teadsime nagu näisid teadvat ka enamik muid laadakülalisi – eesruum meenutas poolest saati Tallinki terminaali Helsingi praami lahkumise eel – külastajad näisid heategevusse suhtuvat äärmise tõsidusega ja ostetud oli kohati ikka kastikaupa. Ehk et kui me sakslaste leti ette kordustiiruga jõudsime ja mõtlesime, et võiks ikka pudelikese punast 100 le eest kotti pista (möödunud oli u 10-15 minutit), siis oli shokolaad veel kõige märjem asi, mis seal müügil oli.

Itaallased võtsid asja vahemereliku laia joonega ja müüsid kõike ainult kastikaupa – juustu suurte karpidega ja kas kuskil ka veini oli, me märgata ei suutnud. Ja prantslasi ei leidnud me miskipärast üldse üles. Eksootilisematest osalejatest hakkas veel silma Türgi suure türgi kohvi poti tagant, nemad näisid müüvat eelkõige käsitööd, ja Venemaa näis rõhuvat põhilisele – vaevalt meetrise letikese tagant müüdi Stolichnayat ja Smirnoffi ja pakuti heeringat kõrvale haugata. Erilist järjekorda ei paistnud, aga võis ka olla alguse asi.

Kreeka nurgake oli fujaees esimesi, see jäi meile silma eelkõige pühapiltidega, kreeka õigeusk on nimelt peaaegu nagu kopti õigeusk, kuigi tegelikult ikka hoopis midagi muud muidugi . Müügil olevad ikoonikesed olid küll suhteliselt sarnased, jäin isegi hetkeks kõhklema, et kas ämmale midagi valida.

Kreeklasi eestlastest lahutas veel pikk Austria laud, kust leidus kõige rohkem kraami päkapikkude sussi sisse panemiseks, näiteks kotitäis pooles ulatuses kuldpaberis shokolaadimune ja pooles ulatuses pisikesi jõulumehikesi maksis 50 le ja täitnuks ära vähemalt pool jõulukalendrit. Austria on ka tuntud kirjastusmaa ja suur osa huvilisi näisid sirvivat müügil olevaid kauneid lasteraamatuid, Hello Kitty torkas kohe silma.

Austerlaste vastas olid poolakad, kelle letilt jäid silma hiiglaslikud titepea suurused jõulukuulid. Poolakad on ju Euroopa soodsad klaasitootjad, meiegi veel Sharmist ostetud odavad veiniklaasid on Poola toodang, tee- ja mahlaklaasid kipuvad küll pigem Türgist tulema.

Jne, jne, päris sissepääsu kõrval müüsid hispaanlased oma kuulsat omletti, pannitäis ja 15 le, pannitäis ja 15 le. Ning isegi paellat.

Lõpuks rõdu olid vallutanud iirlased shveitslastega mestis ja seal näis käivat suuremat sorti alkoholitarbimine jõulumeeleoluse pubi rütmis. Iiri kohvil näis olevat nii hea minek, et rõdunurka oli üles seatud spetsiaalne vahukoore tootmise punkt.

Täiesti meelest on läinud, mida müüsid nt Montenegro või Holland, ja rootslasi ka silma ei hakanud, kõik riigid võib-olla polnudki väljas ka. Eestlaste kõrvale olid end siiski sisse seadnud meie teise järjekorra naabrid leedukad. Nende korvpallurite mõõtu esindajatele oli meil raha ainult kaugelt viisakalt kummardada – ikkagi tublid, et välja tulid.

Oligi laat läbitud. Kell hakkas 11 saama ja seadsime siis auto nina taas kodu poole, ise rõõmsad et näe käidud ja nähtud ja ehk enne suuri ummikuid kojugi jõutud, aga midagi nagu kipitas veel hingel – no kohv jäi ju joomata! Kohvist nii väga lugu polnudki, aga autojuht peab ikka korrapäraselt suhkruga teed saama, et närv paremini vastu peaks. Seega parkis Teispool auto kusagile Niiluse veerde ära ja käest kinni astusime neljarealisse liiklusse ikka ehedas Egiptuse vaimus, et ju see kes sealt tulemas, ikka näeb, et me teel oleme, ja natuke hoogu maha võtab. Kuna sellist hetke, mil tee päris tühi oleks, tuleb ilmselt umbes keskööni oodata. Üks rivi korraga hiivasime end jõepoolsele kõnniteele, kust paistis rivi plastmasstoole ja suur alus müügikraamiga, kõige krooniks suur metalne fuulipott.

“Hummus,” märkis Teispool. “Mis hummus?” ei saanud mina aru… Hummus on ju salati moodi asi, no selline oapasta, mida leivaga koos eelroaks süüakse…

Selgus et mitte ainult. Hummust võib pakkuda ka nagu ta pildilt paistab helba moodi joogina ehk sellise kuuma oalurrina, mida pakutakse hoopis klaasi seest. Jood vedeliku ära ja siis sööd oad peale. Et mulle hummus pastana hirmsasti maitseb, siis tõstsin aga klaasi suule ja proovisin… päris maitsev oli. Selline vürtsikas, lisatud oli erinevaid pipraid, kohalikke maitseaineid ja tilgake sidrunit ka.

15le maksis kõik see nali ehk 5 le per klaas, see on umbes kolmekordne tegelik hind, ma arvan, ja ma juba tean, et ilmselt see on minu juurdemaksuga hind – eurooplase juurdemaksuga, kuna vaevalt ükski egiptlane sellist maksma nõustuks. Või Pentaxi juurdemaksuga, kuna istudes ma tegin ka paar pilti. Kuid Teispool ei hakanud vaidlema – jaksasid abielluda, siis jaksa maksta, eks. Uudse kultuuri- ja maitsekogemuse eest muidugi tasus ära sellegipoolest, pealegi mis olnuks meil valida – hotellis maksnuksime veel poole rohkem ja vaevalt neil ehtsat Egiptuse teed olnukski, hotellides on ju ikka kotitee.

Kodutee kulges edasi juba igati vilkalt ja Teispoolgi oli miskipärast hirmus heas tujus, isegi kelmikas. Naljakas – Vana Tallinna jõin ju mina, mitte tema?

Nagu kaks tilka vett (4)

Muzzet al-Wafd (Egiptus)

Muzzet al-Ref-d (Eesti)

Valimiste naljanurgake

Egiptuse valimistega seoses on ka üksjagu nalja saanud eeskätt muidugi seoses põhivoolust eristuvate kardinaalsete mõtteviisidega nagu näiteks salafi moslemid. Salafid on üks rangeimaid mõtteviise islamis ja nt Osama bin Ladeni mõttekaaslased. Salafi mees näeb välja nii:

http://images.alarabiya.net/f7/7f/640x392_63296_151576.jpg

Ja salafi naine nii:

NB! pildil jalutavad kõrvuti vasakul harilik kombekas moslemitar – maani teksaseelikus ja kaetud juustega, kuid muidu üsna harilik naisterahvas ju, aga paremal salafi moslemitar, kes muuseas peidab ka käed mustade sõrmikutega ning jalalabad tumedate sokkidega. Varbad ongi ju tegelikult üpris erootline kehaosa ka?

Enne valimisi niisiis, kui kõik erakonnad hakkasid välja tulema oma valimisplakatitega, tegi Egiptuse ja muugi maailma ajakirjandusele rohkesti nalja, kui leiti, et salafide plakatil on nende naiskandidaadi pilt asendatud kõigepealt (vasakpoolne plakat) lille pildiga – selline kaunis õitsev roos pakuti valida, ja kui see naljanumbriks tõusis, siis asendati roos naisterahva abikaasa pildiga ja naise nimi tema mehe nimega (parempoolne plakat). Naised – valige Mrs. Ismail Mostafa, et ta seisaks teie õiguste eest!

link loo juurde:
http://nohakhater.blogspot.com/2011/11/egyptian-women-in-parliamentary.html

Veel ühel salafi plakatil olid naised asendatud lihtsalt erakonna sümboliga:

http://english.al-akhbar.com/sites/default/files/imagecache/3cols/Nour_Party_Campaign.jpg

(link loo juurde)
http://english.al-akhbar.com/content/effacing-women-salafi-campaign-bid

See viimane muuseas on minu arust tegelikult üsna aus lähenemine, sest mida muud üks erakondlane ongi kui oma erakonna sõdur ja teener? Tal pole ju nagunii oma häält ega otsust, siis miks peaks tal olema oma nägu? Tõsi, see järeldus tuleb Eesti-kogemusest, võib-olla Egiptuses on kuidagi teisiti.

Too nii seda kui teist poolt muide üsna erapooletult vaagiv blogistaja, kellelt plakatid linkisin, on oma loo ka üsna teravmeelselt pealkirjastanud: [Kas teile pigem] Banaanikest või lille? Vihjega egiptlaste kombele nimetada seksikat neiut banaanikeseks ehk muzza’ks, eestikeelse vastega no ei tea aga kas ehk “bimbo” või ka “tibi” (kuid ilma vihjeta IQ-le ).

“El Muzzet al Wafd” nagu allpool kujutatud naisterahvast kiiresti nimetama hakati,  kõlaks siis umbes nagu “Wafdi partei tibi”, mis ju kõlab ometigi nagu demokraatlikus Eestis, kus ka igal normaalsel erakonnal on oma tibi või hulgemgi?

Katmata “muzza”, siis mitte salafide aga liberaalse partei Al-Wafd plakatil:

http://innovatsioon.files.wordpress.com/2011/11/nehalahdy.jpg?w=230

Kuid tagasi salafistide juurde: veel üks salafilik võimalus (kitsikus on inimeses ikka leidlikkust ergutanud) – niqabis naise pildilt on ainus välja paistev näo osa ehk silmad kustutatud:

http://stateofmind13.files.wordpress.com/2011/11/salafi-nominee-list-egypt.jpg?w=630&h=480

“Mis kasu meil olekski tolle naise näopildi nägemisest, kui ta ju alati kannab niqabit”, märgibki eespool lillelooga seoses viidatud blogistaja päris teraselt.  Tõepoolest. Tolle naise nägu on ju meie eest nagunii alati varjatud…

Aga naljakas on ikka. Kuna tegelikult ei tohi sellised naised ju ka avalikus kohas rääkida. Kombekas oleks, kui nad arutaksid oma seisukohad läbi oma abikaasaga koduseinte vahel ja avalikkusele seda seisukohta tutvustada võib seejärel… tema mees!

Aleksandria kandist, kus paiknevat üks salafide vaimne keskus, oli veel kuulda, et salafid, keda valimiste eel teleekraanidel intervjueerida sooviti – aga intervjueerija oli naine, nõudsid ühel juhul, et intervjueerijanna kataks juuksed ja kaela, nagu moslemi komme ette näeb, ja teisel juhul, et intervjueerijanna ja salafist intervjueeritava vahele ehitataks sein, ehk et teoreetiliselt istuks kumbki nagu omas ruumis. Kuna siin kandis palju kajastamist leidnud tsitaat moslemite pühakirjast kõlab, et naine võivat viibida mehega ühes ruumis ainult siis, kui on teda rinnaga toitnud..

Seda viimast lauset vaagiti meedias üsna ulatuslikult circa viis aastat tagasi, kui ootamatult kadus Egiptuse teleekraanidelt naissaatejuht Dr Hala Sarhan, kes on siin umbes sama populaarne kui Maire Aunaste või Urmas Ots Eestis või kes need värskemad nüüd oleksidki. Või Oprah. Tal oli oma jutusaade, kus ta ei kõhelnud ka vastuolulisemaid küsimusi esitamast, näiteks kutsus ta esinema kohaliku kõrgeima islamiautoriteedi Al Azharist ja muuhulgas asus teda pinnima just selle rinnaga toitmise reegli koha pealt. Kuna mh tema naissaatejuhina viibib ju iga päev ühes ruumis arvukate meestega, keda ta ju pole rinnaga toitnud ja et mis siis teha?

See jäi üheks tema viimaseks saateks Egiptuse teles – pill sai pilgeni täis, kui ta tõi stuudiosse veel ka oletatavad Egiptuse “prostituudid” ja vestles nendega politseiohvitseridele kohustuslikult osutatavate teenuste teemal. Mõneks aastaks kadus daam muudesse telekanalitesse Dubais. Tegemist on kuulu järgi ühtlasi ühe Egiptuse rikkaima ärimehe abikaasaga – Ahmed Baghatile kuulub nii edukas kinnisvaraprojekt Dream Land Kairo lähistel kui ka eratelejaam Dream, mille tippnäoks ja -saatejuhiks just nimelt Hala Sarhan oligi – nii et ega ta vast väga kannatanud. Nüüd, revolutsiooni järel on tagasi glamuursema, terasema ja teravana kui eales varem, oma uue saatega Nassbook (Näoraamatust tuletatud nimi, mis otsetõlkes peaks tähendama: “Rahvaraamat”). Tegemist on saatejuhiga, keda koomiksites laialt pakuti intervjueerima mh isegi Al-Ghaddafit. Et ega selline emalõvi juba ei kõhkleks.

http://www.youtube.com/watch?v=-1jN2Pw5uP4

Kuid too eespool viidatud intervjueerija katnudki vastutulelikult oma juuksed, mispeale telejaam algatas juurdluse asja kohta, nimelt on tolles telejaamas naissaatejuhtidel hegabi kandmine ekraanil karmilt keelatud, kuna telejaam soovib propageerida teistsuguseid väärtusi.

Vaene saatejuht siis, kas pole?

Lõpuks veel ühe Aleksandria uudisena pidasid salafid seal valimiste-eelset kihutuskoosolekut, ühel Kreeka-Rooma stiilis kujundatud väljakukesel, mida kaunistab kena purskkaev – merineitsid veeanumaid õlgadel hoidmas. Merineitsid teadagi on riivatud olevused, kes eriti meelsasti oma rindu katta ei taha. Seetõttu koosoleku eel lasid salafid tolle monumendi kangaga kenasti kinni katta:

https://p.twimg.com/AdMWoqyCMAA8WPB.jpg

Mispeale mulle meenus, et Aleksandrias on ju vähemalt veel üks ja palju kuulsam monument Aleksandria maailmakuulsa raamatukogu lähistel – The Mermaid and the Sea, mis kujutab Merineitsit järgmises olukorras:

http://static.panoramio.com/photos/original/483868.jpg

http://static.panoramio.com/photos/original/483963.jpg

“Poseidon mating with Athena,” kõlab monumendi ingliskeelne lühikirjeldus. Et salafid kuulukse sihtivat vähemalt 16 kohta Aleksandria kokku 24st, siis huvitav küll, mis saab olema monumendi saatus, peaksid nad võitma? Või mis saab olema Aleksandria enese saatus, mida ju rahvasuus kutsutakse kena nimega: the Mermaid of the Mediterranean ehk Vahemere Näkineid.

***

Yours (nagu ikka) with tongue in cheek ;-P

Parlamendivalimiste teine päev Egiptuses

Kes veel ei tea, siis Egiptuses algasid eile parlamendi alamkoja valimised. Eilne läks üle ootuste hästi ning rohke osavõtu ootuses on valimisi pikendatud ka tänasele, seda siis riigi kesksetes haldusüksustes nagu Kairo, Aleksandria, Vahemere-äärsetes Damiettas, Kafr El-Sheikh’is ja Port Saidis ning Ülem-Egiptuse Assiutis, Luksoris ja Red Sea kubermangus, viimane peaks vististi ka Hurhgadat hõlmama.

Meie siin Menufejas saame veel mõtlemisaega kuni 14. detsembrini, koos Giza (Niilusest püramiidide poole jääv Kairo), samuti deltasse jäävate Sharqiya ja Beheira kubermangude, kanaliäärsete Ismailia ja Suessi ning Ülem-Egiptuse Beni Suefi, Sohagi ja Assuaniga.

Viimases järjekorras siis alles 3. jaanuaril PÕhja- ja Lõuna-Siinai (Sharm!), Marsa Matrouh Liibüa-poolseimal Vahemererannikul, deltast veel Qalubiya ja Gharbiya (naabrid Tanta linnast) ning veel Ülem-Egiptusest Minya, Qena ja New Valley kubermangud.

Lõpuks 29. jaanuaril valitakse veel ka parlamendi ülemkoda – Shura’t. Kes pole kursis siis presidendivalimisteni on hetkel kavatsus jõuda millalgi järgmisel suvel, oli see ehk juunis.

Kairos tundus et läks eile kenasti, kuigi eelmisel nädalal (parem hilja kui ei kunagi!) algatati äkki valimiste ulatuslik boikottimine mh ettekäändel, et ei suudeta tagada valijate turvalisust, siis järjekorrad valimispunktide uste taga olid minu silma jaoks seni kõige korralikumad Egiptuses nähtud järjekorrad üldse. Kuid pi-iikad. Õemees, kes kogemata Tahriri jaoskonda valima sattus, sest töötas kunagi Kairos ja seetõttu tema IDkaart (jah, egiptlastel on plastmassist IDkaart nagu eestlastelgi, juba aastaid) pärines just sealtkandist, käis Kairos ära ja tuli tühjade kätega tagasi – ütles, et järjekord oli ligemale 2 km pikk. Tal on õnneks ka teine, kohalik ID-kaart, mille alusel ta peaks valima meil siin Shebiinis, mis on tore, sest ka tema abikaasa ehk Teispoole õde ju valib Shebiinis. Ei tea, kas teeme võileivad ja lähme terve perega päeva veetma?

Sellega seoses ma nüüd ei tea hetkel, kas palju kajastatud uus seadusepügal, et kes valima ei lähe, seda trahvitakse 500 Egiptuse naelaga, on tõesti jõus, või kehtib ainult kõlakana, kuid vahet pole – egiptlane on harjunud uudiseid elu kohta suusõnaliselt edasi andma ja vastu võtmaa, seega ka jõustamata seaduse kujul võib sellel ettepanekul olla oma roll inimeste valima tõukamisel. Igatahes edastati sellega selge sõnum, et mittevalimine on kuritegu oma riigi suhtes, millist sõnumit mulle tundub ka Eestis juba ammu hädasti tarvis oleks.

Egiptlastel on esialgu küll lihtsam, kuna valikuid on seinast seina islamistidest liberalistideni – enam kui 50st riigis registreeritud parteist vähemalt pooled osalevad ka valimistel. Ning ükski neist pole veel oma imagot “täis teinud”, või mitte päriselt täis igatahes (täpsemalt sellest eraldi loona mõnevõrra hiljem).

Rohkem teavet inglise keeles jooksvalt näiteks siit:

http://www.thedailynewsegypt.com/egypt-elections-2011/parties-cautiously-optimistic-with-turnout-despite-reported-violations.html

ning siit leiab kena ülevaatliku skeemi, millisesse poliitilisse suunda üks või teine partei kaldub. Autor: Jacopo Carbonari.

http://www.thedailynewsegypt.com/images/webfiles/partymap2.pdf

***

Igatahes: põnevad ajad, erutavad ajad meil siin

(Peaaegu) perfektne perenädalavahetus

Ma ei tea kas mu lood muutuvad vist järjest igavamaks, sedamööda kuidas ma ellu siin sisse elan ning uut ja enneolematut jääb nagu järjest vähemaks, samas kui meie oma eluke muutub aina “normaalsemaks” ja sellest kirjutada on ju samuti rõõm, kasvõi sellekski et näidata – inimene elab ikka ühtviisi, elagu ta kus tahes, tal on ikka põhimõtteliselt samad soovid ja püüdlused, on ainult kliima ja raha vahe, kõik muu on pisiasjad. Ohh, religiooni (või poliitika?) vahe ka, veel üleeile see ei olekski meelde tulnud, aga lugege altpoolt, nüüd mõnda aega taas tuleb.

Oli planeeritud täiesti kodune nädalavahetus, st mitte midagi ei olnud planeeritud ja kui Teispool neljapäeva õhtul küsis, et kuhu võiks homme sõita (meil on ju nüüd rattad!), siis vastasin tagasihoidlikult et ohh sõidame ehk see 12 km Kairo maanteeni sinna vabaõhurestorani, kus lapsed saavad aiakeses mängida – seal on paar kiike ja liumäge. Tegelikult on siin deltas kohati ka muinsusi nagu nt mumifitseeritud kasside surnuaed igiammustest kassikultuse aegadest, aga nett oli viimased paar päeva praktiliselt maas, seega ei saanud ka infot väärikamate sihtide kohta uurida. Kuni õhtul helistas õemees ja teatas, et neil on plaanis sõita endi juurest ülejõe Giza poolele mingisse kopti kloostrisse, kas me tahame ka tulla?

Muidugi me tahtsime, seltsis ikka segasem, ja sihtpunkt kah veidi huvitavam kui trukijuhtide teemaja. Seetõttu puhkepäevaselt pikk hommik voodis jäi ära, kell 7 istus kõik see pere autos ja logistas kolmandajärgulist maanteed mööda Kairo poole, Teispoole õde mehega elavad nimelt väikelinnas paarkümmend kilomeetrit enne Kairot. Sealt võtsime suuna ühele külakesele, mille lähistel on nimelt üks praamisadam kustkaudu ka autod üle jõe saavad.

Selline transpordiviis, kus trossi külge kinnitatud ujuvvahend inimesi üle jõe viib, kohtades, kuhu silla ehitamine vist pole mõttekas või pole selleks lihtsalt raha, on Egiptuses üpris populaarne, lähim selline, paadi mõõtu praamike, toimetab meist paari km kaugusel põllumajandusülikooli üliõpilasi nende üle jõe jäävasse õppehoonesse.

Siin siis oli tegemist suuremast sorti lodjaga, kuhu isegi kümmekond autokest võis mahtuda, jalakäijate nurgake ka.

Praam oli meie nina ees just täis saanud ja asutas end teele, aga ega üle viie-kümne minuti üks suund aega ei nõudnud, seega olulist kahju ei olnud. Astusin rõõmsalt autost välja, tõstsin tüdrukud ka päikese kätte jalgu sirutama, kui Teispool mõne aja pärast ukseklaasile koputas ja vaikselt ütles, et oleks parem, kui me kõik kohe autosse tagasi tuleksime. Teisel pool istus nimelt trobikond mehi – praami ootavate sõidukite juhid, tuktukijuhid, kes praamile jalakäijaid tõid ja uusi ootama jäid, ja muud peesitajad. Ning veokijuht oli ma masinas just käima pannud kasseti, millelt valju häälega hurjutati naisi, kes pead ei kata, end värvidega seksikaks meigivad ja muul moel kombetult käituvad, palju rohkem Teispool mulle ei tõlkinud.

Solvusin muidugi kohutavalt, kuigi mu näos meigigrammigi polnud. Kui Teispoolt poleks olnud, oleksin ilmselt autost välja hüpanud, oma patsides juuksed valla päästnud ja neid neile idiootidele näkku lehvitanud. Teispool vist luges neid mõtteid mu näost ja ta ju tunneb mind juba ka – haaras käest ja ütles: sa ei ole üksi, mõtle lastele! Tõsi ta on, kui oleks tüliks läinud, oleks eeskätt terve me autotäis kannatanud, kus ju ka õde ja õemees istusid. Ja me naised üksi veel, aga kui kaasas on mehed, siis nende aukohus on omade au kaitsta ja aeg-ajalt on mul tunne, et kui mina ja Teispool väljas nö. tänavatel oleme, siis on kohalikel peaaegu sportlik huvi proovida, et kui mehise mehega ikkagi on tegemist? Seetõttu oleme praktiliselt vältima hakanud näiteks kohalikku turgu, mis koondab kõige vaesemat siis paraku ka harimatumat ja rahulolematumat kontingenti. Seal läheb peaaegu alati miskit sorti ütlemiseks.

Ehk et hingasin kümme korda sisse-välja ja autoust uuesti ei avanud. Ainult mõtlesin, mida ma neile meestele võinuks öelda. Et see kassett solvab mind. Et kas naine polegi siis võrdne mehega, minu jaoks on. Ikka naine kasib mehe ninaalust enamasti ja mitte vastupidi, seda viimast ma poleks öelnud, aga mõtlesin küll. Ning et sellise kasseti mängitamine ei tee meid sõpradeks – kas neile meeldib ülejäänud maailmaga  altkulmu vaadata? Võib-olla olnuks neil kübeke südametunnistust, kellelgi neist, ja nad oleksid häbenenud. Kuid selles kategoorias võib ka juhtuda, et nad poleks lihtsalt aru saanud või väljagi teinud. Siin ühiskonnas ju naised ei räägi. Isegi Shebinis, kui me astume sisse mõnda poodi, mida valvavad iseloomuliku põskhabemega moslemimehed, ütleb Teispool mulle: “Las mina räägin.” Kuna naise poolt kõnetatud saada oleks ehk neile solvav, pluss et see peaks ju miski ebamoraalne naine olema, kes meestega jutu lahti lööb, mis sest, et tahaksin ainult küsida, et kas neid helesiniseid lastekingi äkki ka roosat värvi on? Kombekas naine moslemite kujutelmas peab olema nagu ta Egiptuse islamistide värskel valimisplakatil on kujutatud – hääletu ja abitu lill, soovitavalt muidugi ka võimalikult kaetud.

See on siis intsident, mis meie perfektse nädalavahetuse sulgudesse sundis. Tagasiteel olin juba tähelepanelikum – tõepoolest, see kant oli ju suisa kolgas! Kuigi Kairo külje all Sadati uusrajooni lähistel, ei möödu sellest ühtki suuremat maanteed lähemalt kui tunni või paari tunni tee kauguselt, ta jääb nii Kõrbemaanteest kui meie juurde toovast Põllumajandusmaanteest võrdselt kaugele.

Majad külades, mida läbisime, olid kõige enam kahekorruselised kuid sagedamini üsna mureliku väljanägemisega, kõige enam köögist ja ühest-kahest ühisest ruumis koosnevad maadligi uberikud. Ning nüüd märkasin ka, et tõepoolest kõik kooliealised, pilgu järgi vaevalt 8-9-10sed tütarlapsed, keda tänava veeres nägime, kandsid hijabit või suuri pearätte. Ning keegi neist polnud pükstes, see viimane võis muidugi ka materiaalsetest põhjustest tuleneda – galabeya on odavam osta. Shebiinis, kontrastiks, on ilmselt Üks ja Kaks kõige kaetumad omavanuselised tüdrukud, lihtsalt kuna meie sugulased nende pärast kardavad. “Pane midagi varrukatega,” palus Teispoole õde palaval kesksuvel, kui kord mõtlesin saata tüdrukud lasteaeda õlapaeltega kleidikeses nagu teisi tüdrukuid siin ringi kekslemas näen (kuni puberteedini oleks ju just nagu lubatud). “Äkki me ei leia taksot ja peame bussiga tulema. Ja sa ju tead – moslemid…” Parem mitte ette jääda.

Kuigi lõbustuspargis näeme väikesi moetare suvel üsnagi kaheldavate lõigetega toppides, hijabit kandva emme käekõrval, siis tõenäoliselt sõidavad sellised tirtsud ainult pere autoga punktist punkti. Nad ei pea läbima tänavaid, kus märksa kahtlasemat elementi ja mõtteviisi ette tuleb.

Et läinud nädalal lisaks oli Islami teema minu jaoks jälle kord üleval seetõttu, et jutt sellele taas liikus ja ma (vististi unustades) taas kord üritasin aru saada, kas siis on tegemist millegi hea või millegi halvaga maailmas (mõttetu, väsitav ja ei millegini viiv vaidlus, saati nagu mulle alles hiljem pähe tuli – kui sellele lihtne vastus oleks nt 10 punkti näol, mille abil Islam maailma paremaks muudab vms, oleksid ju meist märksa targemad pead need punktid ammu osanud kirja panna ja küsimus oleks juba ammu lahendatud… kuid ei ole selliseid punkte siis vist leitud), kukkus see vahejuhtum ka veidi õnnetule aluspõhjale, mis lõppes sellega, et kui täna pani üks tuttav Facebooki üles täiesti süütu muusikavideo, nii nagu neid päevas kordades sõpradele jagatakse ja mis harilikult jätavad üsna emotsioonituks, sest see kõik oli nii ammu ja kusagil kaugel… siis istusin mina seda pool tundi järjest üle kuulates nagu katkine nukk ja lahistasin nutta. (Hakkas kergem küll!)

http://www.youtube.com/watch?v=G-7oBOU4RUI

Meenus, et kunagi oli see üks mu lemmiklugusid või veel enam – lugu, millega ma end samastasin, kuigi enam ei mäleta, miks. Et kunagi olid mul samasugused emotsioonid. Ja ma olin sama vaba ja muretu nagu rahvas selles kontserdivideos ning mitte kedagi ei huvitanud ja kellelgi ei tohtinudki midagi öelda olla selle kohta, kuidas ma riietun, kuidas istun või astun, või kellega juttu räägin või mitte, ühiskonnas, kus igaüks austab kaasinimese vabadust kasvõi selleks, et austataks tema oma.

Ja ärge saage valesti aru, mul ei ole Egiptusest kõrini, mul ei oleks ka kusagil mujal oluliselt parem ja poleks ma ka oodatum. Enamasti piirab mind nagunii kõige rohkem kasvõi mu emaroll ehk elu arengujärk, mitte asukoht. Eestis samamoodi linnast väljas elades ei pruugiks mu olmelised ja kultuurilised valikud oluliselt laiemad olla. Kuid sellest hoolimata ei lakka ma korrapäraselt tundmast, nagu elaksin puuris või karbis, sest iga mu liigutust piirab see, kuidas “kogukond” sellesse suhtub. Iga ideed ja kavatsust on mõistlik kooskõlastada perekonnaga, sest nemad teavad, kas see on kohalike tavade seisukohalt heaks kiidetav või mitte (et ma olin Eestiski ketser, siis võite isegi ette kujutada, et enamasti ei ole). Ning hoia ja keela kes kogukonda ignoreerib – siin kandis võib see vabalt lõppeda räigemat sorti füüsilise märkusega. Näiteks populaarne Shebiini linnalegend räägib, et tütarlast, kes näis kandvat liiga lühikeste varrukatega rõivaeset (sugugi mitte paelakestega toppi, mis siin tähendaks alussärgis tänaval jalutamist, vaid harilikku lüheldaste varrukatega t-särki), kutsuti korrale seeläbi, et varruka ja õlavarre piirile kustutas end üks mööduv sigaret… Aeg-ajalt kuuleb selliseid lugusid, küll leebemas vormis, veelgi, kui ilmselgelt mõnest suurlinnast meie kanti sattunud ebatraditsiooniliselt rõivastuvaid naisterahvaid poodides ja tänavatel eksleb.

Seda võid üritada mitte tähele panna, unustada, kuid teadvus ei unusta, sinna see jääb nagu katlakivi ja aeg-ajalt sülgab tükke välja. Sest see on nii karjuvas vastuolus inimliku eneseväärikusega. Ise enda üle määramise õigusega. Vabaduseihaga, mis vist on kõige tugevam iha inimeses üldse. Lihtsalt tohtida olla nii nagu ise tahad, kedagi teist sellega piiramata – kas on tõesti nii palju tahetud?

***

Õnneks oli teisele poole jõge jõudes kloostrini vaid paari kilomeetri tee ning seal ringi vaadates ja pilte klõpsides veidi rahunesin. Klooster oligi üsna tähelepanuväärne nii suuruselt kui heakorrastatuselt. Harilikult on kopti arhitektuur väljaspool vanu ehitisi üsna inspiratsioonivaene – ühtedest ja samadest masstoodetud ümaratest raudbetoondetailidest ehitatud kirikud ja nii ka kloostrid.

Kuid tolle koptide lemmikpühakule Püha Jürile pühendatud kloostriga oli keskmiselt enam vaeva nähtud. Kui harilik klooster koosneb kirikust,  munkade ja nunnade eluruumidest ja sillutatud kiviplatsist nende vahel, väheste puudega kusagil aia veeres päikese varjuks, siis tolles Mar Girgise kloostris leidus isegi muruplatse, lilleklumpe ja terve pikk viinapuudega kaetud käik väravast väikese vana kirikuni, kus parasjagu oli käimas reedehommikune jumalateenistus ja selle lõppedes armulaud. Pühalikult valgesse ja punasesse rõivastatud imikutest sai aru, et päris mitu peret oli tulnud oma vastsündinut ristima.

Koptid ei jäta harilikult jalanõusid ukse taha nagu moslemid mosheedes teevad, kuid jalanõud võetakse ära, kui astutakse altari ette püha armulauda vastu võtma. See ala on siis harilikult vaipadega kaetud, kuid et selles kirikus oli vaipadega kaetud terve põrand, võib-olla seetõttu, et seal toolid ja pingid üldse puudusid, siis viisakusest kängitseti ka jalad lahti. Muidu oli kirik nagu enamus kopti kirikuid (väljaspool Kairo ajaloolist kopti linnaosa) üsna lihtne ja ilustamata ehitis, dekoreeritud vaid altariesise ja paari olulisema ikooniga seinte veeres.

Looja liha ampsatud ja veri rüübatud, suundus kõik see mees, või igatahes märgatav osa, kloostri söögisaali, kus kõikidele pakuti tasuta hommikueine – paar jämedast jahust küpsetatud maailma kõige karedamat leiba, ja pütike vesist fuuli. Pudelid odava toiduõliga ja kausid soolaga juba ootasid laudadel – neid võis igaüks kasutada vastavalt oma maitsele. Koptid nimelt ei söö umbes 10 tundi enne armulauda ehk et eks nahavahe pika maa läbinutel, et nii kaugele kohale jõuda, oli hele ka. Raha toidu eest ei võetud nagu ka teetopsi eest, mida pikkade pinkidega sisustatud kloostriaias söögi järel ühest luugist pakuti.

Paar poekest oli ka, kust soovijad said osta pepsit, sipse, krõpse ja muid tsivilisatsiooni hüvesid, k.a. piimavaba jäätist, kuna ühtlasi oli koptide jõulupaastu esimene päev, siis nagu omamoodi advendi algus siingi. Pärastpoole vaatasime ka poed üle. Kuna korjanduskasti kusagil ei märganud, siis toidu ja joogi eest tegime vähemalt mõned sisseostud. Teispoole õde ostis miskeid koduseid hapendatud salateid kohalikus stiilis ja me kumbki pudelikese kloostris pudeldatud oliiviõli. Mina sirutasin käe kohe riiulist paistvate veinipudelite poole – kas tõesti kloostris aetud vein? Tundus nii jah.

Pärast vaatasime ka suveniiripoe üle, kloostritest on Teispool ja sugulased alati toonud pisikesi savipudelikesi pühakute piltidega ja sinna juurde eeterlikke essentse, mida saab pudelikesse valada ja niiviisi kasutada neid näiteks vannitoa või auto vms ruumi lõhnastamiseks. Ikkagi etem kui Glade! ; -) Ja dekoratiivsem ka. Kuid kastikese essentside ja muude lõhnaainetega leidsin muu parafernaalia seast alles, kui ruumile ring peale tehtud. Selles tuvastasime veel näiteks purgikesi vaigutaoliste graanulitega, mis tulle visates räägitakse eraldavat viiruki ja mürri lõhnalist suitsu. Ühe sellise ostsime, et katusel istudes teinekord järgi proovida, kui hästi siis ka lõhnab – talvepoole läheb nagunii suuremaks tuletegemiseks kui mõnel pilvisel päeval toas liiga pime ja külm on istuda. Ja et kas inglid ikka tulevad kohale? ; -) Suitsupilvest ju peaksid tulema?

Enne veel aga täitsid seinu ja peaaegu et lagesid kõikvõimalikud kopti hinge ja südant rõõmustavad vidinad, alustades muidugi religioossest kirjandusest, kassettidestt, CDdest ja isegi DVDdest. Illustreeritud piibel lastele, mis ausalt öelda nägi päris kena välja ja juttu oli igal leheküljel ka just nii vähe, et Ühele võiks peagi jõukohane olla. Õnneks Teispool sellest erilisemalt ei süttinud… Kuigi eks neile neid lugusid lasteaias ju nagunii räägitakse. Või et: kas on muinasjuttudel vahet? Peaasi ju, kui moraal on õige?

Siis veel väljaõmmeldud rõivad nö. kooripoistele, kes jumalateenistustel laulmas käivad ja muidu abiks on. Hiinas toodetud valgeid, rikkalike võltsjuveelidega kaunistatud printsessikleite väikestele tüdrukutele ristimise või muu suure sündmuse puhuks. Jne.

Teispool leidis oma auto jaoks kena ripatsi 5le eest – nagu kõik üleloomulikesse jõududesse uskuvad rahvad maailmas nii ka egiptlased armastavad sõidukite ninasid kaitsta pahade vaimude eest sellega, et sinna igasugu nänni riputavad, moslemid harilikult palvehelmeid ning koptid riste ja ikoonikesi. Taksojuhid klientide heameeleks nii seda kui teist : -). Ja veel noppisime ühe Püha Jüriga küünla ämma jaoks. Kuna ämmal on meil suhteliselt mittemateriaalne spirituaalne suhe Kõigekõrgemaga, ehk et erilist nänni ta ei armasta, isegi ühtki ehet ei riputa külge. Kuid küünal kulub ju majapidamises ikka ära?

Lastega oli lihtsam – need loobusid eelmisest nännist kohe kui järgmist silmasid. Kuigi lasteaiaga on sellistes kloostrites nad käinud juba kordi ja Teispoole õde veel lisaks sellistest kingitusi toonud, ehk et midagi uudset neile niiväga ei olnudki ka. Paar piibliteemalist värvimisvihikut ja käevõrud, mille kividele pühapildikesed kleebitud.

Kuid suveniire oli veel kuni mitmesajanaelaste valgustatud koduste ikoonideni välja ning loomulikult ei puudunud kohvitassid ja teeklaasid, pühakukleepsudega põskedel. Jõulud olid ka tulemas – nurgas konutasid plastmassist jõulukuused kolmes erinevas hinna-/pikkusklassis.

Jäime veel hiigelsuurele parkimisväljakule natukeseks pidama  – lapsed mitmestki seltskonnast olid seal nautimas värsket õhku, avarust ja muuhulgas oli käimas mitu erinevad jalgpallimatši. Õemehel oli ka pall kaasas ning Üks ja Kaks said lahti lüüa. Üks on vana mängija, kuid Kaks huvitus enam mängu organiseerimisest – käsutas hoolega, kus keegi seisma peab, vajadusel sikutas hõlmast. Kui selgus, et keegi reeglitest sellegipoolest ei pea ja pall ka temani eriti ei jõua, solvus hingepõhjani ja veetis ülejäänud aja platsiserval pahurdades (pooled võtsid sellest õppust ka ja pärast sai Kaks juba rohkem pallida).

Vahepeal veeres pall auto alla, ikka kõige keskele, kuhu keegi ei ulatunud.

Keerasimegi nina jälle kodu poole, tegime veel ka pilti Pühast Jürist värava ees, ehk ta mäletab meid heaga, ja kolistasime tagasi samasse praamisadamasse, läbi samade külatänavate, nüüd juba märksa tühjemate, sest reedene turg oli pärastlõunaks juba  läbi saanud, müüjad kui ostjad lahkunud.

Teel oli nüüd ka näha, et peatselt on riiki valimised saabumas – meist möödus õige mitu autorongi erinevatele kandidaatidele kiitust hõikumas. Ega nii suures riigis ju ukselt uksele ei koputa ja teel külast külla on nagunii ainult autodest abi. Kõigepealt kohe ligi paarikümneline autorong – ees kandidaat ise ruuporiga bussikeses oma lubadusi hõikumas ja taga siis veel paarkümmend paremat sorti sedaani, kandidaadi plakat toetuse märgiks kapotile teibitud. Ükski järgmistest selle rongi vastu ei saanud.
Veel üks kandidaatidest oli linna peale saatnud traditsioonilise ruuporiga auto üksinda, see-eest hiilgas leidlikkusega – autokasti oli püstitatud ligi meetri pikkune ja poole meetri kõrgune hiiglaslik võti. Ju pidas mees just ennast siis võtmeks tulevikku või uude Egiptusse või paremasse ellu… ?

Moslemi Vennaskond marssis meist samuti mööda, nemad erandlikult jalgsi – ikkagi rahvalähedasem, ja palju oli neid ka, ligemale sadakond ehk, kõige ees kanti pikka loosungit kõigi seitsme kohaliku kandidaadi näopildiga, mille järgi nad ka ära tundsime.

Loosungeid oli veel risti ja rästi üle teede tõmmatud, ühest veoautost neid alles traatide külge upitati, ja postid olid täis kandidaatide plakateid, kellel üks, aga suurem, kellel terve mosaiik väiksemaid.

Igal muul moel näis olevat reede nagu reeded ikka, linnad olid puhkepäevaselt jalutavat ja külastavat rahvast täis, saati et ootamatult päevake varem ehk täna pidi saabuma Islami uusaasta.

“Hakkame nüüd seda karpi tegema, mida sa lubasid,” teatas Üks momendil, kui olime koduuksest sisse saanud, tema juba sohvale istuma jõudnud, mina alles rampväsinult kingi jalast võtmas. Näe, mis meeles püsis – eelmisel päeval kui matkast veel aimugi polnud, olin lubanud, et “homme” kleebime talle kokku pliiatsikarbi, Ühel on nimelt hästi palju pliiatseid, aga ainult väga väike koolilaud… Ning kolikambrit koristades leidsin sealt ühe “kahekorruselise” mobiilikarbi, mis kenasti pliiatsilaekaks sobis, kui mingi kena paberiga üle kleepida.

See karp sai täna hommikul siis lõpuks kleebitud ja kõik linnukesed kirja. Ma olen jälle (korraks) “kõige parem” ema ; -), ja mul on selle kohta isegi tunnistus, Ühe oma käega tehtud ja mulle üleõla sülle poetatud:

***

P.S. Aga vein oli kohutav. Umbes nagu oleks kummikindaga kääritatud koduveinile sõnnikut lisatud, nägi klaasis niiviisi välja ka – pruunikas ja sogane nagu Niiluse vesi. Loodetavasti ei maksnud eriti palju. Võib-olla neid ostetakse lihtsalt mälestuseks?

Nagu kaks tilka vett (3)

            Hea Eesti Asi

Hea Londoni Asi