Siin ma kirjeldan jooksvaid kogemusi ning imelisi juhtumisi meie kooselust Teispoolega ning Lapsega nr 1 ja Lapsega nr 2. Kõikide postituste lugemiseks klõpsa linki Kilde elust pealkirja Jooksvad teemad all lehe paremas servas.
Siin vahendan päevakajalist jm asjalikumat tüüpi infot Egiptusest. Klõpsa pealkirja Uudiseid paremas veerus.
Posted in Egiptus, Uudiseid | Leave a Comment »
Et läinud nädalal juhtusime ühte mastaapsemat sorti pulma, siis väike fotoreportaaž sellest. Abiellus kohaliku puusepa poeg, meie jaoks vanaema venna pojapoeg, oma onutütrega. Äiad teevad koos puiduäri, aga kui kellelgi üldse hästi läheb Egiptuses, siis kindlasti puuseppadel. Kuna muud võib egiptlase kodus ka mitte olla, kuid mingil juhul ei puudu sealt luksuslik mööbel külaliste vastuvõtmiseks, näiteks selline:
Seega rahaga polnud kokku hoitud. Pulmatelk oli suur nagu korvpalliväljak, kohal oli mitusada külaelanikku, omade jaoks veristati veis, võõrastele kandsid kelnerid teed ja kohvi.
Kutsutud oli bänd, lava ees purskasid tulelondid, ja pruudi ärasaatmisõhtul päev varem esinenuvat tantsivate hobuste trupp, midagi sellist:
Ma arvan, ma ei eksi, kui pakun, et see kõik läks maksma vähemalt sada-paarsada tuhat krooni. Kuigi erilist hiilgust silmale polnud – ikkagi külamehed ju. Kuid pidutseti hingega ja südamest.
Seks puhuks oli ka makstud kohalikule kirikule karistuskautsjoniks tuhat naela – kuna Menoufeyas on eriti karm piiskop, kes ei pea nii püha sündmuse puhul, kui seda on abiellumine, pidutsemist sündsaks. Kuid äiad on tegijad mehed.. võib-olla hangiti kolleegilt eriluba. 
Posted in Egiptus, Kilde elust | Leave a Comment »
Lugupeetud blogilugeja soovis uudiseid nädala alguse tormi kohta Sharmis (ning Hurghadas ja mujalgi). Kuid mida ei tea, seda ei tea! Tulvavete laastamisala olnuvat küll ulatuslik, lausa ülalt Assuanist Vahemere-äärse Al Arishini, kuid haaras ainult meist teisele poole Kairot jäävaid piirkondi, siin Deltas oli nii vaikne, et nõela kukkumistki võinuks kuulda, kuigi siiski sadas öösel tasahilju just nii palju, et teed said lögaseks ja meie kohalikku linnakesse tekkis ohtralt suuremat sorti lompe. Ämm teadis hommikuste uudiste põhjal midagi mainida, kuid see oli ka kõik.
Kuid kus häda kõige suurem… veidi muljetatakse tormist Sharmi naistefoorumi lehel, koos pisukese fotoreportaazhiga, ja lõpus on mõned lingid ka ingliskeelsete Egiptuse päevalehtedeni, kus asjast mõningase ülevaate saab.
http://www.sharmwomen.com/wb/pages/posts/floods-in-sharm564.php
Mh Sharmi lennuterminaali katus olla sisse kukkunud, küll mitte tolle uue terminaali mägesid ja nõlvu meenutav katus, vaid hoopis vana terminaali lamekatus!… Kes teab, see kinnitagu.
Mägedest on siiski nii palju kasu, et sama kiiresti kui kõik see vesi alla kokku jõuab, liigub ta sealt ka edasi, seega vast käesoleval nädalal startijad peavad suplemiseks ikka lähimasse randa kõmpima.
Eelmine taolise mastaabiga üleujutus oli 1994. aastal.
Posted in Egiptus, Uudiseid | 1 Comment »
Ehk siis – Egiptusest imporditud karkade’st, eks. Seda on vast saada enamikes tee- ja kohvipoodides.
***
Minu elu esimene glögielamus pärinebki ehedast glögikeskkonnast, eksootiliselt esimeselt välisreisilt vanaonu juurde Rootsi. Varahommikune, alles sügavas unes Helsinki ja pisipoodide jõuluaknad sadamatagustel tänavatel, mida aja parajaks tegemiseks sai mõõdetud. Silja Line ja saabumine hubaselt valgustatud Rootsi kodudesse, kus õhtuti levis võimatult kange oakohvi lõhna. Jõululõuna eel kulbiga klaasi mõõdetud tummine glögi – ohtralt mustikane, pähkline ja rosinane. Sellist pole ma enam kunagi saanud mujal kui omaenese käega kopeeritult.
Egiptuses teadagi pole käepärast Hiiumaa mahlast mustikat, kuigi mustikamoosi isegi on – Šhveitsi litsentsi alusel toodetav kraam, naljakalt siin veidi odavam, kui poemoos Eestis. Egiptlaste endi moosimarja ideaal on viigimari, mis moosina maitseb umbes nagu mesi, millele on veel veidi suhkrut segatud – sest muidu poleks piisavalt magus! Puudu on (väljaspool ligemale 7 kuud kestvat maasikahooaega) pea igasugune mõnus hapu punane mari, mis minu jaoks on peaaegu ainus võimalik moosi-, mahla- või koogimari.
Kuid et defitsiit teeb leidlikuks, on parajas eas eestlastele ammu tuntud tõde. Ning karkade on hämmastavalt sarnane mustika- või pohlajoogile, või nende segule. Seetõttu hakkasin karkaded keetma kõigepealt mannavahu alusaineseks, siis pudru kõrvale kisselliks, hooaja lähenedes aga taipasin niisiis, et temast saab ju hämmastavalt head glögi! Tõsi, suhkrut kulub ohtrasti, sest naturaalne karkade tõmmis on üks kõige hapumaid asju sidrunimahla järel, mida võib ette kujutada. Kuid – peotäis või kaks õisikuid potti, veerand tunnikest keeta, ohtrasti suhkrut ja peoga kaneelikoort, nelki ja kardemoni, mandleid, pähkleid ja rosinaid – kokku saab suupärase ja võrratult lõhnava joogi, mis nii värvilt, maitselt kui konsistentsilt tõenäoliselt ületab kõik teie varasemad tulemused selles vallas.
***
Head aastavahetust!
Posted in Egiptus, Vabal teemal | 1 Comment »
Selline teema tekkis mõni aeg tagasi ühes (vist peamiselt Ameerika päritolu) Egiptuse-fännide foorumis. Läks minugi mälu veidi nostalgiliselt liikvele, pole ju siit pere ja kodu ehitamise keskelt enam pikka aega mujale saanud kui Kairo-Praha-Tallinn-Praha-Kairo liinile. Mis muidugi pole ka sugugi halb liin, väike varahommikune süst Praha vanalinna munakivisillutisele on just paras, et öölennu järgset rammestust peletada, ning viimane pooleteisetunnine ots möödub tšehhide kuuma guljašši ja helde punaveiniannuse toel pea märkamatult – näe, ongi juba Oleviste torn, näe, seal vasakul!
Reise pole ju ka palju, kuid siiski – mitte kõik linnad pole südamesse jäänud, ei ole tekkinud sellist piisavat elamust, mis siia nimekirja neid tooks. Seepärast järgneb siin ainult mälestus viiest linnast, koos linkidega illustreeriva fotomaterjalini, väidete tõestuseks. 
I think a good city simply has to be near water, but interestingly they mostly are, too.
I like (in no particular order) Amsterdam, Napoli, St. Petersburg, Stockholm and (naturally) Tallinn.
Amsterdam thanks to its canals is a heaven for pedestrians, there are almost no streets with heavy traffic in the interesting area. Most cars I saw, were all tiny mini versions of cars and were parked by the streets, not moving. You get the romantic views of course, excellent dining options, excellent shopping in boutiques where they let your male or female companion sip champagne (or any non-alcoholic, for that matter) while you browse, pluss you get all affordable brands in the vicinity of that, to taste a marihuana cake, or was it opium or whatever, if wish, plus you get the great museum of Van Gogh
http://www.wagner.edu/departments/art/sites/wagner.edu.departments.art/files/images/Van_Gogh_Starry_Night.jpg
…and several others (the Flamish painters – recall anything, ugh?)
http://www.nga.gov/feature/vermeer/index.shtm
Then one of the last really beautiful cinemas in the world – the Tuschinsky 8Art Deco, I believe?)
http://farm4.static.flickr.com/3258/2802893277_f2b1664ff8.jpg
Ferry trips on canals of course, nice cosy hotels built into several adjoined tiny buildings, with intricate corridors circling inside, great bookshops (Hague is home to several academic European printhouses)… what more?
Hague is a few hours away by train, great beach though windy and a miniature Dutch city – Madurodam – is there somewhere.
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0a/Madurodam_pays_bas.JPG
***
Napoli, or Naples. For those long impossibly narrow cobbled streets lined with impossibly high buildings and everyone’s washing hanging from one side to the other over your head.
http://dobrinic.com/img/2004_italy/Napoli%20street%203.jpg
The world’s best pizza, bought right on the street and enjoyed from hand while walking on, from where pizza originates, of course. The funicular – funiculare! We rode twice – once to get up the hill for the view and down again, and a second time simply for the pleasure of riding! For Napoli’s another main and very historical attraction – their expert pocket thieves! We had an encounter in a bus, had nothing in our pockets (knew ahead) so it was also just fun.
For the view of the Vesuve.
http://www.hotelmasaccio.net/immagini/napoli.jpg
For music lovers – for the voice of Enrico Caruso and the likes, and Neapolitan bel canto. Cheap “vintage” CDs for 5EUR sold in baskets on streets!
http://www.amazon.com/gp/recsradio/radio/B00005MO14/ref=pd_krex_listen_dp_img?ie=UTF8&refTagSuffix=dp_img
(Listen to the second one – O sole mio, of course!)
But Napoli is actually greatest for making a small round tour by ferries or speedboats – we did one such in 36 hours exactly, staying in Sorrento for the night. First, ferry off to the island of Ischia (perhaps from the small port of Pozzuoli at the outskirts of Napoli, where Sophia Loren grew up) for some laid back beach life and great, great waterparks, they call them thermal spas, with natural hot water flowing in from the mountains. All hotels even the most inexpensive ones live on that water, all have hot pools.
http://www.hotelmiramare.it/galleria_aphrodite.asp
Then to the island of Capri, for the natural wonders, world’s greatest views from high up, and to spot some glitzy folks choosing designer bikinis from the streetside for their new pet-on-arm. Or something to the effect. Great food all over, not so expensive in back streets as on main square.
http://www.portfoliochest.com/files/images/capri%20island.preview.jpg
Then back to mainland, not quite an hour by speedboat to Sorrento, or Positano, or both, for a romantic walk and dinner, great great food, eg. mussles cooked in white wine, and profitroles for dessert. Not at all expensive. Mega big lemons called cedrone.
http://www.pizzeriaaurora.com/aurora/index.php
Then visit the Pompei ruins, if want, and end up your minitour back in Naples. More run-down, cosier and cheaper than the posh north of Italy, and the most, most friendly folks, they literally take your hand and walk you to where you asked to go. One might think the Italians must be tired of tourists – no!
We did not shop because only had 4 hours in Naples (main stay on Ischia) but what we saw
http://www.napleschamber.org/media/images/inline/shopping.jpg
pleased us so much that we decided to go back on a separate trip for Naples only. But never did it yet , because next came Egypt and Sharm el Sheikh and… (Oh!)
***
St. Petersburg for a glimpse of royal and intelligent Russia. Don’t know why but the folks in St. Peterburg seem much more intelligent and behave much more intelligently than those in Moscow, though Moscow has all the main universities aso. But M. like Cairo suffers from that literally everyone moves here from everywhere, so it is a town with no architecture, no roots, no… it is simply a huge mess with a tiny decorative Kremlin and some high&expensive life in the middle.
St. Petersburg is best in summer – when you literally have no nights over there. The sun sets around midnight, then rises again shortly after three, but it doesn’t realy get dark in-between. They rise the bridges over the Neva river for the ships to pass through, at around 1 at night for several hours, so if you were stuck on one side – wrong side from your hotel – you are stuck there. Better take one of those small ferries and a short trip on the river, you never know who migh chat you up on there.
http://russiansoftware.org/images/spb_flap_bridge.jpg
Also in summer the fountains work in Peterhof – Peter the Great’s would-be answer to Versaille (tinier but much much more grandiose), complete with a garden of what must be thousand or maybe five thousand fountains in all shapes and styles. You find great waterfalls, decorative ones and tricky ones (which start working because you stepped on a certain stone).
http://www.ticketsofrussia.ru/peterhof/founimg/Peterhof.jpg
The Hermitage of course, and if that is not enough then the Tsarskoje Selo – one more village of royal palaces, this is the one where you can visit the Amber Room – a room entirely covered with amber and filled with amber items.
http://www.mattmarko.com/gallery/albums/Petersburg/Absolutely_No_Photos_in_the_Amber_Room_Crop.jpg
http://art-guide.ncca-kaliningrad.ru/works/047chechot/50.jpg
Though they use rather big mirrors in-between so the quantity required was quite not so horrible.
Even the underground metro in St Petersburg is a palace, actually, do go just for the pleasure of stepping off at EACH station, and viewing it, old:
http://www.andrewlmoore.com/images/photography/Avtovo_metro_station-St._Petersburg.jpg
Or new:
http://commons.wikimedia.org/wiki/File:ST_Petersburg_Metro_Kirovsky_Zvod.jpg
For sampling real Russian Blini (version of pancakes) with smetana and caviar – not as expensive here and there are cheaper varieties that still taste geat. Plus the hundreds of other great Russian pies and cakes and breads, with tea from a huge samovar.
There are quite several OPERA theatres in the town, but Mariinsky (Kirov) Ballet and Opera Theatre is perhaps the best known, artistically offering not a tat less than the Bolshoi in Moscow, and don’t worry about what you are wearing – people here come exclusively for the performance and artists, not for showing off (may have changed a bit with all those nouveaux rich, but don’t think much).
You can fly from there to spend a couple of hours on the Red Square in Moscow, if want.
***
While, to sample winter, if not Russian then still full with snow and ice – come to Tallinn instead. If you loved Prague, you will adore Tallinn – it’s smaller but also more old, more authentic, and much less expensive, miniature little sister in the north. Tallinn itself is indeed so tiny (the part worth seeing) that it is actually best to do the whole Estonia rather – a couple of days in Tallinn, and a couple in the countryside. The town, esp. Old Town for some wonderful frosty walks in cobbled winding streets, never empty of cafeterias, restaurants, pubs, little mysterious shops, all so near you will find escape from the cold any moment you want to. Mostly all of them have a great welcoming fireplace and real live log fire.
http://tallinn24.info/tallinn_2.jpg
Visit the central hill for some great views over the town (quite like in Naples), then descend to sample authentic handwork in the Christmas bazaar on the Town Hall square, then walk on for some hot spiced wine or a coffee or hot chocolate.. whatever.
http://www.prlog.org/10403537-amazing-christmas-market-tallinn-relaxing-time-at-the-swisstel-tallinn-estonia.html
http://planetpooks.files.wordpress.com/2007/12/estoniachristmas.jpg
Shop in markets where all food still tastes real fresh food, and is mostly free of preservatives – all Estonian food is still almost organic food by comparison to other parts of the more advanced world. Not quite Italian cuisine perhaps, but there is a lot to choose from. Pub grub is my own favourite – usually the freshest, not overly fussed about in the French style, fresh and honest and nourishing like at grandma’s.
Then off to some wine cellar perhaps, portwines are my own favourite and also a bit more suitable for cold times plus they do not make you sleepy like wines do, unless you by now intend to become sleepy, in which case you have several cellars there run by real wine afeccionados who´ll only be too glad to guide you through your choices, plus there is usually a bottle or few of really grand wines open, so you can buy by glass what you never thought you could afford otherwise.
http://www.vinoteek.ee/
For the night animals all “hot” nightclubs are pretty much within walking distance from each other. There is something in Opera on all nights except Mondays… plus usually a concert or two, or ten, in all imaginable styles from early music
http://www.amazon.co.uk/gp/recsradio/radio/B000XH3EYE/ref=pd_krex_dp_a
…to hiphop. You won’t get La Scala perhaps or Broadway, but how often do you go to those anyway, ah?
Then next day drive out to the countryside for some serious detoxication, it does not have to be a spa (though you will find a multitude) – a simple Estonian sauna in an authentic farm house but with all comforts does it just as well.
http://www.matsitalu.ee/joomla/
Into the hotroom, then a jump into iced lake or thick snow, then into hotroom again – you’ll be sleeping like a baby after that and fresh like after the Japanese hot/cold pools the next day. Plus you will rest your eyes on the largest amount of forestland you’ve ever seen in your life, all mostly undisturbed – go for a walk, you might spot some rabbits or a fox or a deer.
Or sample luxury in some of the boutique hotels out in the countryside.
http://www.padaste.ee/photo-album/
Perhaps take a ferry to one of the islands or – if you are lucky and come in the right time about end of February – you might be able to enjoy a ride by car over sea – yes, frozen sea.
http://static.epl.ee/pildid/2007/normal/109916.jpg
http://farm1.static.flickr.com/29/100097140_a1fc00d724.jpg?v=0
There are several distances available from 2.2 to some 20 km and it is absolutely safe because all is set up, marked and patrolled by local road maintenance dept. Have a picnic out there – many do! – and DO take sunglasses – because if the sun is out the light is sharp bright, about like sitting in, or next to, a crystal palace.
But do have interesting company with you, or a great bottle of wine, or both – there’s not much nightlife out there.
Then back to the capital, luckily the airport is just 5 minutes from the central square, so off you go, the couple of hours it takes to most mainland Europe cities is just the right amount allowing to reminisce…
***
And Stockholm? In many ways like Tallinn, though of course much much bigger and oh so orderly in the nice undisturbed by wars Scandinavian way. The best about Stockholm is actually the approach to Stockholm, by sea. If long trips from Helsinki or Tallinn by ferry seem too much for a beginner cruiser, then take a half shorter journey from the Finnish port of Turku, appr 2 hours from Helsinki by bus or rail, via Mariehamn to Stockholm – it almost never exits from the archipelago to the wild sea. Ships are top modern by the way, the newest and biggest now are actually owned by the Estonian Tallink – samples here: http://www.tallink.ee/ee/ships/balticQueen/
In the evening wine and dine, the lavish buffet table is at your service for a fixed fee for as long as you do not exit the room! And because it is one of the main “attractions”, then chefs are really really good at it. Then relax in a bar or perhaps the show that night is not quite so tacky (sorry for that!). But mainly have a good rest – do not know why, but the sheets in ferry cabins are always the crispiest and the air is of course so fresh. Winds are really only terrible in September and/or October – at all other times you’ll sleep like a baby. Prepare to wake up at around 5 in the morning (better go in warm season when sun is up early) and sit down in a cafeteria with the largest possible windows, with the hugest cup of coffee you can find – and enjoy! Oh – what is that tiny thing down there – oh it is a tiny island with just an even tinier house on it! Just metres from the ship that looms over it like a huge floating city, busily navigating its way through the Stockholm archipelago – a maze of smaller and bigger islands all around you, until it reaches the port in the middle of the Stockholm city at around 10 in the morning. (They’ve done it for tens of years so you can totally trust they know where they are going or where they are turning – though at times it may seem impossible there is a passway ahead.)
http://www.visitsweden.com/ImageVault/Images/conversionFormat_13/id_776/ImageVaultHandler.aspx
And that’s about it, in all other aspects Stockholm is just another totally pleasing European or Scandinavian town offering everything you might wish.
***
In Egypt, I do not like places actually, because except for rare quarters, they are not mostly beautiful, right? Or maybe Luxor is? Ok, Corniche in Alex is too, esp. early in the morning. But Egypt, incl Cairo, is special for the great sense of life here, the vibes of life pulsing in the streets and getting you every time you are out in an Egyptian town, any town actually. And that is why I gladly live here most of the time, and to those other places I go from here for a week or so, if miss them. 
***
I’d still love to go to Istanbul in Turkey, to DAMASCUS in Syria – living so close to it, would be a shame to miss it; perhaps Beirut in Lebanon, if can be assured it is safe; interestingly have never been to London yet (because I mostly try to run FROM rain, and not INTO it), and not to Paris, but would not want to go to Paris, simply because if in France I think the French countryside is much much more worth the visit – to take a car and slowly make your way through it, sampling and enjoying. Toulouse to Paris, for example.
Would love to go to New York one day, but with no kids hanging to me. 
(Is it really so cosy there as they show in all those Christmas-time melodramas?)
About other continents, don’t know, I loved Thailand, but Bangkok for example is just too chaotic for really enjoying it. And I guess it is the same in all Latin America. I think I prefer more intimate kind of towns, and to have people with at least some morals and manners around me.
Posted in Egiptus, Vabal teemal | Leave a Comment »
Meeldivalt huvitatud lugeja vaatas eelmise musapostituse üle ja küsis siis: aga kas midagi traditsioonilisemat polegi??? Pakkus ise lahkelt linke näiteks…
Küsimuse eest aitäh!, linkide eest samuti. Hossam Ramzy ja see, mida ta tutvustab, tundub tõepoolest kõik väga kuulatav, olgu see link ka siin ära toodud:
Ning et ma olen tegelikult hea inimene, siis kõikidele, kes allolevat pikka mula ei suuda läbi lugeda, PALUN klõpsake neid kahte linki, mis edasises tekstis ka korduvad, kuid on Sulle, kui sa juba seda teemat lugema hakkasid, MÖÖDAPÄÄSMATUD. Kõigepealt üks Youtube video Cairo Jazz Club’ist – ehedat tänavajämmi ühelt maailmas oma ala tipuks loetavalt muusikult.. :
http://www.youtube.com/watch?v=VPK1×256dug
Ning järgmine link on küll pealkirja järgi ühe kõhutantsukuulsuse plaat, kuid jällegi – just see, mida ma kuulen, kui akna lahti löön, kui ehk et rafineeritumas ja talendikamas vormis:
Eriti tore selle plaadi puhul on, et sämplitele on ka kohe juurde kirjutatud, kas tegemist on moodsa või klassikalise loo, külaloo või millise muu stiiliga. Sind huvitavat stiili saad siis ise edasi otsida…
***
Edasi põhimula juurde. Hossami musa kohta ma siiski mainiks, et ta tundub olevat ka juba tugevalt “söödavamaks” töödeldud – nt rütmipillide plaadile “Sabla Tolo” on lisatud toredasti pulsseeriv elektrooniline rütm – vist et nii tundub tegijatele “ilusam” (Egiptuses on natuke “ilusam” alati natuke parem!) , või moodsam . Ja tema palju kiidetud kõhutantsuplaati “Ruby” mina nt ei eristaks Omar Khairat’i loomingust, vt mu “Kuula araabia muusikat” esimene postitus, lihtsalt kastanjette on tublisti lisatud . Kuid tshillimiseks Euroopa kontekstis sobib ta nii isegi paremini.
“Sabla Tolo” miinus elektrooniline seadistus muidu on just see, mida ma kuulen, kui akna lahti löön – kusagil ikka mõni pulm või pruudi kolimine käimas on, ja tihti kutsutakse neile ka just selliseid trummide ja pasunatega külamuusikuid mängima. Kuigi sagedamini on ikka DJ värk.
Niiviisi koduseks meeleolu loomiseks muu asjaajamise taustal – ma kindlasti võtan selle Hossami oma järgmise plaadiostu nimekirja!
Siin on veel üks sarnane, percussionile rõhuv plaat kõhutantsijatele:
(See link eespool juba oli.)
***
Tegelikult tunnistan kohe, et ei tea tõsisemast araabia või orientaalsest muusikast õieti midagi ja üritan käsitleda suhteliselt üle jõu käivat teemat nii põlveotsa teadmiste tasemelt. (Kui see nüüd üht eestlast võiks üllatada – sest mida meil siis mingilt muult tasemelt käsitletakse??) Siit laste kõrvalt ja kolkast just Kairo alternatiivlavadel (see link eespool juba oli)…
http://www.youtube.com/watch?v=VPK1×256dug
…ei, sellistes kohtades kolamas ei käi, prioriteedid on hetkel teised. Kui kõik muu tele üle viskab ja lapsed parasjagu ei nõuagi Amr Diab’i ega Nancy Ajram’i järgi tantsida, siis keeran ikka jälle Rotanale ja.. sealt see mu musa siis tuleb, nagu eelnevast veenduda võis.
Sudaani telele võiks ka muidugi keerata, korra vaatasin, et umbes iga teine saade päeva jooksul oli miski musajämm kuskilt kolkakultuurimajast vms. Kuid seegi on juba liialt tähelepanu koormav.
Orientaalset klassikat pole veel isegi nuusutanud mitte, ei ole see periood elus, kus sügavalt iseenesele ja/või elitaarsetele naudingutele pühenduda. Pealegi – mida siis pensionieas veel teha? Suured (Eesti mõistes Georg Otsaga võrdsed) nimed nagu Om Koulthom ja Fayrouz on ainult möödaminnes silma jäänud. Koulthom on muidugi tohutult, tohutult tuntud (“the most popular Arabic singer of all times”):
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR001176
Meile Teispoolega, kes me elutervelt filisterlikud isikud oleme, Koulthom tegelikult suuremat ei meeldi, esiteks kuna tema tempod lihtsalt ei haaku enam kaasajaga ja teiseks kuna ta laulis umbes 1950ndatel, mil Egiptus president Nasseri aegadel oli suuresti Nõukogude mõju all. Tema häälest, eriti nooremates versioonides, kõlab just sedasama “nõukogude” filmi noore sinisilmse kangelanna naivismi . Oma vanema ea plaatidel siiski… talent on talent . Nt:
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR001955
NB! Kui neid kahte nime – Koulthom ja Khairat – siin kandis teada, siis olete juba “omad”. Kairos on pea igal õhtul kuskil mõni “kholtumiaat” ehk siis kontsert, kus mängitakse Koulthomi muusikat, sageli mingis uues või erinevas seades.
Või järgmine suur diiva (taas liibanonlanna) – Fayrouz:
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR001444
Kena hääl, kuid stiili ma ei oskagi määratleda – traditsiooniline stiil romantilise muusikali seades?? Sekka läänelikku estraadi ja meloodilist klassikat.
***
Kuid üht-teist siin elades ikka külge jääb. Nt pakun tõsisema huvilistele hoopis, et otsige veebist orientaalset PULMAMUUSIKAT.
Ühe ma leidsin siit, aga proovi erinevaid riikide, rahvuste nimesid kombinatsioonis sõnaga “wedding”:
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR002703
Nt nr 11 sealt. Kuna mulle endale tundub et just selle muusika alt leiab sellist Eesti mõistes Setu leelot jm tõepoolest ehedat värki. Siit kuuleb naiste ululatsioone, tamburiine jms.
***
Siin üks Ramzyle sarnane plaat, kuid kitarriseades, kah “tshillimiseks” suht sobilik söödavamaks mängitud traditsiooniline stiil, kuula nt nr 5 ja 4 sealt:
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR001515
***
Siis muidugi muu kõhutantsumuusika, otsi nt Dina’ga seonduvat (kuna suurtel staaridel nagu tema on garanteeritumalt hea saade). Kahjuks ma ei leia saiti, kus tema “baladi” ehk külanaisest taustalaulja Hoda Sinbati viimasemaid plaate Ala Mahlik kuulatav oleks. Näeb nt siit:
http://www.serpentine.org/SoT/005AlaMahlik.htm
Dinast üks hea klipp ja musa, klippe temast on muidugi tohutult:
http://www.youtube.com/watch?v=WIJ8spegnfI&feature=related
Ms märkusena kõikidele wannabe kõhutantsijatele, kelle arv Eestis näib aina kasvavat. Esiteks – palju õnne toreda harrastuse puhul! Kuid teiseks – vaadake neid klippe tõelistest kõhutantsustaaridest, seal ei ole mittemidagi pistmist sauna eesruumis laia naeratuse saatel pisukese naba hööritamisega! Klassikaline kõhutants on vähemalt sama tõsine ettevõtmine kui nt flamenco – kui ehk ei nii traagiline, siis ikkagi vähemalt sama kirglik. Kuigi tantsitakse meelelahutuseks, siis tantsitakse lugu – harilikult armastuse lugu. Seetõttu mängitakse ka läbi kõik seonduvad emotsioonid – arm, hirm, viha, rõõm, meeleheide… Need kõik peegelduvad tantsija näos! Seal ei ole mingit keep smilingut!
Ning poosid on nii ekspressiivsed, et nõuavad tõsist füüsilist pingutust, et sellist hoida, ning parajat annet, et kogu asi labaselt ei mõjuks. Alljärgnev Dina klipp juba eelmises postituses oli, aga jälgi veel neid tema näoilmeid!
http://www.youtube.com/watch?v=MpmU7lOiCag&feature=related
Ning üks värske link – Soraya Bellydance Superstar of Cairo 2008! Tantsib siin ms vähemalt algul Omar Khairati helide saatel:
http://www.youtube.com/watch?v=G9yRcSfIeKo&feature=related
***
OK. Edasi lähipiirkondade Nuubia või ka Sudaani muusika. Laias laastus tundub mulle, et Sudaani muusikas võidutseb rohkem inimhääl ja orientaalses rohkem instrumendid, eriti rütmipillid. Toosama algul mainitud Ramzy tutvustab ka Sudaani musa:
http://www.amazon.com/Om-Zein/dp/B0016XDPU2/ref=dm_ap_trk2
Või vt Amazonist The Rough Guide to the Music of Sudan
Kuigi Sudaanis üldiselt hakkab asi kalduma orientaalsest musast ehedaks aafrika jämmiks, nn mustaks muusikaks ehk (?) varaste dzhässipoiste levialaks, vt kuidas muutub hääl magusamaks ja pehmemaks:
***
Kuid (huvitatud lugeja mainitud) “The Music of Islam”, hmmm.. kuule kas see pole natuke palju tahetud – võtta kogu kohalik muusika, nt Vol 1: Classical(!) Music of Cairo, ja sildistada see “islami” muusikaks??? Ahh?? Eriti arvestades, et tõsises islami praktikas on muusika, kui just mitte otseselt keelatud, siis “kerglase” lõbustusena suhteliselt taunitav ikkagi. Ainus erand, mida tõsimoslem taluvat, olevat pulmades tantsupillina kasutatav tamburiin.
Tegelikult tean islamist suhteliselt vähe, meie lähiümbruskond ja suhtlemine käib puha kopti kristlastega. Ka neil on oma, väga traditsiooniline musa, võimalik et lausa vaaraode-aegsete sugemetega, kuna otseste järeltulijatena ega nad ju õhust oma helindeid võtnud.
Üldinfo ja linke: http://www.coptic.org/music/
Üks suht meeldiv helinäide kirikuvälisest (siiski ka usuteemalisest) musast:
http://www.youtube.com/watch?v=Kp_g1_vbcxg&feature=related
Vabandan paratamatult kaasneva religioosse sõnumi levitamise eest! Ürita suhtuda teaduslikult .
***
Vot nii, traditsiooniline. Kui “traditsioonilist” keegi soovib, ja välja kannatab??
Posted in Egiptus, Kilde elust | 4 kommentaari »
Haifa Wehbe
Haifast ma arvasin algul, et tegemist on tüüpilise end nö. kehaga tippu murdva beibega kuubis. Kuid viimasel ajal, olles näinud Waifat ka tema vististi esimeses filmis, kehastamas küllatki traagilist osa vägagi veenvalt hästi, ma pole enam nii kindel. Võimalik, et tema beibendus kuubis on lihtsalt artistlik poos. Tüdruk teab, mida tal on… ja kellele seda raputada, et saada, mida soovib. Kuid teeb seda ka silmnähtavalt hästi, mh ei laula iialgi midagi, millest tema häälematerjal üle ei käiks.
Haifa kangelannad on nagu Playboy Centrefold läbi aegade: miniseelikus ja tanuga pips teenijanna, sasitud talutüdruk heinakoormas, võimalik et Kaagvere taustaga ninakas tänavatüdruk… ; see viimane video tema punasesse lakknahka kängitsetud bootie‘ga peaosas lihtsalt tuleb ära vaadata, võid ka kerida kohe umbes poole peale, kus lugu tänavastseenini jõuab:
http://www.youtube.com/watch?v=QV6Nm-kEuHs&feature=related
Haifa on siin paha, paha, paha tänavatüdruk ja pisisuli, karmides oludes karastunud hingega, vt kuidas ta veab poisse küll ketist küll ninast, kuid – vaata hoolega – kätt(e) ei anna!
Vististi läinud aastal Haifa abiellus ja kas seetõttu või lihtsalt imago tasakaalustamiseks on tal nüüd ka lastelaulude plaat. Tegelikult siiski üritab enamik kuulsusi siin lastelaule toota, kuna umbes kolmandik rahvastikust ongi lapsed või igatahes alaealised.
Silmnähtavalt andekas video on 100% safe ja ühtviisi nauditav kõigile vanuserühmadele, ning Haifa esitab oma rolle täiuslikult viimse kui kaalutletud ripsmeplõksuni välja. Ka tema lapseohtu kaas-staar pole just andetu. Vaata ise:
http://www.youtube.com/watch?v=WTf994-JR2Y
***
Fares Karam
Kui Amr Diabi transamehemusklid veel külmaks jätavad, siis siin teile araabia popvideote maailma uus ihaldatuim poissmees. Mees nagu härg. (Või jäär?)
Fares on pealtnäha moodne luksuskaup – pakendatud teksadesse ja nahktagisse ning paigutatud miljonisisustusega funki penthouse-poissmehekorterisse. Tema seksika istmiku all pole ei midagi vähemat kui Range Rover ja tema video-tüdruksõbrad on arabomaailma kuumimad modellid, kes võtavad kepi jõnkuma isegi altkorruse 80aastasel vanamehel…
Kuid kui Fares suu avab, kõlab sealt peaaegu et maoori sõjameeste ürgset mehehäält. (Ürgset maoori mehehäält kuula siit: http://www.maori.org.nz/waiata/sound/mp3/kamate.mp3 või vaata siit: http://www.youtube.com/watch?v=mSU6cxBNC2I&feature=related)
Ehk et: mehed jäävad meesteks!
Farese kuum video, mis raugadki elule äratab:
http://www.youtube.com/watch?v=JU6bFjFiXiI
***
Nagwa Karam
(NB! Need Karamid teadaolevalt pole sugulased!)
Nažua (häälda nii) kohta räägitakse, et ta on Rotana kõrgeimini kinnimakstud artist. Imagolt ooperiprimadonna mõõtu tõeline staar, piltilus kuid ühtlasi andekas, rikas… mida veel? Oleks ta noorem, võiks kehastada mõnda neist Faresi sizzling hot tüdruksõpradest, kuid neljakümnendates Nažua on küps daam, kes teab, mida tahab ja poisikestega ringi ei mängi, kellel siis (vähemalt videosituatsioonis) on ka küpsed, end juba teostanud partnerid – enamasti kas pärsia kuningad, india padišahhid… või vähemalt mehed, kes elavad nagu padišahhid, basseinidega paleedes, mis tulvil pudenenud roosiõisi. Nagwat ootavad nad oma lahtisele Bentleyle.. ei siiski vist lihtsalt vintage Mercedes-Benzile toetudes, seal ta juba tulebki, astub maha eralennukilt, Louis Vuittoni trolley ühes käes, teisega laiaservalist filmidiiva kübarat kinni hoides… ja suundub ootajast mööda omaenese limosse:
http://www.youtube.com/watch?v=h04U5Q2NTsg
Siiski on ka Nagwa kõigest naine, ja tal on nii pagana seksikas turvaülem… :
http://www.youtube.com/watch?v=e7iv1EmYaO8&NR=1
Kuigi Nagwa tundub nii elavat pigem muinasjutu- kui pärismaailmas, siis sellegipoolest ja igal juhul on ta tõeline kuulamist vääriv talent – kandva hääle ja võrratu rütmitajuga õnnistatud ning ka muusikamaterjal on huvitavalt idamaine, samas ka mitte liigselt raske kuulata. Kui muud ei viitsi näppida, siis vaata teda esinemas otsekontserdil Dubais – sellist pausidega pikitud orientaalset rütmi nii veatult välja laulda pole just naljaasi:
http://www.youtube.com/watch?v=gnK5JRkMVpk&feature=related
Veel üks klipp samalt kontserdilt, vähem jupitamata videoga:
http://www.youtube.com/watch?v=qyGj1Cxt2Ps
***
“Millest sa siin kirjutad,” küsis tuppa astuv Teispool.
“Araabia muusikast,” vastasin viksilt.
“Ehh…” vaatas Teispool mu tänase valiku üle,” need ju puha liibanonlased! Sa kirjuta ikka egiptlastest!”
“Ei tea kellest???” võtsin ka mina sõjakama tooni. “Amr Diabist juba kirjutasin, ülejäänud ONGi teil ju puha liibanonlased!”
“No… kirjuta Shereenist!”
“Shereenist ka juba kirjutasin…”
“Kirjuta megastaar Tamer Hosnist!”
“Vot Tamer Hosnist ei kirjuta! Staar või asi…” TH on nooruke (32) poplaulja, kes minu meelest sai tuntuks peamiselt sellega, et koos ühe sõbraga võltsisid passis andmeid oma sõjaväekohusluse kohta ja istusid selle eest kinni. Noored teismelised tüdrukud Kairos läksid selle peale meeleavaldusega tänavale ja Tamer sai tiitli “King of Generation” ehk umbes et Meie Aja Kangelane. Noh ja nii edasi… Ei ole ühtki laulu nii kaua kuulanud, et oskaks sõna võtta, kas laulab ja kas ka hästi.
“No kirjuta siis Ricost, kirjuta Muhammed Muneerist ja Shaban Abdel Rahim’ist. Vot see on ehe Egiptuse muusika!”
Olgu. Kirjutan!
***
Rico, Dina ja Saad el Saghir
Et asja teile kergemaks teha, siis leidsin ühe filmilõigu, kust vähemalt kolm olulist staari korraga näha. See mida nemad laulavad vm teevad, on ehe Egiptuse tänavajämm, just nii see sageli kulgebki ka päris elus, kui ehk ei nii glamuurselt ja sätitult, siis sama ennastunustavalt kindlasti. Sest kui tähistada, siis ikka tantsuga! Rico on too tumedanahaline habemik ja El Saghir siis teine mees, kah käbe tantsujalg. “Juhuslikult” tantsib filmis kaasa Egiptuse viimasemaid kõhutantsukuulsusi, legendaarne Dina:
http://www.youtube.com/watch?v=MpmU7lOiCag&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=geBZu-zN398&feature=fvw
Shaban Abdel Rahim
Egiptuse … (??? kes see vanatädi meil Eestis oligi, kes laulda tegelikult ei oska, kuid jämmib sellegipoolest ennastunustavalt?).
Shabani kohta räägitakse, et ta võib hetkega laulu üles võtta ükskõik mis teemal, nt et mida ta hommikul sõi ja kuidas see maitses. Haridust… ei tea kas tuleb paar aastakest ära, see-eest tahab staar alati teada, mis värvi on diivan, millel ta ühes või teises telesaates istuma peab, siis teab ta tellida oma erarätsepalt just sama värvi ülikonna, iga kord uue. Shaban võtab sageli sõna parasjagu kuumadel poliitilistel teemadel, nii on Egiptuses meeletult popp tema laul “I hate Israel”, kuid tal on ka laul Ameerikast, Obamast, Darfuri probreemist (vt link) ning viimati vaatasin et isegi narkootikumidevastane laul. Kas need kõik just päris ta oma idee on, natuke kahtlen… Kuna ta on nn lihtrahva hulgas meeletult popp, tellitakse teda päris üksjagu ka telereklaamidesse. “Osta pesumasin, kuus-viis-null-null, sa osta pesumasin, kuus-viis-null-null, sa meile helista, kuus-viis-null-null, jah meile helista, kuus-viis… ” jne.
http://www.youtube.com/watch?v=pwdjVh202F0&feature=related
Millega oleme vististi ära kaldunud muusikast kurioosumitesse, on ehk aeg taas lõpetada .
Posted in Egiptus, Kilde elust | 2 kommentaari »
See on siis vist ikka tõsi.. Nancy laulabki nelja päeva pärast, pühapäeval, Savoy esisel tuttuuel Soho väljakul. Vt
Nancy on nooruke Liibanoni laulja, araabiamaade uus tõusev täht ja tuntud kohalik Pepsi (või oli see Coca-Cola) reklaamnägu. Vt seda lugu siit:
http://www.dailymotion.com/video/x2kj2b_nancy-ajram-oul-tany-keda-by-aluxto_music
Oul tany keda – ütle seda veel!
Nancy kehastabki enamasti (paratamatult) kena, veidi ulakat tütarlast, soniga poiss-juulat vms. Küüntega kassikest. Vahelduseks vähem beibelikku lauljannat. Ning tal on fantastiline lastelaulude plaat, mis võtab jala tatsuma nii mu 3aastasel kui aasta-3kuusel.
Väärib kohalolu vanuserühmast olenemata!
Kuula Nancyt veel siit:
Nt lastele: Shabet Shaabit – oh sa sodikäpp-kritseldaja!
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR002149
Ülejäänutele vast tema Best of, vali sealt, mida iganes:
http://www.buyarabic.com/storeItem.asp?ic=MUAR002497
***
Nimekujude Ajram/Agram erinevus tuleb klassikalise ja Egiptuse araabia keele hääldamiserinevusest: klassikalise araabia “j” ehk [ž] on Egiptuses lihtsalt “g”. Nt naiste ja meeste pikk ürp jelabeya [želabeya] on meil siin “galabeya”. “Jamil” (=ilus) on “gamil” jne. Vastavalt siis ka kodumaal Liibanonis ja mujal Araabias on Nancy [ažram] ja Egiptuses [agram]. Nii on ka kõigi muude nimede ja sõnadega.
***
P.S- Sharmis käisid hiljuti ka Al-Ahrami ajalehe ajakirjanikud. Nende muljeid peamiselt Sharmi “uutest” wannabe tõmbekeskustest nagu Il Mercato ja toosama Nancy kontserdi Soho Square, loe siit:
Posted in Egiptus, Uudiseid | Leave a Comment »
“Kolmapäeval lähen Kairosse, üksinda,” ütlesin Teispoolele. “Mul on vaja (lugesin üles kümmekond täiesti edasilükkamatut asjakest).” Pärast kolme titeaastat olin just jõudnud tagasi normaalsuurusse. XXL-pluusidest ja pükstest oli kõrini. Mul polnud midagi selga panna! Kõik kreemid olid otsas. Ja vahelduseks tahtnuks ka natuke värvi oma hiirhallis näos näha.
Teispool vahtis mind tõrksalt hapu näoga. Üksi…? Kairosse?? Ja veel shoppama! Kui Teispool midagi vihkab, siis on see ostlemine. Esiteks kulub aega ja teiseks raha, kumb vastumeelsem on, ei oskagi öelda. Ja miks mul on vaja käia poodides ka ilma, et ma sealt midagi ostaks, ei saa ta siiamaani aru. “Läheme siis, kui meil on midagi vaja ja konkreetselt raha selle asja jaoks, ja ostame kohe ära.” Aga minul on vaja enne teada, kus mida üldse on, kui on, ja mis on ümberkaudsed hinnad! Kord käis Teispool meile seinakella ostmas. “Ostsin kahe minutiga,” kiitis koju jõudes, “astusin sisse, ostsin ära ja astusin välja.” Kell tuli kohe pooles ulatuses välja lülitada, sest igal täistunnil mängima kukkuv helin äratas korrus allpool magava äia ja ämmagi üles, lastest naabertoas rääkimata. Ja kahe päeva pärast jäi mõistatuslikult seisma. Teispool viis kella parandada – ei kell olevat terve. Käiski veidi.. ja jäi siis mõistatuslikult uuesti seisma. Nii päris mitu nädalat ja veel ühe parandamisekäigu, kuni Teispoolel sai villand ja ta kella konkreetselt ringi vahetas. Selline kahe minuti ost, see kuulub nüüd mu argumentide kullavarasse.
Ei olnud mul vaja et ta tuleb mu naudingut rikkuma ja pärast kõigest kümnendat poodi iga uue ukse taga pirisema.
Teispool viis mu siis kolmapäeva hommikul bussile. Neid läheb siit nagu Helsingi praame iga poole tunni tagant, kogu aeg seisab miskit ees. Ja pilet Kairosse, poolteist tundi sõitu, maksab kõigest 3.50. Konditsioneer töötas, novembri alguse jaheduses on seda just vaja, mõtlesin. Võtsin kotist õhtu tarbeks kaasa pakitud kampsuni ja kerisin ümber õlgade. Suvel sattusin kord ühte bussi, mil kondekat polnudki, ja kord augustikuus teatati uhkelt et, “konditsioneer meie bussides töötab ajavahemikul 11.30-14.30.” Kell oli tookord umbes 10 ja hommikupäike just kuumemaid tuure üles võtmas…
Kairos võtsin muidugi takso, Kairo on ses mõttes ütlemata kerge linn, et eksimist kartma seal üldse ei pea. Kust iganes on peaaegu kindlasti vähem kui minuti jooksul võimalik peatada takso, millega ikka sinna välja jõuab, kuhu vaja. “50 naela,” pakkus ontliku olemisega habemik. “Heheee-hee,” ajasin suu kõrvuni. Nali läheb siin kandis ikka hästi peale, ei teki konfrontatsiooni. “25 veel kuidagi aga, heheehehee,” tegin näo nagu oleks head nalja kuulnud. Habemik sai aru, et ma hindu jagan ja ei hakanud pikemalt vaidlema. “Kolmekümnega viskan ära,” pakkus siiski lootusrikkalt. Sellega olin mina ka nõus, takso oli meeldivate puhaste nahkistmetega ja mis seal ikka, viiekas siia-sinna. “Oleksin pidanud 15 või 20 vastu pakkuma,” mõtlesin ise. Sest viieka tingivad nad peaaegu alati juurde, kui lausa nugade peale minna ei viitsi.
Kord varem olin sõitnud ka metroos. Tol korral oli seltsiks kaasas Teispoole õde, ja et metrooliin kulges just meid huvitanud linnaossa, siis – muidugi ma tahtsin Kairo metrooga sõita! Astusime sobivas kohas bussist välja ja suundusime nagu ikka treppe pidi maa alla. Jõudsime koridori, mille moodustas umbes 2,5meetrise läbimõõduga pealtnäha kanalisatsioonitoru, keskel kulges kiitsuke kõnnirada, sellest kahel pool solgiojad ja prügi. Mõtlesin võimalikud ohud peas kiiresti läbi… ega ma polnud ju üheski Aafrika mandri metroos varem sõitnud. Kas kogu liin kulgebki niiviisi torudes? Ja on see kõik ikka korralikult toestatud? Mis kontingent seal all ees ootab?
Kuid “alla” me ei jõudnudki, sest olime just jõudnud tänava teisele poolele ja hakkasime nüüd trepist üles ronima metroojaama poole, Shubrast alguse saav liin nimelt kulgeb paar esimest jaamavahet hoopis majade katuste kohal. “Kanalisatsioonitoru” oli sõidutee all kulgev jalakäijate tunnel, too Shubra on selline kehvemat sorti linnajagu. Metroo aga oli nagu metroo ikka, avara pääsla ja viksilt plaaditud perroonipealsega. Pilet maksis 25 piastrit ja neid müüdi raudteekassadele sarnaste luukide tagant, mitmes kiiresti kulgevas järjekorras.
Valisime loomulikult ühe rongi ninas olevatest naistevagunitest. Hilishommikul oli see pooltühi, istekohti jäi ülegi. Sõitsid peamiselt nooremad naisterahvad, raamatukuhi süles – Shubra liin kulgeb just Kairo Ülikooli juurde Gizasse. Kui uksed sulgusid, tõusis kõrvalt üks naisterahvas suure kotiga ja hakkas kõval häälel kaupa pakkuma – vineeripulgakeste külge kleebitud lehvikukest, millega palavas vagunis endale tuult teha. Palav ei olnud, uus liin on isegi konditsioneeritud, aga just sellist lehvikukest oli mul vaja! Ostsin 2 naela eest kaks tükki, ühe tüdrukutele mängida ja teise katuseterrassi tarvis, hea kuumemal päeval seal endale tuult lehvitada. Kopti jumalateenistuste ülekannetes või ka Egiptuse keskklassi kuvavates filmides võib ikka märgata elegantseid daame kuumemal aastaajal just selliste lehvikukestega endale tuult tegemas. Daam ei saa ju lubada higiniresid või sulanud meiki!
Möödusime Ramsese rongijaamast ja seejärel Tahriri väljakust ja astusime metroost välja just Kairo Ooperimaja peatuses, sihiks tol korral üks Kairo kuulsaid raamatupoode Gezira saarel Zamalekis. Igati meeldiv kogemus ja odav pealekauba.
Kuid täna olin taksoinimene, sihtpunktiks City Starsi kaubakeskus uues nouveaux riche linnaosas Nasr City, araabiakeeli Medinat Nasr. Sinna metrood ei kulge.
Olin, nagu ikka eeltööd teinud. City Stars – see on 5 või võib-olla 7 korrust ja vististi neli korpust, kõige taga veel võimas kahekorruseline H&M päris omaette sopis, kuhu ma pole veel kunagi välja jõudnud.
***
Osa oste oli kodust juba Interneti teel välja vaadatud, näiteks teadsin kindlalt, et tahan sisse astuda egiptuse soodsahinnalise kvaliteetmärgi Dalydress poodi, et veidike kostüümikesi kaeda. Ontlik edumeelne egiptuse abielunaine kannab külla minnes ikka kostüümi, ja Dalydressi kostüümid on tikandite ja väljaõmblusteta täiesti euroopalikult väljapeetud kraam, suvel enamasti linast, talvel villasegust.
www.dalydress.com
Kostüümiks seekord ei läinud, kuid kena kodupluusi sain küll, 90LE eest puuvillase-viskoosisegu piimaroosa elegantse dzhemprikese, kaelus kerge pitsiga palistatud. Täisvillaste sallide valik oli samuti hea, need küll maksid üle 200LE, kuid need olid ka ajatu ilu, lopsakates orientaalsetes juveelitoonides nailonisegusel villakangal jooksid pehmest mohäärist mustrid.
Dalydressi meestepool on samuti esinduslik, kuigi veidi mittemidagiütlev, siin 150LEga pakutavat business-särgistiili leiab mujalt poodidest ausalt öelda ka 50 naelaga. Elegantne õhuke jope 490LE eest, tuulepluusi tüüpi, seevastu oli superviimistlusega ja täiesti ahvatlev, kahjuks suhteliselt väiksemates suurusnumbrites saadaval.
Ka Promod oli kodunt välja valitud, juba tuttav odava ja mugava euroopaliku kauba pood, küll siin Egiptuses tugeva juurdehindlusega, kuid mis parata. Egiptuse kohalikust moest on aeg-ajalt kõrini! Parasjagu oli mingi kollektsiooni allahindlus, sain paari hästi istuvaid kriitvalgeid 4/5 pikkuses pükse kätte Euroopa hinnaga 200 LE.
Sh püksid leidis mulle müüja lihtsalt palve peale leida midagi “seda värvi ja selles pikkuses, näete selle pluusi juurde siin”.
Egiptuses harva esinev initsiatiiv koos korraliku kaubatundmisega!
***
Edasi alustasin lihtsalt otsast. Benetton… Üks (muuseas) 14 aastat tagasi ostetud Benettoni dzhemper on mu lemmikesemeks veelgi, oludest olenevalt kas pluusi või pidzhaamana käigus. Kuid Egiptuses on Benetton importkaup ja kuigi lastepoolel rippus esemekesi üks armsam kui teine, siis 250LE sünteetikasegu kootud komplekti eest aastasele… tänan, ei! Ja täiskasvanute kudumitesse on siginenud lihtsalt liiga palju akrüüli. Silm jäi siiski pidama ühel pidzhaamal, mis ilmselt oli suunatud otseselt kohalikesse oludesse. Egitplased ju kannavad kodus pidzhaamat terve päeva, isegi lähemaid külalisi vastu võttes, ja majad on talvel kütmata külmad. Benetton pakkuski edasijõudnud mererohelistes ja vanaroosades värvitoonides moodsat vanutatud trikotaazhist sooje pidzhaamasid või alternatiivina sarnase disainiga midagi, mis võis olla kleit, lühike öösärk või siis tuunika. 450LE eest oleks komplekti kätte saanud, sõrmitsesin kahetsustundega üht ja teist värvi, kuid.. kohustuslike ostude nimekiri oli juba pikalt ees ja seekord jäi.
Nefertari letist keset koridori kõndisin esialgu mööda – tagapool on neid veel üks ja milleks siis kohe alguses end potskutega koormata. Virgin Megastore jättis kah hetkel külmaks, juba teadsin kuidas Citystars aega neelab, kõrvalehüppeid lihtsalt ei saa lubada. Parasjagu oli kell üks saanud. See-eest jäin kaema järgmist letikest huulepulkade jm värvilise kraamiga. See oli juba läinud korral silma jäänud, kuid tookord jõudsin keskusse lihtsalt ainult tunnikeseks – jooksin koridore pidi Promodisse ja tagasi, kaesin veel kahte poodi, ja oligi kõik.
Tegu oli seni tundmatu Ameerika
kaubaga. Värvid olid kenad – kohalikus linnas müüakse paaris loetud poekeses pea ainult pruunisilmsetele sobivaid langenud lehtede värvi huulepulki – ja tekstuur mõnusalt kreemjas. Müüja oli väikelinnadele vahelduseks abivalmiduse elus kehastus, otsis värve ja pakkus proovida. Ja näe, nurga tagant küünelaki rivist paistis ka mu lemmikvärv – kuukivi karva pärlmutter. Metalliku hoogsal pealetungil olin juba arvanud et see toon on ajaloo rüppe igaveseks kadunud. Lõpuks veel ripsmetush – süsimust ja volümiseeriv. Viimane Eestist saadud Clinique oli olnud täielik häving – kuidas siis emale ei jää meelde, et normaalset tušši teeb kontrollitult ainult Lancôme!
Kõrval müüs veel üks letike profi välimusega šampoone, lubasin endale, et järgmine kord uurin sealset väljapanekut. Sebastian pole Egiptuses kohal ja vaja siis puhkama sõitvaid tuttavaid kogu aeg palvetega tülitada. Ehk saab ka šampoonimure murtud?
Järgmises koridoris oli peamiselt palju mulle mitte midagi ütlevaid moepoode, siiski astusin läbi Aldo jalavarjude poest, jah täisnahast mõnusad sandaalid olid täiesti olemas ja ka parasjagu talve eel 50% alla hinnatud, kuid Teispoole “suuskadele” sobiv number oli juba otsas. Tagantjärgi mõeldes – võinuksin ju endale mõne väiksema suuruse osta, ehh… Meie linnakese kohalik valik piirdub keskeltläbi 35LE maksva kunstkaubaga ja mulle meeldivaid mudeleid on ainult meestepoodides. Sealt osta aga… “Ei, ei, ei, kas Madame ei saa aru, et need on ju MEESTE sandaalid,” hädaldas vanaldane meesmüüja, kui üht eriti avarat mudelit jalga proovida üritasin, ja peaaegu napsas kingad mul käest. Siinriigis on NAISED, kes kannavad NAISTEkaupu, ja MEHED, kes kannavad MEESTEKAUPU, ja igasugused unisexi mõtted võib vabalt piiri taha maha jätta. Teispoole abiga said kingad siiski ostetud, kuid sama jama kordub pea iga kord, kui üritan meestekaupade poole piiluda, näiteks tutvuda mõne t-särgi vms kraamiga.
Edasi Body Shop, Johnsoni lastevannivahu lõhnast oli kõrini ja läinud korral oli silma jäänud miski puuviljalõhnaline vannivaht. Papaia. Hind oli küll soolane, aga – lapsed ennekõike, eks! Papaia läks loosi. Siis veel üks peavõrude, käevõrude ja sõrmusekeste poeke, kuhu alaealise neiuga ilmselt EI OLE MÕISTLIK sisse astuda. Üks roosadest lilleõitest moodustatud käeketike koos sõrmusega oli täiesti vastupandamatu, ja on nüüd mu 3aastase igapäevase garderoobi lahutamatu osa. Küll ema süda juba teab!
Mothercare, Egiptuses (suhteliselt) veel kallim kui Eestis, seetõttu ostan siit ainult sokke. Suuremale 5 ja väiksemale ka 5 paari mugava lõike ja kenade värvidega ihusõbralikke puuvillasokke, need kestavad mitu aastat ja ei sooni jalga. Muud laste puuvillakraami on Egiptuse kohalike kaubamärkide toodangust palju huvitavam otsida, ja on ka pea 10 korda odavam.
Vahepeal sai raha otsa, õnneks möödusin just “tanklast”, kus 7 eri automaati rivis, küll mitte ükski mulle tuttavalt pangalt, kuid Swedbanki deebeti neelas suvaliselt valitud masin alla porisemata, andis raha ja kviitungi. Ja kaardi ka tagasi.
Vahelduseks üks kotipood, käekotti ei kanna siin just tihti, ilmselt peab olemasolev veel 5 aastakest vastu, kuid uhke disain köitis silma ja astusin sisse, et uurida, kas on ikka ehtsast nahast kotid. Nahast jah, kinnitas müüja, näete see siin Galliano uus hooaeg ja see seal veel Fendi viimase hooaja saba. Hind? Jah, 5490LE ja parasjagu on mõned tooted poole võrra soodsamad. Müüja oli lahkus ise. Mnjah. Kiitsin nende suurepärast valikut entusiastlikult kaasa noogutades.. ja astusin edasi.
Promodi ostud kotis, küsisin Nefertari letist oma stamptooted – öise kortsukreemi, mudamaski ja esimest korda ka piimavannipulbri. Olin ühe kingiks ostnud ja tuli mõttesse siis ka ise piimamõju kaeda. Algust tegin väga lihtsalt – viskasin vannivette 4 spl harilikku piimapulbrit. Sa mu meie! Mu külatolmused kabjad said paari minutiga täiesti uue ilme. Selgus et piim on äärmiselt meeldiv ja efektiivne sarvnaha mahakoorija. Ka muu ihu sai pehmeks ja siledaks. Nefertari piimavanni pulber on lisaks mõnusa magusa mandlilõhnaga ja hulgas on miskeid helbeid või idusid, mis koorimist veelgi tõhustavad. Kõik tooted 40-60LE, korraliku suurusega potsikud.
Nüüd juba tagasiteele asutades, et võtta ette järgmine korrus, jäid varem teele pesupood ja parfüümipood.
Pesupood oli uus ja tundmatu, kuid lihtne karge disain paelus silma, seega astusin sisse. Women’ Secret. Täispuuvillased esemekesed, Made in China, kuid selgelt arenenud riigist pärit või edasijõudnud teadlikkusega disaineri töö, pigem skandinaavialik kui hiinalik välimus ja teostus.
Väljusin pool tundi hiljem, mitmeks kuuks põhjalikult varustatud ja kingikski ostetud. Muidugi, hea pesu pole eestlase jaoks mingi eksootika, kuid Egiptusse on esimesed mugava ja ihusõbraliku pesu poed jõudnud alles hiljaaegu.
http://www.womensecret.com/colecciones.asp?id=2&sid=11&lang=en
Korrus kõrgemal olnuks Triumph, kah uustulnuk siinmail, kuid nii pesu vajadus kui eelarve olid juba ammendatud.
Teele jäi veel kallimat sorti parfüümipood, kust harilikult ostan näopiima jm asendamatut kraami. Hinnad Egiptuses on just sellised, et mida siin võidaks odavamate müügikulude arvelt, tuleb juurde 40% imporditolli näol, seega keskeltläbi on hinnad just umbes nagu Eestiski, parematel kreemidel tuhatkond krooni, muul kraamil veidi vähem. Valik on muidugi kesisem, kuigi parfüümide osas võib esineda uudsusi ja erinevusi, siis ilutoodetest on saada pea ainult Guerlain, Dior, Chanel, ning järgmiseks juba Lancaster, Bourjois jms kraam. Punetust vähendav kreem tundlikule (stabiilselt välja magamata noore ema) näonahale, mida otsisin, Guerlaini SOS, oli pea kolmandiku hinda juurde saanud, see-eest soovitas müüja üpris soodsa uue näopiima Chanelilt, mis tegevat igasugu imesid, sh uudselt kaitsvat nahka SAASTATUSE eest (uus müüv turunduskontsept!). Saastatusevastane piim tundus ka muidu meeldiv ja leidis koha ostukorvis.
Kell lähenes kaheksale õhtul, olin hiigelkeskuses veetnud üle 6 tunni, peaaegu ainult ettekavatsetud nimekirja järgides ja kõrvalehüppeid endale lubamata. Sööma ülakorruse ameerikalike paksude piffide restorani ei jõudnudki (mitte väga glamuurseid kuid muidu tuntud ja häid kiir- vm toidukette on keskuses veel mitmeid), kuid Cinnaboni müügiletist haarasin kaasa karbikese hiigelkukleid karamellkreemi ja peekanipähklitega, nendest loobuda ei suuda ma lihtsalt kunagi.
Ei jõudnud ma ühtegi mänguasjapoodi, ühtegi spordipoodi ega ühtegi sisustuspoodi. Ning ka meestepoodidest vaid Timberlandi, kus teadsin et sobivat kraami kindlasti leian. Teispoolele motika selga vajalik tuulejope oligi seal täiesti olemas, hind ligines neljakohalisele numbrile, kuid mis seal ikka, hea asi kestab aastaid. Timberlandi puhul on tore see, et lisaks maakeskonnas sobilikule veidi karedamale välimusele on nende tooted ka saadaval üsna suurtes numbrites. Nt Teispoole jope oli 2XL ehk u suurusele 56/58, saada olnuks ka 3XL. Kuigi City Starsis on ka poeke nimega Tommy XXL, mis on pood Eriti Suurtele meestele, kust vist suurusnumbrid alla 60 üldse puuduvad. Kuid Teispool pole Liiga Suur mees, on Parajalt Päris Suur mees. Too Tommy oli ameerikalikult ülesöönud tüübile.
Tuttavate Kairo eestlastega kohv joodud ja uudised vahetatud, sättisin kodu poole alles kella 9 paiku õhtul. Teispool oli selleks ajaks tüdrukutest surmväsinud – 1,5 ja 3 a, tegusamat sorti, moodustab just kena kokteili, mis närvid läbi sööb, uskuge mind – ja surmvihane: “Mis ema sa selline oled!” Kuid siiski ootas mind juba tunnike enne saabumist vapralt bussijaamas.
(“Mine too ema juba ära,” käsutas 3aastane, kes oli teiste jutust juba aru saanud, et minu saabumiseks peab issi mind kuskilt tooma.)
Lahendamata oli veel ainult, kuidas Kairos bussi peale saada. Liinibussid õhtul enam ei sõida, ja väikebusside “jaam” Kairo servalinna tehasemaastikul pole just teab mis veetlev koht üksikule naisterahvale. Teispoolega seda kasutades võtab ta mul alati tugevasti käest kinni, palub mitte rääkida ja sisuliselt jooksutab mind läbi platsi vajaliku bussi juurde. Kui asjakohane just on lausa nii palju karta, ma ei tea, kuid ettevaatus ja alalhoidlikkus eelkõige on egiptlaste valitsev põhimõte.
Et Teispool mulle Kairosse järgi tuleks, nagu ta harilikult teeb, ma ka ei tahtnud – mõttetu istmikukulu edasi-tagasi. Jäigi üle ainus võimalus – leppida kokku pooltuttava taksojuhiga, et lisaks kohaleviimisele ta mind ka turvab ja kenasti bussile paneb. Nii läkski. Taksojuht viis kohale, viis mikrobussini, kauples istekoha esipingile, kirjutas üles bussi numbri ja luges sõnad peale kõrvalistuvale noormehele, et see ei laseks bussijuhil mind piletirahaga kõrvust tõmmata. “3.50 ja ei piastritki enam, eks ju!” Jõudsin märgata, et tagapool istus paar muudki naisterahvast, see mõjus rahustavalt, lehvitasin taksojuht-abilisele, ja läkski sõiduks.
Tee oli sel õhtul suhteliselt vaba, juht väga ei kihutanudki, kuid juba pooleteise tunni pärast olidki tuttavad tänavad ümberringi. Istusin Teispoole selja taha motikale ja sõnagi vahetamata kihutasime koju. Tüdrukud juba magasid, kuid hommikul läks suuremaks kottidest harutamiseks; oi lillelised sukapüksid – ilus, emme!, oi plastmassist gaasipliit komplektis grillkanaga… Lasteaeda jäigi minemata.
Vot selline sprii Kairos.
***
P.S. Järgmine kord unustan City Starsi ja suundun avastama Kairo kõrvaltänavate “tõelist Egiptuse kaupa Egiptuse hinnaga”. Sissevaade võimalikele leidudele:
***
***
***
Posted in Egiptus, Kilde elust | Leave a Comment »
Eeloleval nädalal langeb sõbralikult kokku kaks vastandlikku religioosset hetke, nagu seda tihedaminigi on juhtunud, ehk siis algab kolmapäevast koptide kirikuaasta teine pikim paast, liha, munade ja piima vaba, mis kestab kopti jõulude ehk 7. jaanuarini.
Päev hiljem aga on moslemitel korralik grillpidu, kui läheb lahti siinriigis märksa olulisemaks ja ka riigipühana tähistatavaks lambatapupühaks. Kellele veel teadmata, siis peetakse toda püha nii moslemite kui kristlaste vististi ühise esiisa Aabrahami mälestuseks, kelle Jumal otsustas proovile panna, paludes tal usu vankumatuse tõenduseks tappa omaenda lihane esmasündinud poeg. Aabraham läkski liimile ka ja poega oodanuks kole saatus omaenese sigitaja käe läbi, poleks Jumal viimasel hetkel oskusliku triki läbi asendanud poja lambaga. Nii veristavadki moslemid Aabrahami kõikumatu usu ning jumalliku Tarkuse ja Suuremeelsuse tähistamiseks sündmuse tähtpäeval igal aastal lambaid, või ka muid pudulojuseid.
Iseenesest võtab see lugu üpris hästi kokku kummagi asjaga seotud religiooni põhiolemuse: nagu Jumal käseb, nii ta teeb, kahtlemata ja küsimata. Kui ta veendunult usub.
Aga asja juurde naastes – lammaste veristamiseks läheb niisiis esimese püha ehk reede hommikul, vahetult pärast lammaste hingedele peetavat koidujärgset palvust, kõikjal korraga. Nädala teise poole Egiptuses võib asjaajamise mõttes siis ka korstnasse kirjutada – ametiasutused sulevad uksed aga ka äri seiskub vähehaaval juba kolmapäevast alates ja taastub uuesti ehk nii pühapäeva paiku. Seda väljaspool Punase Mere kuurorte, muidugi, viimases jätkub elu häirimatult nagu omaette riigis, ehk et kui keegi peakski Naama Bays või muus kuumas keskuses mõnd lambapead või -sarvi ringi lehvitama, siis on need tõenäoliselt lihtsalt õllesed Inglismaa pojad, viikingist esiisade ürgset kutset tegudele realiseerimas. Muudest lammastest ei tea keegi midagi, kuigi ettevõtlikum inime võib ju teha varahommikuse väljasõidu Rowaysati linnaossa, kus võib juhtuda et beduiinide poole peal midagi toimub. Olge siis kohal palvuse lõpuhetkedeks nii kl 6 paiku hommikul, esimeseks hommikuseks katmiseks olete nii juba hotellis tagasi, ei lähe AIst miskit kaotsi. Kui ei muud siis kenasid pilte mägedest varahommikuses sulnis valguses ikka võib garanteerida. Ise sattusin kord lamba veristamisele isegi taolises kohas nagu suhteliselt peene 4tärnise Delta Sharmi sisesoppides ühe maja lähedal, mida peamiselt residentidest egiptlased asustavad. Mis loomaga tegu, ei saanud seks hetkeks tegelikult enam aru, aga kuna püha oli tulekul, siis teadagi mida need kipras kulmudega mehed seal kobaras talitasid, lihahunnikud sillutisel laiali.
Kairos ja muidugi väikelinnades võib õigesse linnaossa sattudes trehvata küll, kas just verest nõretavale sillutisele, kuid siiski majade lähistel kõikvõimalikel vabadel platsidel toimuvatele veristamistseremooniatele, ja mõni päev varem ringi liikudes võib kuulda kõrgelt rõdudelt sürrealistlikult alla määgivaid lambaid või kitsi, sündmuseks juba valmis varutud ja seal oma saatust ootamas. On ka spetsiaalsed “kooperatiivid” neile, kes omal jõul perele lammast välja käristada ei suuda, kuid ka kanakoivaga ei lepi. Kooperatiivis tapetakse hulgi ja vastava osamaksu eest saab igaüks oma osa kätte, lisaks ehk tehakse tema nimel väike lihaannetus vaesematele, nagu sel puhul kombeks.
Kui veab, siis ehk teie hotell grillib teile koiva või kintsu. Ja hommikusöögilauas võib neil päevil trehvata harilikust enam egiptuse peresid – kel rahakott võimaldab, teeb kiire väikse põike Punase Mere äärde. Eid Mubarak!, võib neile soovida – rõõmsaid pühi! Või universaalselt – Kullu sana entu tajiib! – olgu kogu aasta teile (perele jne) hea, see õnnitlus käibib absoluutselt iga sündmuse alla ja peale, kellegi isiklikust sünnipäevast kuni uue aastani välja.
Pildimaterjali guugelda, nt “Eid al Adha photos”
Posted in Egiptus, Uudiseid | Leave a Comment »
Teispool tuli keset päeva ja pistis pihku sületäie tulipunaseid roose. Just selliseid.
?????
Kas ma siis ei tea?
Mõtlesin kibekiiresti… Pulmaaastapäev igal juhul mitte, see on suvel ja (tüüpiliselt!) pole veel iial kõneaineks tõusnud. Pole ka ühegi lapse sünni- , vist isegi mitte sigitamispäev… Esmanägemise päev kah mitte. Midagi ilusat pole ka nagu lähiaegadel korda saatnud, isegi nõud on pikemalt pesemata. Õieti üsna tülpinud olek hetkel.
?????
“Täna on Egiptuse valentinipäev,” ütles Teispool ja venitas ette solvunud näo – “Mina mäletasin ja sina mitte!”
Nüüd tuli jah meelde, et sellest oli juttu olnud – egiptlased tähistavad valentinipäeva kaks korda – üks kord koos muu maailmaga, aga teine kord isekeskis, 4. novembril. Tegelikult on päeva nimi Egyptian Love Day ja selle “mõtlesid välja” mitte väga pikka aega tagasi, nagu ms ka Egiptuse emadepäeva (21. märtsil), paar missioonitundega ajakirjanikku, vennad Ali ja Mustafa Amin, ajalehe Akhbar el Yom asutajad. Jutu järgi külastas üks neist matuseid, kus ühtki leinajat polnudki. Keegi ei hoolinud kadunukesest. Et inimestele jälle armastust ja vastastikkust hoolimist meelde tuletada, võtsidki populaarsed vennad ajalehele kirjutamise raames kutsuda üles tähistama Armastuse päeva Egiptuses. Seetõttu pole see päev mitte ainult armunutele, vaid kõikidele inimestele. Kõigile, kellele veidike armastust ära kuluks.
***
Tead, armastan Sind nii väga!
Posted in Egiptus, Uudiseid | Leave a Comment »
